Tormilistes vaidlustes otsustab valitsus lõppeks Kerenskile anda diktaatori õigused ning peaminister teatab 27. aug. kõigis ajalehtedes kogu Venemaale „Kornilovi alatust mässust”, kutsudes rahvast üles „kõigi jõududega kaitsma revolutsiooni saavutisi”.
Uueks Petrogradi kindralkuberneriks nimetatud Boris Savinkov, senine tuline Kornilovi pooldaja, saab korralduse rutuliselt organiseerida väeosi pealinna kaitseks „Kornilovi rünnaku vastu”, nagu kõlab ametlik teadaanne.
Samal päeval lähetab uus diktaator Stavkasse telegrammilise käsu – Kornilovil lahkuda kohalt ja see üle anda senisele staabiülemale kindr. Lukomskile. Viimane ütleb aga viisakalt ära, mainides oma vastuses, et ta ei näe praegusel ähvardaval tunnil, kus Saksa väed on edasitungi arendamas Riia peale, enamlased aga igal hetkel valmis võimuhaaramiseks, mingit tarvet ülemjuhataja vahetuseks ning loeb sellise aktsiooni otsekoheseks isamaa äraandmiseks.
Kerenski pakub ülemjuhataja kohta nüüd kindr. Klembovskile, kuid ka seegi tõrjub pakkumise tagasi.
Kindral Kornilov aga, seisukorra tõsidust arvestades ja kohkunult jälgides samal ajal Stavkasse saabunud häirivaid teateid Saksa vägede edasitungist Riia peale, samuti suurte Saksa lahingulaevade ilmumisest Eesti saarte vetesse, otsustab ülemjuhataja kohalt mitte lahkuda, teeb korraldusi sakslaste pidurdamiseks Riia all ning käseb kindr. Krõmovil ja kindr. Krasnovil otsustavalt liikuda edasi Petrogradi piiramisele, avaldades ühtlasi oma kuulsa „Üleskutse Vene rahvale”, mis saja tuhandeis eksemplares levitatuna rindel ja tagalas annab tõetruu pildi Petrogradi sõjakäigu tõelisist põhjusist.
Ajal, millal Krõmov ja Krasnov on liginemas oma korpustega pealinnale, kuulutab Kerenski uueks sõjavägede kõrgemaks ülemjuhatajaks iseennast ja avaldab ka käskkirja Kornilovi tagandamiseks ning tema ja ta kaastööliste sõjakohtu alla andmiseks.
Oma staabiülemaks palub uus „glavkoverh” (kõrgem ülemjuhataja lühendatult) Petrogradis viibiva, Kerenski enese poolt samal 1917. a. läänerinde juhataja kohalt tagandatud kindral Aleksejevi, lootes selle tuntud ja autoriteetse nime varjul kindlustada endale uuel kohal poolehoidu.
Paljudele on mõistatuseks, kui see nimekas sõjamees, endine kõrgem ülemjuhtaja tsaari päevil ja suur Kornilovi sõber, mõninga kõhklemise järel vastu võtab pakutava koha, millest teatab telegraafi teel viibimata ka tagandatud ülemjuhatajale enesele, mainides, et see otsus on temas valminud peale rasket sisemist heitlust ja vaid seepärast, et võimu üleandmine sünniks ladusalt ja veretult.
Kornilov vastab Aleksejevile lihtsa, südamliku telegrammiga:
„Ainult teile alistun, Mihhail Vassiljevitš … Langetan relvad, kui staabiülemaks hakkate teie. Mõistan teie südant – teilt ei või tulla halba isamaale …”
Enne lõplikku otsustamist, 29. aug. külastab Aleksejevit ta Petrogradi korteris keegi sõpradest, kes leiab ta voodiserval istumas täiesti murtud mehena.
Jämedaid pisaraid valades hoiab vana kindral pead käte vahel ja seletab mõninga vaikuse järel:
„Praegu lahkus minu juurest minister Tereštšenko. Manguvad minult – võtku ma vastu staabiülema koht kõrgema ülemjuhataja Kerenski juures… Kui ma ei jää nõusse, lubavad nad nimetada kindr. Tšeremissovi … Kas teate, mis see tähendab? Aga vot mida: juba järgneval päeval nad seavad seina veerde Kornilovi ja kõik ta kaaslased …”
Aleksejev pärib ärevalt, kas ei ole veel kuulda kindr. Krõmovi kaukaaslaste ja kasakate liginemisest pealinnale, närvitseb ja palub oma adjutanti rittmeister Šapron’i kohe tõtata aerodroomile ja lennukil viia Krõmovile ning Krasnovile sõna, et nad kiirustaksid …
Rittmeister tormabki täitma käsku, kuid lennuväljal selgub, et Kerenski korraldusel on kõigil lennukeil mootorid rikutud ning valve alla võetud ka kõik pealinna autodki, kuna kõigil Petrogradi suubuvail raudteeliinidel käib palavikuline töö – roobaste lahtikangutamine, et takistada Krõmovi sõjaväerongide sissesõitu.
Isehakanud „ülemjuhataja” kabuhirm Kornilovi vägede ees ei leia piire: täiesti hullununa ta kihutab pika autode-karavani eesotsas mööda Petrogradi tänavaid, käib vaatamas roobaste lahtikangutamise töid Balti, Varssavi ja Nikolai raudteejaamas, sõimab töölisi ja vedurijuhte „sabotažnikuteks”, külastab kasarmuid ja aeleb kõigis valitsusasutisis marruläinud penina ringi.
30. augustiks jõuab kindr. Krõmov koondada Luuga linna ümbrusse kokku mitmel pool laiali asunud Metsiku Diviisi polgud ja kindr. Krasnov ligineb Jamburgile Tallinnast, Rakverest, Narvast, Pihkvast ja Novgorodist pealinna alla käsutatud Doni kasakapolkudega.
Värske diktaator ja „ülemjuhataja” heitleb pöörases nahahoidmishirmus iseenesega, kaldudes kord mõttele minna isiklikult vastu Kornilovi vägedele ja oma osava suuvärgi abil kõik pöörata heale jalale, kuid samas muudab ta oma otsuse, kinnitades valitsuse koosolekul paatosliku rõhuga, et mässajatega on vaja talitada „kõigi sõjaseaduste karmusega”, sõidab jällegi kasarmuisse sõdureile vaimustust viima Petrogradi kaitseks „mõrvarliku tsaarikindrali” eest, ja kui vabaduses roiskumaläinud sõdurid ei tunne suuremat lusti minna sõdima oma vendade vastu, nagu mõned soldatid lausuvad, satub keigarlik karjäärikütt ühest meeleheitehoost teise, õhates kuskil varupataljonis pisarais silmil, et „Venemaa ei saavat temast aru“…
Mõningad garnisoni-osad, eriti madrused ja junkrukoolid, on siiski nõus Ajutise Valitsuse kaitsele asuma ja liiguvadki lahingukorras linna piiridest välja, ning Kerenski sellest julgustatuna saadab oma kantseleiülema polkovnik Samarini Luugasse kindr. Krõmovile teatama, et see annaks tingimusteta alla.
Tserkešši ja Inguši mägipoegade polgud on aga vaheajal jõudnud juba mõnekümne kilomeetrini Petrogradist ja peavad Semšino jaamakese juures „valitsusvägedega“ maha ainukese ja veretu lahingu, kus kummalgi poolel ei lange ainustki meest, sest varupataljonide mehed hakkavad esimeste püssipaukude järel lehvitama tääkidele torgatud valgete rätikutega, mis kaukaaslased ajab täielisse segadusse: neile on öeldud, et lahing tuleb kibe ja selles saab palju, palju lõigata, kuid nüüd see vastane seal näitab sõbralikku nägu ja viibutab kaltsudega …
Sõjategevus jääb soiku ja mõlemate poolte sõdurid sõeluvad peagi segiläbi, imestelles pärides, kus on siis see vaenlane, keda tuleks nottida.
Kerenski saadik Samarin saab Krõmoviga kokku Luuga jaamaesisel, kus laetakse parajasti raskekahureid platvormidele Petrogradi saatmiseks, ja annab edasi ultimaatumi alistuda tingimusteta, kusjuures ta kavalasti luisates kujutab mõrule kindralile ette ilusa luulepildi sellest, kuis praegu kõik Petrogradi tänavad olla sõjavägesid täis, kes Kerenski esimesel näpunäitel valmis silmapilk tormama võitlusse.
Samarin ütleb veel, et kui kindral annab otsekohe alla ja sõidab temaga kaasa Kerenski juurde läbirääkimistele asjatu verevalangu lõpetamiseks, on talle garanteeritud edaspidine jäämine oma kohale.
Krõmov ei taha uskuda Kerenski ega ka ta saadiku juttu, kuid kui samal päeval erirongiga Luugasse jõuab ka kindral Aleksejev ja palub valitsuse nimel sõjategevust seisma panna ning asja rahulikul teel lahendada, annab Krõmov järele.
Aleksejev sõidab Mogilevi „Stavkat likvideerima”, kuigi küll raske südamega, kuna Krõmov järgib Samarinile Petrogradi ning viiakse Talvepaleesse kõikvõimsa „diktaatori” palge ette. Mille üle need kaks inimest seal rääkisid, on jäänud saladuseks, kuid Kerenski oma mälestusis laseb paista, et Krõmov olla seisnud ta ees vagusana, alandlikuna ja süüdlase näoga, sügavasti kahetsedes oma pattu…
Neile, kes kunagi on tundnud vaprat Metsiku Diviisi ülemat lahinguväljadel Galiitsias, Poolas ja mujal, on sõnatagi selge, et Kerenski versioon alandlikust, vaiksest pattukahetsevast kindralist ei saa mingil määral paika pidada.
Kui Krõmov oma otsekoheses sõdurisüdames midagi kahetses, siis küll seda, et ta nii rumalasti oli lasknud end ninapidi vedada Samarinist ning