Hodorkovski arreteerimine meenutas terroristi kinnivõtmist. Tema lennuk viidi lennuvälja varuplatsile ja selle juurde sõitis kaks bussi, kust väljusid eriväljaõppe saanud FSB mehed.
MBH: Keegi ei esitanud mulle mingit konkreetset põhjendust minu kinnipidamise kohta. Ja ega mind tegelikult põhjus ei huvitanudki. Asi oli niigi selge: olime jõudnud viimase piirini. Kõik, kes tahtsid mind aidata, tegid, mida vähegi suutsid. Sama tegid mu vastased. Kui te olete veidi kursis sellega, kuidas Kremlis otsuseid langetatakse, siis teate, et kõik sündmuste arenguvariandid kaalutakse ette läbi.
Minu ülekuulamine Venemaa peaprokuratuuris oli viimane hoiatus. Kui ma pärast seda välismaal käisin, teadsin väga selgelt riske ja jätsin seal juba kõikide sõpradega hüvasti.
See on täiesti arusaamatu, miks oli vaja keset ööd saata FSB eriüksus Moskvast Novosibirskisse – see on ligi neli tundi lendamist! Kui vahistamisotsus oli juba tehtud, siis miks ei võinud Hodorkovskit vahi alla võtta Nižni Novgorodis, mis oli vaid tunni kaugusel?
MBH: Ikka samal põhjusel, miks üldse kogu see lugu toimus – põhjus oli hirmuparanoia. Samal ajal toimus Nižni Novgorodis suur õiguskaitsjate foorum ja no „mine sa tea, mida nad seal…“
Ma arvasin, et asju aetakse ilma selliste efektideta. Olin kindel, et mind võetakse vahi alla Venemaa peaprokuratuuris ja tavalise ülekuulamise käigus.
Kui te oleksite näinud, kuidas 2007. aastal oli Tšita kohtumaja katus snaipereid täis, oleks teil pilt asjadest kohe selge.
Nagu ma hiljem kuulsin, siis kardeti, et ma lendan edasi Jevenkinosse ja kasutan seal oma riigiduuma föderatsiooninõukogu saadikukandidaadi puutumatust. Arvan, et tegelikult on see vaid katse leida tagantjärele mingi vähegi mõistlik seletus sellisele vahistamisele. Nad pidid ju teadma, et tol ajal oli föderatsiooninõukogu saadikukandidaat Šahnovski, mitte mina. Ja nad pidid teadma, et minu kui saadikukandidaadi vahistamiseks oleks neil vaja olnud föderatsiooninõukogu nõusolekut.
Mäletan seda aega suurepäraselt. Näis, et Hodorkovskile antakse kogu aeg märku: sõida minema! Aga tema ei teinud väljagi. Väga võimalik, et informatsioon tema kavandatavast vahistamisest sokutati Hodorkovskile teadlikult ette. Teisalt on aga selge, et Hodorkovski oskas olukorda hinnata ja kaaluda variante, mis teda ees ootaks, kui ta peaks riigist tõesti lahkuma. Samuti oli võimalus, et ta võetakse ikkagi kinni ja esitletakse siis juba kui kurjategijat, kes üritas õiglase karistuse eest põgeneda. See oli vägagi tõenäoline variant.
MBH: Seda viimase hoiatuse versiooni võimalust võib ju analüüsida nagu ka provokatsiooni varianti, kuid üldiselt ei meeldi mulle mõistatada, millised nende motiivid võisid olla.
Ma magasin rahulikult nii viimase lennu ajal lennukis kui ka pärast vanglas. Perele ei rääkinud ma võimalikust vahistamisest midagi. Milleks? Kuid ma olin selleks reaalselt valmis. Kui see tuleb, siis see lihtsalt tuleb. Milleks närve kulutada?
Meie TU134 maandus lennugraafiku kohaselt, et tankida. Maandumise järel piirasid lennuki ümber FSB mehed. Lennukisse sisenes grupp erariietes töötajaid, kes palusid mul väga viisakalt nendega kaasa minna. Mul lasti asjad kokku pakkida ja mind juhatati juba nende lennukisse, IL86 pardale.
Ma ei tundnud mingit hirmu. Lennul Moskvasse mind ei segatud, ma sain raamatut lugeda. Kui kohale jõudsime, pandi mind mikrobussi istuma ja ma sõitsin koos suure hulga saatjatega Tehnitšeskaja tänavale. Seal andsid FSB töötajad mu üle prokuratuuri töötajatele.
Tuttavad spetsteenistustest jutustasid hiljem, et koos Hodorkovskiga oli FSB lennukis ka üks kõrge Venemaa jõustruktuuride ülemus. Võib-olla kardeti, et FSB alamad poisid pingutavad vahistamisel üle. Võimalik, et kõrge ülemuse kohalolu tingis vahistatu kõrge staatus. Võimalik on ka variant, et suurel ülemusel oli ülesanne Hodorkovskiga nelja silma all läbi rääkida. Levis kuuldusi selle kohta, et selline jutuajamine toimuski. Need, kes sellest jutuajamisest teavad, väidavad, et Hodorkovski pole kunagi seda kommenteerinud. Hodorkovski äripartnerid arvavad, et ta toimetas Moskvasse kindral Vladimir Pronitšev, kes oli 2003. aastal FSB piirivalveteenistuse ülem. Hodorkovski ise eitab seda.
Anton Drel (Hodorkovski isiklik advokaat): Kohtusime Hodorkovskiga tema äralennu eelõhtul. Hodorkovski viis mu oma koju, Marssal Žukovi prospektile. Olin tema kodus esimest korda.
Meie tutvus ei olnud pikk. Mul polnud kavas Hodorkovskiga koostööd teha. Menatepi grupi ümber liikus igasuguseid jutte. Räägiti, et nad on agressiivsed, ahned; et nad ei suuda alustatud projekte lõpule viia; et nende vastu plaanitakse rünnakut, sest nad toetasid valimistel kommuniste; et neil on karm julgeolekuteenistus. Üldiselt, et Hodorkovski on võimas ja julm. Vasja Aleksanjan aga rääkis mulle augu pähe, et ma kohtuksin Hodorkovskiga. Ta ütles, et Hodorkovski otsib endale isiklikku advokaati. Me kohtusimegi Hodorkovskiga 2000. aasta jaanuaris. Ta tervitas mind pooleldi kummardades – igati lugupidavalt, ilma üleolekuta. Siis palus ta mul rääkida iseendast: armeeteenistusest, tööst, õppimisest. Ma rääkisin talle kõigest ja ütlesin ausalt, et mul on koostööprojektid teiste oligarhidega, sealhulgas Roman Abramovitšiga. Ta kuulas mu ära ja palus mul endal öelda, millistel tingimustel ma oleksin nõus tema heaks tööle hakkama. Selle jutuajamise käigus sai mulle selgeks, et on müüt Hodorkovskist… ja on Hodorkovski ise.
Niisiis, sõitsime tema poole. Mulle näis, et seesmiselt valmistus ta arreteerimiseks. Ta ütles: „Minu vahistamise võimalus on praegu 90 %. Kuid mitte 100 %. Selleks et vahistamine oleks 100 % kindel, on vaja saada sanktsioon…“ Jah, kuidas ta Putinit nimetaski? Ei mäleta enam. Igaüks nimetas Putinit isemoodi. Piiteri omad ütlevaddirektor, lähikondlastest ärimehed ülemus… Aga üldiselt– vajalik oli Putini sanktsioon.
Mulle näis, et Hodorkovski justkui ootas, et Putin ütleks talle ise: kao siit, või me paneme su kinni. Mulle räägiti, et Hodorkovski üritas Putiniga kokku saada 2003. aasta juulis pärast Platoni arreteerimist. Ta olevat selleks Patruševilt, FSB direktorilt abi palunud. Patrušev oli sel ajal küllalt neutraalne. Ta soovitas Hodorkovskil kohtuda peaprokurör Ustinoviga, kuid Hodorkovski keeldus. Ustinov oli valmis nö kokku leppima, kuid Hodorkovski ei läinud mingitele kokkulepetele.
Hodorkovski ise ei taha oma kohtumist Patruševiga kommenteerida, seega on niisugune asjade käik ainult üks versioon, ei enamat. Peaprokurör Ustinovi kokkulepe olevat tähendanud 280 miljonit dollarit, mis Hodorkovski grupp oleks pidanud maksma ettevõttele Apatit justkui investeeringuna. See oli summa, mis figureeris prokuratuuri järelevalvetoimikus kui Apatiti erastamisel tekkinud puudujääk.
Selline ettepanek polnud esmakordne juhtum. Juba aastal 2000 tehti selliseid ettepanekuid suurimatele Venemaa ettevõtjatele Vagit Alekperovile ja Vladimir Potaninile. Interrosi omanik Potanin sai 2000. aasta suvel kirja Venemaa peaprokuröri asetäitjalt Juri Birjukovilt, milles väideti, et 1995. aastal jättis Oneksimi pank tasumata Norilski Nikli 38 % aktsiate omandamise eest 140 miljonit dollarit. Kirjas oli ettepanek tekitatud kahju „viivitamatult tasuda“. Sel juhul, lubas Birjukov, „ei hakata edaspidi Potaninile kohtulikus korras nõudeid esitama“. Otsustades selle järgi, et talle ei esitatudki mingeid nõudeid, leidis Potanin ilmselt võimaluse saavutada riigiga mingi kokkulepe. Hodorkovski sellisele kokkuleppele ei läinud.
Anton Drel: Hodorkovski nimetas oma sõidu lõpppunktiks Jevenkinot, kuhu ta lendas Vassili Šahnovski asemel (kes oli Jevenkinost riigiduuma föderatsiooninõukogu saadikukandidaadiks esitatud).
Hommikul kell 5 helistas Hodorkovski valvemeeskonna liige. Ta teatas, et Hodorkovski vahistati. Helistasin Vladimir Dubovile, ühele Menatepi grupi aktsionärile, kes oli sel ajal riigiduuma saadik. Kell 10.30 helises taas telefon ja helistajaks seekord oli Hodorkovski ise. Ta oli juba Moskvas. Sõitsin prokuratuuri. Hodorkovski istus rõhutatult lõdvestununa, tema vastas istus prokuratuuri uurija Radmir Hatõpov (kes hiljem