Esimene neist, legend pühade eremiitide Zoerardi ja Benedeki elust ja märtrisaatusest, pärineb umbes aastast 1065. Selle on kirja pannud Pécsi piiskop Mór (esimene ungarlasest kirjanik!).
Ainult kümmekond aastat noorem (aastast 1077) on Püha Istváni nn suur legend. Legendi see variant on käsitlenud Istváni eelkõige jumalakartliku valitsejana. Aastast 1100 pärinev nn väike legend räägib Istvánist eelkõige kui karmikäelisest valitsejast (võib-olla on see asjaolu seotud vajadusega toetada kuningas Raamatutark Kálmáni). XII sajandi algul komponeeris piiskop Hartvik mõlemad variandid üheks tervikuks (nn Hartviki legend).
Legendides leiab käsitlemist kuningas Istváni terve elu koos eel- ja järellooga:
• 973 abiellub Géza Poola vürsti tütre Belekneginaga;
• 975 sünnib Vajk, kes ristiusu vastuvõtmisel saab nimeks István;
• 24-aastasena abiellub István Baieri hertsogi tütre Gizellaga;
• pärast Géza surma tuleb Istvánil võidelda Koppányiga;
• István pöördub palvega paavsti poole saada kroon, paavsti saadabki pärast ilmutust Istvánile krooni ja annab talle õiguse pühitseda kirikuid ning nimetada ametisse piiskoppe;
• pärast Transilvaania vürsti Gyula vangistamist ja ristiusku pööramist saab Ungari Transilvaania endale;
• võitlus petšeneegidega (besenyődega);
• kirikute soosimine, palvetamine;
• tahtes end pühendada kiriku teenimisele, otsustab István anda riigi poeg Imrele, kes aga kroonimispäeval sureb; suurtest muutustest annavad märku tulekahjud, maavärinad, kaks päikest taevas;
• Vászoly algatatud kallaletung Istváni elule;
• István annab Ungari Maarja kätesse ja sureb;
• tema haual Fejérváris on tihti kuulda inglilaulu ning tunda aroomi;
• kuningas László algatab Istváni pühakuks nimetamise;
• imed Istváni haual: laps saab terveks, kellegi poeg ärkab taas elule, keegi aadlidaam saab krampidest lahti;
• haua avamisel on kuninga jäänused justkui palsamis ning lõhnavad hästi;
• isand Merkur saab ilmutuse: kuninga almust andnud parem käsi tuleb viia Ungari piirile kaitseks paganate kallaletungi vastu, ta teebki nii ja ehitab kabeli; László laseb käe siiski tagasi tuua, asutab kloostri, kus Merkur saab kloostriülemaks, 1771. aastal toodi kuninga parem püha käsi (Szentjobb) Budapesti, kus seda säilitatakse tänaseni.
Järgnev katkend on tõlgitud legendi ungarikeelsest, juba ilukirjanduslikuks lihvitud variandist („Szent István király.” 1988).
Paganatest ungarlaste vürst Gyécse – Géza – valis 973. aastal pärast Kristuse sündi omale abikaasaks Poola vürsti Mieskó tütre Beleknegina, ristinimega Adelhaidi, kellel sündis Esztergomi linnuses aastal 975 poeg Vajk. Adelhaid, kes oli ristitud, veenis vürsti koos poja ja kogu oma rahvaga võtma vastu ristiusku. Sellal vürsti õukonnas olnud Tšehhimaa pühamehest piiskop Adalbert ristiski vürsti koos kaaskondlastega. Püha ristimistalituse läbi sai Vajki nimeks István.
István oli tollal 14-aastane ja tema noores ning õrnas hinges polnud paganluse needus, ebausu tavad ja kurjad mõtted veel maad võtnud. Just seepärast võttis ta kergesti omaks ristiusu püha õpetuse, sulges selle oma südamesse ja hinge, kasvas üles hea ja jumalakartlikuna. Tema õpetajaks oli tubli jumalasulane, kes jagas Istvánile õpetust nii ladina keele kui ka teiste teaduste osas.
Kui István sai 24-aastaseks, valis isa talle abikaasaks Baieri vürsti Henriku tütre Gizella, kellega sõlmitud abielu osutus õnnelikuks. Järgmisel aastal vürst Gyécse suri ning riigi valitsemine läks Istváni kätesse.
Põrguvürstile tegi Istváni jumalakartlikkus meelepaha, kuna seetõttu oli Ungarimaa tema käest libisenud. Saatan püüdis teha kõik, et István hukutada. Somogyis elas sellal võimas paganast vürst Koppány, Szirind Kiilaspea järeltulija, kes oli valitsenud juba Istváni isa ajal kogu Somogyis ja Zalas. Kui vürst Gyécse suri, hakkas õel Koppány võitlema Istváni vastu, et István tappa, Istváni ema endale naiseks kosida ja siis kogu maad valitseda. István kutsus kokku ülikud, kogus suure sõjaväe ning asus sõjakäigule Koppányi vastu. Väejuhiks valis ta Vencellinuse, väesalkade ülemateks vägilased Honti ja Pázmányi. Enne suurt lahingut palus piiskop Márton taevastelt abi, ja siis tormati värske jõuga paganatele kallale, kelledest Jumala abiga ka jagu saadi.
Vencellinus tappis Koppányi, kelle suure varanduse kinkis István Püha Mártoni mäel, see on Pannonhalmas rajatud kloostrile. Somogyi tigeda vürsti keha laskis István neljaks raiuda ja saatis vaenlase keha jäänused vaenlase maale ja selle vürstile.
Pärast seda saatis István Pécsváradi kloostriülema Asztriku Rooma paavsti juurde, palumaks paavstilt krooni ning luba võida István kuningaks. Asztrik leidis paavst Silvesteri Ravennas.
Samal ajal oli ristiusu võtnud vastu ka poolakate kuningas ja temagi oli lähetanud oma saadikud paavst Silvesteri palge ette, et paluda endale krooni. Paavst oli juba lasknud kuulsatel käsitöömeistritel püha krooni kullast ja kalliskividest valmis teha, järgmisel hommikul oli oodata saadikuid kroonile järele.
Ja sel ööl ilmutas end paavstile unes Jumala ingel, kes ütles:
– Homme tulevad sinu juurde tundmatu rahva saadikud, kes paluvad sinult krooni ja õnnistust oma vürstile. Ütlen sulle, et anna neile kroon, mille oled lasknud valmistada, sest selle krooni on ära teeninud nende vürst.
Järgmisel päeval, kui Asztrik paavsti palge ette astus, tundis paavst sellest suurt rõõmu, talle tuli meelde öine ilmutus ja ta andis nii oma õnnistuse kui ka mainitud krooni ungarlaste saadikutele. Kroonile lisati kahene kuldne rist, et seda kantaks alati kuninga ees, kellele paavst andis võimu kirikuid sisse pühitseda ning piiskoppe ametisse õnnistada. Ja paavst saatis Istvánile järgmise sõnumi:
– Ehkki minagi olen Kristuse püha apostli asemik, kuid apostliseisuse pälvib ka see, kes nii palju inimesi Issand Jumala juurde on toonud.
Saadikud viisid kuningas Istvánile nii kroonimisloa kui ka krooni, millega István 1001. aasta augustis Ungari kuningaks krooniti. Paavst andis Istvánile suure jumalakartlikkuse eest loa kasutada nimetust apostlik kuningas, milline õigus laienes ka Istváni järglastele. [-]
Kui kuningas István tundis oma surmatundi lähenevat, kutsus ta enda ette riigimehed ja kirikuülikud. Isalikus kõnes palus ta oma viimse tahtena pidada kinni ristiusust, elada tões ja armastuses, – kõige peamine aga – kaitsta õnnetut Ungarimaad kõigi vaenlaste vastu.
Pärast seda tõstis ta käed, silmad, südame ja hinge taeva poole ning palus kogu hingest:
– Oo, taevane püha jumalaema, kiidetud Neitsi Maria, sinu kätesse, sinu kaitse alla annan ma meie kiriku koos jumalasulaste ning kõigi usklikega, sinu kätesse annan ma õnnetu Ungarimaa koos rikaste ja vaestega, aita ja kaitse neid. Ja sinu pühade käte hoolde annan ma ka oma hinge!
Siis võttis István vastu armulauaõnnistuse ning kui teda oli võitud, lahkus hing tema kehast, ja laulvad inglid viisid tema hinge kohe taevariiki igavesse õndsusse.
Pühakud ja inglid tundsid rõõmu, kuid Ungaris sai igast rõõmust nutt ning halamine. Nii ülikud kui lihtrahvas, nii rikkad kui vaesed jätsid kolmeks aastaks katki viiulimängu, vilepillipuhumise, trummilöömise ja tantsimise. Nii leinati püha kuningat Ungaris. Kuid nende kurbusest sündis viimaks rõõm, sest kui István oli Fejérváris valges marmorsarkofaagis maha maetud, võis tihti öise jumalateenistuse ajal kuninga haual kuulda kaunist inglilaulu ning tunda taevalikku lehka.
Nii möödusid aastad.