Ta oli oma hingelt sügav inimene, kuigi ta polnud veel 30-aastanegi ja tal oli vaid tavaline keskharidus. Kaheldamatult oli tal tugev tahe ja sama tugevad olid ka tema veendumused.
Ta ütles, et tavaelus oleksime meie kaks kindlasti vaenlased, kuna minu eesmärk – tugev riik – on täpselt vastupidine tema eesmärgile. Kuid praeguses olukorras võitleme me mõlemad ebaõiglase riigi vastu. Lihtsalt meie võitlusmeetodid on erinevad.
Selles arvamuses oligi ilmselt peidus minusse suhtumise võti laagris– ma olin küll võõras, aga ma olin austusväärne.
Selline staatus rahuldas mind täielikult nagu ka viis, kuidas laagris minu poole pöörduti ja mida see pöördumine endas väljendas – „Borissõtš“. Kuigi jah, see siin on lihtsalt üldpilt, millest oli ka palju erandeid.
Barakis, kus ma elasin, oli (eri aegadel) ruumi 70–100 inimesele. Inimesed ei jäänud sellesse barakki tavaliselt kauaks, vaid elasid seal kolm kuni kuus kuud, kuni nad taas mujale üle viidi. Minu barakk oligi selline transiitjaam.
Kui mul tekkisid mõne kinnipeetavaga veidi lähemad suhted, siis üks kahest: ta oli kas administratsiooni saadetud spioon või kui ta seda polnud, siis saadeti ta kiiresti mingil ettekäändel trahviisolaatorisse. Oli naljakas vaadata, kuidas administratsioon püüdis kontrollida ja määrata, kellega ma laagris suhtlen.
Administratsioon pingutas oma püüdlikkuses ilmselgelt üle. Tavaliselt tegid laagri administratsiooniga koostööd need isikud, kellel oli kas hingel mingi süütegu või kellel olid halvad suhted teiste kinnipeetavatega.
Üks selline tegelane, kelle laagri operatiivosakond paigutas minu kõrvale, kartis hirmsal kombel, et ta viiakse üle naaberbarakki, kus kandis karistust üks tema vaenlastest. Tema nõrkust teati ja teda šantažeeriti võimaliku üleviimisega. Mingil hetkel jõudis ta iseenda jaoks otsusele, et talle avaldatavast survest vabanemiseks on kõige parem, kui ta viiakse üle hoopis teise laagrisse. Seda pole just kerge saavutada, kuid see inimene leidis oma plaani teostamiseks nutika võimaluse (mis tõi talle ka osaliselt edu). Ta nimelt lõi mind noaga. Ta andis selle noahoobi öösel, kui ma magasin.
Noalöök tabas mind näkku. Verd voolas ojadena…
Kasutades ära tekkinud olukorda otsustas eranditult vaid vaimuhiiglastest koosnev administratsioon, et olukorra lahendamiseks on kõige parem vabaneda hoopis minust ja paigutada mind üksikkambrisse. Põhjenduseks toodi see, et ma olevat justkui ise palunud, et mind „ohutusse kohta“ üle viidaks, sest ma kartvat oma elu pärast.
Seda, et kellegi elu oleks ohus, ei saanud administratsioon loomulikult lubada.
Niinimetatud ohutu koht on tegelikult otsetee kalmistule, nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Pärast sellises kohas olemist on iga tagasitulek tsooni või minek tapile otseselt eluohtlik. Kuid ootamatused võivad inimest tabada ka sealsamas, otse nn ohutus kohas.
Kui juba surra, siis muusikaga! Kuulutan välja nn kuiva näljastreigi. See on mu teine näljastreik kogu kinnipidamise aja jooksul. Minu esimene näljastreik oli Moskva Matrosskaja Tišina vanglas, kui Platon kartserisse saadeti. Streik kestis kuus päeva. Kui Platon kartserist välja lasti, olin ma omadega tegelikult juba päris otsakorral. Kuiva näljastreigi korral muutub veri paksemaks ja tõuseb vererõhk. Minu vererõhk oli 180 (seda mõõtis vangivalvur). Edasi järgnevad trombid ja insult. Selle näljastreigi eeliseks on aga see, et see sunnib administratsiooni kiireid otsuseid vastu võtma. Risk elule algab sel puhul kolmandast päevast. Üle 10 päeva sellist streiki tähendab surma. Niinimetatud märg näljastreik muutub eluohtlikuks alles 30–60 päevaga.
Niisiis, kuiv näljastreik. See on väga raske. Ilmselt pole mu tervis enam see, mis ta oli. Neljandal päeval ei suuda ma enam kõndida. Pea käib ringi. Tuli arst ja teatas, et laagri ülem on minu tingimustega nõus: kõigile teatatakse, et mind pandi üksikkambrisse tema otsusega. Arsti sõnu kinnitavad laagri ülem ise ja platnoide varivalitsus.
Mind viiakse üle meditsiiniosakonda, kus mul tuleb mitu päeva tasuda oma ränkasid võlgu kurnatud organismile (õigemini klaarib organism minuga oma arveid).
Olen tagasi laagris. Seejärel taas trahviisolaatoris. Järgneb kohus ja otsuse tühistamine.
Saan uue süüdistuse ja mind viiakse tapiga Tšitasse. Operatiivosakonna ülem tassib minu asjad isiklikult autosse. Toob mulle isegi madratsi ja teki. „Palun, ja vaata, et sa enam tagasi ei tule!“ Jätame temaga enam kui armastusväärselt hüvasti.
Kas GULAGI süsteem on nende aastatega ka muutunud? Vastus on: jah ja ei. Muidugi, üldised muutused on tohutud. Esiteks, kedagi ei näljutata. On olnud ja on ka praegu üksikuid selliseid juhtumeid ja on isegi terved näljatsoonid, kuid näljutamine tuleneb pigem enamjaolt laagri ülemate suutmatusest asju korraldada ja vargustest, kui on sihiteadlik riiklik poliitika, nagu see Stalini ajal oli.
Teiseks, laagrites pole enam tapvalt rasket füüsilist orjatööd. Õigem oleks öelda, et tsoonis polegi enam mingit tööd. Inimesed juhmistuvad, loomastuvad ja kaotavad oma sotsiaalsed harjumused ning kombed (kui neid üldse oli). Töö puudumise eest laagrites kedagi vastutusele ei võeta. Karistatakse, kui keegi sureb või põgeneb, kusjuures väga rangelt. Nii ongi, et laagrites pole tööd, mida teha. Või siis pole see töö ei arukas ega loov.
Kolmandaks, kinnipeetavat ei tohi enam niisama tappa. Kellegi tapmine eeldab määratud paberlikku asjaajamist. Vange võib peksta ja piinata, aga tapmine on keelatud. Loomulikult juhtub, et seda keeldu rikutakse vahel nagu ka igat teist. Kuid praegune olukord erineb ajast, mil vangi tapmine oli lubatud.
Neljandaks, elamistingimused on küll rasked, kuid mitte tapvalt rasked. Näiteks püütakse laagrites selle poole, et talviti ei oleks barakkides miinuskraade, kinnipeetavatel oleks vaba juurdepääs veele, et saaks regulaarselt pesta ja oma riiete eest hoolt kanda.
Mõistan, et seda on veidi naljakas lugeda, aga just sellised pisikesed vahed endise aja ja korraga teevad olukorra tänases laagris elamisväärseks.
Nüüd aga sellest, mis võrreldes GULAG-i ajaga muutunud ei ole.
Kinnipeetav pole päriselt inimene, vaid rohkem nagu kariloom, kelle väärtus on peremehe jaoks oluliselt kasvanud võrreldes eelmise sajandi esimese poolega. See tähendab reaalelus, et tappa pole enam lubatud, kuid kinnipeetavat peksta on lubatud ja see on isegi vajalik tegevus. Kinnipeetava näljutamine on keelatud, kuid samas pole mingit vajadust hoolida vangidele antava toidu kvaliteedi eest.
Igasugune eetilisus kinnipeetavate suhtes on ebaoluline: neile võib valetada, neid võib üksteise kallale ässitada, nende suhtes võib üles näidata otsest põlgust – see kõik on lubatud, see kõik on lausa vajalik.
Kuid nagu igas asjas, on ka siin erandeid. On vangivalvureid, kes „ei luba seda kunagi iseendale“, ja on kinnipeetavaid, kes „ei luba kunagi seda iseenda suhtes“. Aga nii oli ka GULAG-is. Noil aegadel oli kinnipeetava jaoks selles mängus panuseks tema elu. Praegu on kaalul tema tervis ja võimalus ennetähtaegselt vabaneda.
Mõni sõna ka tervisest. Inimeste tervis on üldiselt meie riigis teise järgu väärtus ja tervise eest hoolitsemise kvaliteet jätab vabaduseski paljut soovida. Võite siis ette kujutada, kuidas need asjad on tsoonis korraldatud. Te ei eksi, kui te midagi head endale ette ei kujuta.
Minul isiklikult vedas. Tegelikult vedas mul isegi kaks korda. Esimene kord siis, kui mind lõigati11 – parasjagu sattus hea käega sõjaväekirurg kohal olema. Teisel korral oli vastupidi – mind mitte ei lõigatud, vaid õmmeldi kokku tagasi. Arst, kes kirjade järgi oli stomatoloog, osutus suurepäraseks kirurgiks ja tänu temale on arm mu näol vaevumärgatav.
Siinkohal minu sügav kummardus selle arsti ees. Kuid see, et selline doktor mulle sattus, on siiski erand. Palju sagedasemad on teist laadi juhtumid, millest ühe tunnistajaks tuli mul olla.
Üks mu tuttav kinnipeetav peksti julmalt läbi. Ta sattus laagri haiglaosakonda, mis asus teisel pool meie barakki