Eero
MARETILE MEENUS ILUS SÜGISPÄEV. NAD OLID selle metsas luusimisega mööda saatnud: Eero, Pille ja tema. Auto olid nad ühe bussipeatuse kõrvale jätnud. Väsinult olid nad pärast metsaretke auto poole kõmpinud. Korraga oli Eero neist mõlemast, temast ja Pillest, õrnalt kinni haaranud ja neid seisma sundinud. Näpp suul, oli ta peatuse suunas osutanud. Bussipeatuse ees jalutas kurepaar. Seda märganud, ei suutnud Pille ja Maret naeru tagasi hoida. Kured ehmusid ja lendasid ära.
«Nurjasitegi rändurite reisiplaani,» oli Eero naerjatega ühinenud. «Teie pärast peavad vaesed linnud jälle tiivad välja sirutama.»
Kurgede meenutamine viis Mareti mõtted sookurgedele. Nende lindudega oli kõik teisiti. Sookurgi kuulis Maret esimest korda suure inimesena. Nende südantlõhestavad huiked tungisid tookord sügavale Mareti hinge. Sügiseti valdas teda soov neid uuesti kuulda, ta tundis neist puudust, tundis puudust südamepitsitusest, mida need huiked endaga kaasa tõid. Võimalus neid kuulama minna tal puudus. Koos Eero lahkumisega lõppesid Mareti kolamised mööda metsi ja järvekaldaid.
Maret hoidis neid linde oma hinges. Sookured olid tema igatsuslinnud, kättesaamatud nagu unistused, mis kunagi ei täitu.
Maret ja kaardid
JALUTUSKÄIK OLI TALLE HÄSTI MÕJUNUD. ÜLE pika aja tundis ta, et tahab end hellitada. Ta astus poest läbi ja võttis riiulilt kaasa tüki oma lemmikkooki. Ta unistas kuumast kohvist sinna juurde.
Koju jõudnud, pani ta kohe kohvi tilkuma. Alles siis läks ta esikusse tagasi, riideid seljast võtma.
Üle väikese korteri levis mõnus kohvilõhn. Maret valas suure kruusi kohvi täis, lisas sinna kaks lusikatäit suhkrut ja sortsu koort. Ta pakkis lahti koogitüki ja istus köögilaua taha. Ta vaatas aknast välja ja nautis kooki. Üle pika aja oli tal endaga hea olla.
Telefoni helin katkestas Mareti mõnusa oleku. See ei häirinud teda. Pisikese põnevusega tõstis ta toru hargilt.
«Tere!» kostis torust reibas naise hääl. «Ma tahaks teada, kus mu mees on?»
«Oodake, ma ei saa aru. Mis mees? Mida te soovite?» sattus Maret segadusse.
«Soovin oma meest üles leida!» põrutas helistaja toru teises otsas.
«Teil on arvatavasti valeühendus. Minu juures ei ole ühtegi meest. Juba ammu ei ole siin olnud ühtegi meest.» Mareti hääl kiskus vägisi muigele.
«Kas te ei olegi siis kaardimoor?» imestati toru teises otsas. «Mulle anti teie number ja öeldi, et teie suudate kindlasti mu mehe üles leida,» tuli helistaja suust kindlalt.
«Jah, kaarte ma tõesti panen,» tunnistas Maret, «aga ma ei otsi kaduma läinud mehi. Teie peate ta ikka oma jõududega üles leidma või siis politseisse teatama, kui ise toime ei tule.» Maret oli juba valmis toru hargile tagasi panema. Enne kui ta seda teha jõudis, kostis torust nüüd juba nutuselt: «Ma läksin oma mehega riidu.»
See naise järsk meeleolumuutus pani Mareti ümber mõtlema ja ta küsis: «Kas te riidlesite oma mehega enne mehe kodunt lahkumist?»
Naine hakkas nüüd lahinal nutma. Kogu ta kuraasikus oli kadunud. Segaselt püüdis ta läbi nutu midagi seletada.
«Ma ei saa aru, mida te räägite,» katkestas Maret teda. «Ma laon kaardid välja ja teie püüdke seni rahuneda.» Ta võttis kaardipaki, ohkas ja hakkas kaarte segama. «Kas te suudate kuulama hakata?» küsis ta, kui oli kaardid lauale laiali laotanud.
«Jah,» kostus torust nutune hääl.
«Ma näen kaartidelt, et teie mehel on ees väike reis,» alustas Maret. «See reis on ohtlik, aga õnnetust kaasa ei too. Mehel on majanduslikud mured.»
«Majanduslikud mured?!» kordas naine Maretilt kuuldut. Tema hääles olid korraga küsimus ja üllatus.
«Kas te hakkasite mehele küsimusi esitama ja see viis ta endast välja?» uuris Maret ettevaatlikult.
«Jah,» ütles naine piinlikust tundes. «Ja nüüd ma kardan,» lisas ta väriseval häälel.
«Ja mida te kardate?» Maret jäi vastust ootama.
«Äkki ta teeb endaga midagi,» tuli torust hästi vaikselt.
«Rahunege. Kaardid siin küll mitte midagi sellist ei näita,» lohutas Maret naist. «Kaardid näitavad, et teil seisab ees aeg, kus teil tuleb oodata takistusi. Ebaõnnestumisi näitavad kaardid ka. Pereelus on näha pingeid ja need kestavad pikemat aega. Raha kaotust näen ma ka. Aga surma ma siin küll ei näe.»
«Mul on nii häbi, aga ma pean seda küsima…» Naise kõnesse tekkis paus. Oli kuulda, kuidas ta jälle nutuga võitles.
«Ärge häbenege, küsige julgelt, mida te teada tahate,» julgustas Maret naist.
«Ma tahaks küsida võõraste naiste kohta. Ma tahaks teada, kas mu mehel on armuke?» Maret tundis pinget toru teises otsas. Ta uuris kaarte ja ütles siis kindlalt: «Võõraid naisi ma siin küll ei näe. Üks vanem daam siin on, aga tema on pigem teie mehele toeks. Tundub, et mingi vanem sugulane.»
Torust kostis ikka veel nuukseid.
«Praegu ma küll ei näe, et ta teid hülgaks,» kinnitas Maret üle.
Naine toru otsas rahunes veidi ja Maret sai edasi rääkida: «Te peaksite olema tugev ja oma meest toetama. Mees on teil segaduses. Ta ei tea, mida teiega ja oma tööga ette võtta. Keegi on töö juures tal tee peal ees. Kaardid näitavad raskusi. Raha ei jõua teie meheni.»
«Issver, ta ju rääkiski midagi rahast! Aga mina olin nii vihane, et ei kuulanudki teda!» hüüatas naine Mareti jutu vahele. Ta oli nutust lõpuks jagu saanud.
«Kuulake siis nüüd mind,» jätkas Maret juttu.
«Kuulan, kuulan. Kohe hoolega kuulan,» kinnitas naine.
«Teil on siin midagi head ka. Teie kaartide juures on õnnekaart. Järelikult on oodata paremaid aegu. Need ei saabu aga kohe. Enne seda näitavad kaardid teile takistusi ja ränka tööd.»
«On seal tõesti õnnekaart?» küsis naine lootusrikkalt üle.
«Täiesti kindlalt on. Rahunege nüüd. Aega kulub, aga küll kõik korda saab. Võite mind uskuda, sest õnnekaart tuli välja.»
«Nii et kõik ei ole veel kadunud?» tahtis naine ikka veel kinnitust saada.
«Ei, kõik ei ole veel kadunud,» kinnitas Maret üle. «Teil soovitan vähem muretseda. Uskuge oma meest ja toetage teda. Teie muretsemine ja kahtlustamine teeb mehe elu veel raskemaks. Ta vajab praegu kõige rohkem teie mõistmist.»
«Tänud teile!» tuli torust nüüd juba üsna rahulik hääl.
«Tänud vastu võetud,» ütles Maret. «Soovin teile rahulikku ja kannatlikku meelt. Ja uskuge, kõik saab korda.» Maret vajutas telefoni kinni.
Maret
KÕNE OLI KÜLL LÕPPENUD, KUID MARETI SEES kestis see edasi. «Annaks jumal, et kõik korda saaks,» rääkis ta omaette. «Raha…raha… raha… Kes ometi mõtles välja raha. Ainult muret on ta inimestele toonud. On teda siis vähe või palju, ikka ainult muret.»
Maretile meenus, kuidas ema laua taga istus ja raha luges. Nende peres ei olnud kunagi palju raha. Ikka tuli sellest enne vanemate palgapäeva puudus kätte.
Maret meenutas, kuidas ta oli endale suurt nukku tahtnud. Kõigil tuttavatel lastel olid suured ilusad nukud olemas. Mõnel isegi sellised, mille silmad kinni ja lahti käisid ja mis teatud asendisse liigutades «mamma» ütlesid. Sellisest nukust ei tasunud Maretil isegi unistada. Tema unistuseks oli tavaline odav nukk, millel poes isegi riideid seljas ei olnud, mis maksis 3 rubla ja 50 kopikat. Seda raha kogus ema kaks kuud. See oli Mareti kõige kallim nukk.
Nuku ootus oli kui lapse ootus. Sellest sai Maret aru, kui ta oma tütart ootas ja talle mütsikesi ja särgikesi õmbles. Õmblemise ajal tuli selline tunne, et midagi niisugust oli ta juba kunagi teinud. Ja siis meenus talle nukk.