– hilisbarokk (rokokoo) (u 1740 – u 1772)
Valgustusaja ning uueneva rahvusliku liikumise periood (1772–1820. aastad)
– klassitsistlik luule
– ungari sentimentalism
Valgustusajast romantismini (1795–1825)
– klassitsistliku kirjanduse õitseng
Romantismi lainel (1825–1841)
– klassitsismist rahvusliku romantismini
Romantismist kriitilise realismi ja rahvuslikkuseni (1841–1849)
Rahvuslik-kodanliku kirjanduse sünd (u 1849–1867)
Rahvuslik-kodanliku kirjanduse eraldumise esimene periood (aastakümme pärast 1867. aastat)
Rahvuslik-kodanliku kirjanduse eraldumise teine periood (sajandi viimane veerand)
Uue ungari kirjanduse sünd (1905–1919)
– Nyugat ja kirjanduslik revolutsioon
– sotsialistliku kirjanduse sünd
Ungari kirjandus kahe maailmasõja vahel (1919–1945)
– konservatiivne kirjandus
– nn rahvakirjanike liikumine
– avangard ja sotsialism
Sama käsitluslaadi jätkab – loomulikult oma ajastu ideede valguses –aastatel 1980–1990 ilmunud „Ungari kirjanduse ajalugu aastatel 1945–1975” („A magyar irodalom története 1945–1975”), mis perioodi kirjandust vaadeldes kasutab järgmisi kategooriaid: luule, proosa, draama, kirjanduskriitika, kirjandusteooria ja kirjanduslugu.
Õige mitmesse keelde on tõlgitud 1980. aastatel ilmunud ungari kirjanduse käsitlus „Ungari kirjanduse ajalugu” („A magyar irodalom története”, 1982), mis tänu soomekeelse tõlke olemasolule (Klaniczay 1986) on ka eestikeelsele lugejale kergesti ligipääsetav. Periodiseerimiseks on kasutatud järgmist süsteemi:
Keskaja kirjandus (algus – 1500)
– ladinakeelne
– ungarikeelne
Renessansiajastu kirjandus (1450–1600)
Barokk (1600–1750)
Valgustusaeg ja klassitsism (1700–1800)
Reformiajastu romantism (XIX sajandi esimene pool)
Rahvuslik suundumus kirjanduses (XIX sajandi keskpaik)
Realismi õitseaeg (XIX sajandi viimane kolmandik)
Nyugati-periood (XX sajandi esimesed kümnendid)
Sotsialismiaated ja modernism
– kahe maailmasõja vaheline periood
– nn rahvakirjanikud
– avangardism
Uuema aja kirjandus (1945–)
Mainimist väärib ka sisuliselt juba postsotsialismiaegse „Ungarluse käsiraamatu” („A magyarságtudomány kézikönyve”, 1991) kirjanduse- ja kunstikäsitlus:
Muinasluule, maahõive aeg (IX–X sajand)
Keskaeg
– Árpádite dünastia aeg
– hiline keskaeg (XIV–XV sajand)
Keskaja ning renessansi piiril
– Mátyáse ja Jagelloonide aeg (XV–XVI sajand)
Renessanss ja barokk, reformatsioon ja vastureformatsioon (XVI–XVII sajand)
Barokist valgustusajani (1711–1790)
Valgustusajast romantismini (1790–1849)
Romantismist läbi positivismi avangardini (1849–1919)
– despotismiperiood (1849–1867)
– dualismi õitseaeg (1867–1890)
– dualismi kriisist revolutsioonideni (1890–1919)
Nn kolme Ungari kultuur (1919–1944)
Lühike ülevaade lähiminevikust (1945–)
1990. aastate algul on valminud viimane ülevaatlikum käsitlus ungari kirjanduse ajaloost XX sajandil „Ungari kirjanduse ajalugu aastatel 1945–1991” („A magyar irodalom története 1945–1991”). Pealkirjas figureerivad aastaarvud ei ole autori, Ernő Kulcsár Szabó arvates siiski periodiseerimisel rakendatavad. Ernő Kulcsár Szabó kontseptsiooni kohaselt ei tähendanud ungari ajaloos olulised aastad 1945 ja 1956 muutust ungari kirjanduses, need kuuluvad ühte perioodi, mis kestis 1930. aastast kuni 1960. aastani, nn modernismi teise laine ajajärku (siit võib teha järelduse, et enne 1930. aastat olnud periood oli nn klassikaline modernism). 1960. aastast kuni 1970. aastate lõpuni kestnud perioodi võib iseloomustada kui „teeotsimist sundmarsruudil”. Selle üleminekuaja kaks silmapaistvamat kirjanikku on kirjandusloolasele Ottó Orbán ning Dezső Tandori. Hiljem, kuni aastani 1990, s.o uuema avaldamisvabaduse alguseni on tegemist „uue keelelise käitumisviisi kujunemisega”. Seda perioodi sobivad illustreerima Péter Esterházy, Péter Nádas, Imre Oravecz ja György Petri.
Teose tekst koosneb üldosadest ja konkreetset kirjanikku kirjledavatest peatükkidest. Üldosas tehakse juttu ka autoritest ja üksikautori peatükkides räägitakse ka teoreetilistest küsimustest – nii on saavutatud kahese lähenemisviisi tasakaal. Ernő Kulcsár Szabó jätab tähelepanuta väljaspool Ungarit elavate ungari kirjanike teoste retseptsiooni, mida heidab talle ette ka retsensent Sándor András (András 1993: 1094–1101).
Periodiseerimisprobleemiga on puutunud kokku „Ungari keele ja kirjanduse entsüklopeedia” („Pannon enciklopédia. Magyar nyelv és irodalom”, 2000) kirjandusosa koostajad. Nemadki on lähtunud kronoloogilisest printsiibist ja liigendanud ungari kirjanduse järgmiselt:
Meie kirjanduse algus (kirjanduse areng muinasluulest keskaja ning renessansiperioodini)
Kolme sajandi kirjandus (reformatsioon, barokk, rokokoo)
Valgustusaeg, romantism, realism (sh rahvaluule)
Sajandilõpp ja uuenemine (eraldi peatükk on pühendatud avangardismile)
Kahe maailmasõja vahel (kirjanduse areng alates 1920. aastast, kaasatud on ungari kirjandus väljaspool Ungari piire)
Meie kirjandus pärast II maailmasõda
Kirjandus aastatuhande lõpul (eraldi peatükk on pühendatud postmodernistlikule proosale)
László Zoltán Kelecsényi „Ungari kirjandus” („Magyar irodalom”, 2001) on mõeldud eelkõige gümnaasiumimaterjalide kordamiseks. Õppeotstarbelises käsitluses on kasutatud järgmist liigendamismudelit:
Vana ungari kirjandus
– muinasluule
– keskaeg
– renessanss
– barokk
Valgustusaja kirjandus
Reformiajastu ungari kirjandus
XIX sajandi teise poole kirjandus
Sajandi lõpp ja algus (ungari kirjandus aastatel 1890–1920)
Ungari kirjandus kahe maailmasõja vahel
Ungari kirjandus 1945. aastast tänapäevani.
Meie sajandi esimene esinduslik kirjanduslugu on 2007. aastal ilmunud „Ungari kirjanduse lood” („A magyar irodalom történetei”, I–III), mille peatoimetaja on Mihály Szegedy-Maszák. Kolmeköitelise teose esimene osa käsitleb ungari kirjanduse lugusid algusest kuni aastani 1800, teine osa aastatel 1800–1919 ja kolmas osa alates 1920. aastast tänapäevani. Sisuliselt on tegemist uurimuste kogumikuga, 134 autori uurimused seonduvad ungari kirjanduse seisukohast ühe