Pelbárt Temesvári (u 1435–1504) on õppinud 1458. aastal Krakovi ülikoolis, 1480. aastatel elas ta Budas Püha Jánosi kloostris, alates 1494. aastast oli Esztergomis, 1497. aastast alates taas Budas. 1479–1481 haigestus Pelbárt Temesvári katku, tervenedes koostas ta Maarjat ülistava jutlustekogumiku „Neitsi Maarja tähekroon” („Stellarium coronae Beatae Mariae Virginis”, 1498).
Oma jutlused summeeris ta 3-köitelises kogumikus „Pühakõnede puuviljaaed” („Pomerium sermonum”,1498). „Usuteaduse kuldse roosiaia”(„Aureum Rosarium Theologiae”, 1500–1508) neli raamatut on dogmaatika tähestikuline entsüklopeedia. Omal ajal oli ta väga populaarne autor, kelle teosed anti välja korduvalt. Pelbárt Temesvári raamatud olid abiks teistele munkadele. Lihtsa stiiliga, selgete põhjendustega, sügava sotsiaalse tundlikkusega tahtis autor teenida iga uskliku hingevajadusi. Palju on tsiteeritud Johannes Gritschi, Heinrich von Langensteini ja Paulus Wanni. Tihti on dominiiklaste ja frantsiskaanlaste õpetuste tutvustamiseks kasutatud dialoogivormi.
Pelbárt Temesvári töö lõpetas Osvát Laskai (Osvaldus de Lasko). Ungari keskaja kõige viljakamat autorit, frantsiskaanlasest munka (elas u 1450 – 10. juuni 1511) tunti ka välismaal. Temalt on ilmunud nimeta neli köidet jutlusi, mille autorlus oli ungari kirjandusteaduses kaua vaieldav. Jutlused on osaliselt kirjutatud õppeotstarbel. Kõnedes on ta kritiseerinud võimuinimesi, kaitsnud vaeseid, rõhutanud rahvuslikku eneseuhkust: ungarlaste-hunnide sugulust, ungarlaste rolli ristiusu kaitsjana. Osvát Laskai teosed „Õndsuse vanker” („Biga salutis”) ja „Usu pung” („Gemma fidei”) ilmusid Hagenaus aastatel 1498–1507, nendele on korduvalt viidanud ka teised autorid (François Rabelais, Marco Filippi).
Ungarikeelsete käsikirjade tekkimise aega käsitledes on kombeks lugeda kirjanduse hulka veel igasugune kirjalik tekst. Küllalt suur roll nende tekstide seas on ametlikel dokumentidel, seadustel – ka nendel, kus ungarikeelset teksti esineb ainult piiratud ulatuses. Täpsem on küll selliseid tekste nimetada keelemälestisteks (nyelvemlékek), kuid nende seas on ka kirjanduslikult ülihuvitavaid ja olulisi tekste.
Ungari keelemälestised XVI sajandi alguseni on järgmised.
„Veszprémvölgyi nunnade kreekakeelne kinkekiri” („A veszprémvölgyi apácák görög nyelvű adománylevele”) on kirjutatud enne aastat 1002, meie ajani on säilinud koopia aastast 1109. Kreekakeelne tekst on ümberkirjutatult koos ladinakeelse tõlkega ja sisaldab koha- ning isikunimesid.
„Tihanyi kloostrivalduste eralduskiri” („A tihanyi apátság alapítólevele”, 1055) on kõige vanem säilinud keelemälestis, mis sisaldab 58 sõna ja üle 30 sufiksi; kirjutaja on olnud ilma mingi kahtluseta ungarlane, siin esineb ka esimene ungarikeelne lause: feheruuaru rea meneh hodu utu rea ehk‘Fehérvári viivale sõjateele’.
„Dömösi kloostrivalduste kinkekirja” („A dömösi prépostság adománylevele”, 1138/1329) originaal on kadunud, säilinud on ainult selle koopia, mis sisaldab enam kui 100 kohanime ja ligi 1400 isikunime.
„Hauakõne ja palve” („A Halotti Beszéd és Könyörgés”, 1192–1195) on esimene säilinud terviklik tekst, mis avastati alles 1770. aastal; tekst sisaldab 32 rida, sellest matusekõne moodustab 26 rida 227 sõnaga, palves on 6 rida ja 47 sõna – kui kordused maha arvata, siis on kokku 190 sõnaraamatuühikut. Pray-koodeksis säilinud teksti säilitatakse alates 1813. aastast Széchényi Raamatukogus. Esimest korda avaldas teksti täies mahus János Sajnovics 1770. aastal. Teksti tõlgendusi on andnud väga mitmed keeleteadlased (Dezső Pais, Géza Bárczi, Gedeon Mészöly, József Szinnyei jt). Reaaluse eestikeelse tõlke aluseks on Dezső Paise interpretatsioon.
/Näete, mu õed ja vennad, oma silmadega, mis me oleme, tõesti, me oleme põrm ja tuhk. Millise armastusega Jumal lõi meie esiisa Aadama ja andis talle koduks paradiisi. Ja käskis tal elada paradiisiaia puuviljadest ja keelas ta ära vaid ühe puu viljast ja ütles talle, miks seda mitte süüa: tõesti, sel päeval, kui sa seda vilja sööd, sured sa. Aadam kuulis Loojat, kuid unustas ta sõnad. Ta andis järele kuradi kiusatusele ja sõi surma vilja ja sõi viljaga surma. Ning puuvilja mahl oli nii mõru, et see pigistas kinni kurgu. Ta ei söönud mitte enda, vaid kogu oma soo surma. Jumal sai kurjaks ja viskas ta välja töisesse maailma ja tuli surm ja põrgupesa talle ja kogu ta soole. Ja need oleme meie. Ja nagu te seda oma silmadega näete tõesti, mitte ainus inimene ei pääse sellest august, tõesti, me kõik tuleme sinna. Palugem Jumala heldust selle hinge nimel, et ta halastaks ning annaks andeks tema patud. Ja palugem Neitsi Maarjat ja peaingel Miikaeli ja kõiki ingleid, et nad tema eest palvetaksid. Ja palugem Püha Peetrust, kes võib paluda, et patud andeks antaks. Ja palugem kõiki pühakuid, et nad teda aitaksid Jumala palge ees, et Jumal nende palvete läbi annaks andeks ta patud. Ja vabastaks ta kuradi kiusatusest ja põrgu piinadest ja viiks ta paradiisirahusse ja avaks talle taevatee ja laseks tal osa saada kõigest heast./
„Hauakõne” sisus on kesksel kohal hirm surma ees, mis saadab inimest maailma loomisest kuni õndsaks saamiseni. Surma ei saa keegi vältida, seega pole esimese inimese pattulangemine eraasi. Palvetamisel on kasutatud gradatsiooni: kõigepealt pöördutakse Maarja (Jumalapoja ema) poole, seejärel peaingel Miikaeli poole (kes sai jagu Saatanast), Püha Peetruse poole (kel olid siiski maised asjad ajada), pühakute poole (kes esindavad taevas kirikut). Sisuline struktuur ulatub küsimusest vastuseni ja sisaldab ka rütmielemente.
„Tihanyi kloostrivalduste varade register” („A tihanyi apátság birtokösszeírása”) aastast 1211 sisaldab 150 koha- ja peaaegu 200 isikunime.
„Váradi register” („A Váradi Regestrum”, 1208–1235) on 394 juriidilise tehingu (ostud, testamendid jne) loetelu; register sisaldab 30 komitaadinime, 600 kohanime ja 2500 isikunime.
„Muinasungari Maarja itk” („Ómagyar Mária-siralom”, umbes 1300) on esimene oluline kirjanduslik mälestusmärk – esimene säilinud luuletus. „Muinasungari Maarja itk” leiti alles 1922. aastal. 37 reast koosnev luuletus sisaldab (Gedeon Mészöly redaktsioonis) 132 sõna:
Volék / sirolm tudotlon.
Sirolmol / sepedëk,
Búol oszuk, / epedëk.
Választ / világumtúl,
zsidóv / fiodumtúl,
ézës / ürümemtűl.
Ó én ézës / urodum,
ëggyen-igy / fiodum,
síróv anyát / teküncsed,
buabelől / kinyúchchad!
Szëmëm / künvel árad,
junhum / búol fárad,
te vérüd / hiollottya
én junhum / olélottya.
Világ / világa,
virágnak / virága,
keserűen / kínzatul,
vos szëgekkel / veretül!
Uh nëkem, / én fiom,
ézës / mézűl
szégyënül / szépségüd,
vírüd hioll / vízől.
Sirolmom, / fuhászatum
tertetik / kíül,
én junhumnok / bel búa,
ki sumha / nim híül.
Végy halál / engümet,
ëggyedüm / íllyën,
maraggyun / urodum,
kit világ / féllyën!
Ó,