Ja tema ise, nentis Roy Grace.
Tema viimane õige puhkus oli üle üheksa aasta tagasi, kui nad olid Sandyga Hispaaniasse lennanud ja Malaga lähedal korteri üürinud. Korter oli olnud kitsuke ja väljareklaamitud merevaate asemel avanes vaade mitmekorruselisele parkimismajale. Ja sadanud oli peaaegu terve nädala.
Erinevalt praegu Brightonis valitsevast augustikuu kuumalainest, mille tõttu vooris linna tavalisest rohkem puhkajaid ja reisijaid. Rannad olid paksult rahvast tulvil, seda olid ka baarid ja kohvikud. Brightoni ja Hove’i joogiasutustes oli kokku sada tuhat istekohta ning Grace’i oletust mööda olid need momendil viimseni hõivatud. Tänavakriminaalidele oli see paradiis. Pigem jahi- kui hapukurgihooaeg.
Komissar teadis hästi, et kui uudislugusid napib, satub sedalaadi mõrvajuurdlus, nagu tal nüüd käsil oli, ajakirjanduse harilikust suurema tähelepanu alla. Nooblist majast surnuna leitud rikas naisterahvas, mängus perversne seks ja varakas nägus abikaasa. Taeva õnnistus igale toimetajale, kes üritab leheruumi täita.
Lähtehetkest peale oli ajakirjanduse-meediaga suhtlemist tarvis korraldada eriti valvsalt ja nagu alati püüda, et kajastus pöörduks juurdluse teenistusse, mitte selle vastu. Homme hommikul toimub esimene regulaarsete pressikonverentside eesseisvast reast. Valmistumiseks oli tal esmalt kaks nõupidamist juurdluseks loodava meeskonnaga.
Ja kõige toimuva kiuste oli tal vaja leida võimalus Münchenisse lendamiseks. Ilmtingimata.
Tal oli seda väga vaja.
Sandyga seoses tiirles peas nii palju mõtteid. Istus õlleaias. Koos armsamaga? Oli Sandyl mälukaotus? Või polnudki see Sandy? Kui talle oleks rääkinud keegi teine, oleks ta selle arvatavasti kõrvale heitnud. Aga Dick Pope oli hea uurija, põhjalik mees, kellel oli tugev nägudemälu.
Mõni minut enne kella poolt seitset lahkus Grace Glenn Bransoni saatel tunnistajate küsitlustoaga külgnevast vaatlusruumist, tõi tillukeses kööginurgas neile mõlemale automaadist kohvi ja suundus piki koridori juurdlustuppa TEABEKOG 1, kuhu Tony Case oli tema rühma sisse seadnud. Ta möödus suurest punase viltriidega kaetud teadetetahvlist pealkirjaga OPERATSIOON LISSABON, kus hiinapärase välimuse ja habemetuustiga mehe fotot ümbritses mitu pilti kivisest rannast kõrgete kaljude jalamil, kohalikust päevituspaigast nimega Beachy Head, igale fotole joonistatud punane ring.
Beachy Headi dramaatilisel ja kaunil kriidikõrgendikul oli Inglismaa populaarseima enesetapukoha ebaterve maine. Hüppajaid ahvatles see sünge võimalusega viskuda 570 jala kõrguselt püstloodis kaljult alla La Manche’i väina kaldale. Inimeste nimekiri, kes olid pärast kalju rohusest servast üle astumist, sööstmist, veeremist või sõitmist eluga pääsenud, oli lühike.
See õnnetu tundmatu mees leiti surnuna maikuus. Alguses peeti teda järjekordseks alla hüpanud enesetapjaks, kuni lahkamisel avastati, et talle oli vististi kaasa aidatud, kuivõrd kukkumisel oli ta juba arvestatava aja surnud. Juurdlus kestis, aga kahaneva innuga, sest ainuski juhtlõng ei paistnud kuhugi viivat.
Igale esimese astme juurdlusele määrati nimi, mille Sussexi politsei arvuti juhuslikult välja pakkus. Kui nimedel oligi juurdluste sisuga mingit sarnasust, oli see puhtakujuline kokkusattumus. Ja niisuguseid tuli harva ette.
Erinevalt ülejäänud Sussex House’ist – ja krahvkonna teistest politseijaoskondadest – polnud siin juurdlustoas vähimaidki isiklikke esemeid. Ei perepilte ega jalgpallurite fotosid, võiduajamiste graafikuid ega muhedaid karikatuure. Mööbel ja kontoritarbed välja arvatud, oli kõik seotud konkreetsete juurdlustega. Siin ei lobisetud, vaid keskenduti pingsalt. Telefonitirin, klahviklõbin, laserprinteritest valguvate paberilehtede sahin. Süvenemise vaikus.
Läbi toa sammudes vaatles Grace oma meeskonna tuumikut erinevate tunnetega. Mitu tuttavat nägu rõõmustasid teda. Seersant Bella Moy, veetlev kolmekümne viie aastane naine, kellel olid hennaga värvitud pruunid juuksed, hoidis nagu ikka enda ligi karpi iirisekomme, millest oli sõltuvuses. Nudipäine Nick Nicholl, pikk kui piitsavars, lahtise kaeluse ja lühikeste käistega särgis, oli kuue nädala eest isaks saanud ja seetõttu kahvatu magamata ilmega. Kartoteekija, pikkade pruunide juustega noor trullakas naisterahvas Susan Gradley oli ülimalt töökas ja hoolas. Kaua politseis teeninud Norman Pottingil tasus aga silm peal hoida.
Seersant Potting oli viiekümne kolme aastane. Hõredate pealaele kammitud juuste all oli tal kiitsakas, võrdlemisi läikiv nägu, kus ristusid lõhkenud veresooned, huuled olid rullis ja hambad tubakalaigulised. Seljas oli tal kollakas linasest riidest kortsus ülikond ja kollane lühikeste käistega võidunud särk, millelt paistsid toiduplekid. Tema kohta tavatul kombel oli ta tublisti päevitunud, mis, nagu Grace oli sunnitud möönma, parandas tema välimust. Kuna ta ei pidanud lugu poliitilisest korrektsusest ja oli enamikule naispolitseinikele vastukarva, saadeti Pottingit ühtepuhku krahvkonnas edasi-tagasi, teda võeti abijõuks, kui kusagil üksuses oli inimesi hädasti puudu.
Meeskonnaliige, kes Grace’i kõige vähem rõõmustas, oli nooremuurija Alfonso Zafferone. Natuke alla kolmekümnene mossitav ja ülbe vennike, ladinapäraselt nägus ja geeliga võitud lakutud juustega, kandis ta elegantset musta ülikonda, musta särki ja kreemi lipsu. Viimati Grace’i alluvuses töötades oli Zafferone osutunud küll teraseks, kuid tema suhtumine jättis kõvasti soovida. Grace oli ta meeskonda kaasanud pooleldi seetõttu, et puhkusteajal polnud valida, aga niisama palju ka selleks, et ärplejale käitumist õpetada.
Igaüht järgemööda tervitades mõtles Grace, kuidas Katie Bishop oli täna hommikul kodus Dyke Road Avenuel voodis lebanud. Ta mõtles, kuidas Katie oli lamanud täna pärastlõunal lahkamislaual. Katie vaim oleks justkui koputanud ta südamele. Vastutuse koorem. Selle kamba õlul siin ruumis ja teistegi õlul, kes varsti tema meeskonnaga konverentsitoas liituvad, lasus hiiglaslik vastutus.
Sestap tuligi tal Sandy-mõtted peas eraldi lahtrisse paigutada ja sinna esialgu sulgeda. Mingil viisil.
Järgnevate tundide ja päevadega saab ta Katie Bishopist teada rohkem kui keegi teine maamunal. Rohkem kui Katie abikaasa, vanemad, õed-vennad, parimad sõbrad. Nemad võisid ju uskuda, et tunnevad Katiet, aga nad teadsid ainult seda, mida Katie oli neile näidanud. Midagi varjati nende eest vältimatult. Iga inimene varjab midagi.
Ja vältimatult kujuneb asi Roy Grace’ile isiklikuks. Kujunes alati.
Ehkki praegusel hetkel polnud tal veel aimugi, kui isiklikuks see juhtum talle kujuneb.
27
Skungi enesetunne oli juba märksa parem. Maailm oli äkki hoopis mõnusam paik. Heroiin tegi oma töö: tal oli üleni soe ja hägune tunne, kõik oli hästi, kehas vallandusid endorfiinid. Selline peakski elu olema; sellist tunnet oleks ta tahtnud igavesti hoida.
Bethany oli saabunud kana ja natukese kartulisalati ja karamellipotsikuga, mille oli võtnud ema külmkapist, ja sitapead olid tema haagisest varvast lasknud ja ta oli Bethanyt tagant rautanud, täpselt nagu tüdrukule meeldis – ja temalegi meeldis see, kui tüdruku lihav perse oli vastu ta kõhtu surutud.
Ja nüüd sõidutas Bethany teda ema väikese Peugeot’ga mööda rannapromenaadi, tema aga lösutas kõrvalistmel ja vahtis seljatoele naaldudes läbi lillade prilliklaaside oma kontorit. Pani järjest tähele iga pargitud autot. Autosid oli kõikmõeldavat marki. Üleni tolmused ja praadisid päikeses. Omanikud olid rannas. Ta otsis niisugust, mille välimus ja mudel sobiksid kirjeldusega tema sülle kägardatud nätskel joonelisel paberilehel, tema ostunimekirjaga, kuhu ta oli sunnitud alatasa pilku heitma, sest mälu oli tuksis.
„Ma pean varsti koju minema. Empsil on autot tarvis. Ta läheb õhtul bridži mängima,” ütles Bethany.
Täna õhtupoolikul oli promenaadi äärde pargitud küll iga kuramuse automark. Iga kuramuse mudel peale sihukese, mida Skunk otsis. Heas korras Audi A4 kabriolett, automaatkäigukastiga, väikese läbisõiduga, metalset sinist, hõbedast või musta värvi.
„Sõida Shirley Drive’ile,” ütles Skunk.
Armatuurlaua kell näitas 18.15.
„Seitsmeks