Pärast lapsepuhkust oli Eero ainuke peale Ingeri, kellega ta töö juures endiselt suhelda sai. Mees suhtus Maretisse täpselt nii, nagu ei teaks ta midagi Ingerist,Ainist ja Maretist. Eeroga tundis Maret end vabalt ja hästi. Ta oli vahel julgenud talle rääkida isegi sellistest asjadest, millest ta muidu vaikis. Eero äratas usaldust. Ta suutis tuua Mareti ellu Aini vaikimise kõrvale nii mõnegi helgema hetke. Kui Maretil vahel Pille töö juures kaasas oli, siis mängis Eero tüdrukuga ja näis sellest rõõmu tundvat. Eerost üksi oli aga vähe, et Maret oleks võinud end töö juures hästi tunda, ja ta lahkus.
«Miks just õmblejaks?» Seda küsimust esitati talle tookord palju. Mõnigi tuttav oli arvanud, et ta mõistusega ei ole kõik korras. Ega ta seda valikut endalegi põhjendada ei osanud. Lihtsalt ajalehes oli olnud kuulutus, et otsitakse õmblejaõpilasi, ja ta otsustas proovida. Kõige rohkem oli Mareti töökohavahetusest häiritud ema.
«Ma ei ole märganud, et õmblustöö su lemmiktegevuste hulka kuuluks,» oli ta püüdnud Maretit mõjutada ja siis lausa pilkavalt lisanud, «sa ikka tead, kuidas õmblusmasin välja näeb?»
Maret oli emale naerdes vastanud: «Õmblusmasin on selline väike, vändaga ringi aetav riistapuu, mis ilusaid ühtlaseid pisteid tipib.»
«Kodus, jah, ajad teda vändaga ringi,» oli ema Mareti jutu peale porisenud. «Seal saad endale masina, millel vaevalt vänta küljes ongi. Kujutad sa üldse ette, milline tempo sellel tööl taga on?» oli ema püüdnud talle mõistust pähe panna.
«Tempo, siis tempo. Saabki elule vunki juurde,» ei lasknud Maret end ema jutust segada
«Sa ikka mõistad, et pead kaheksa tundi järjest tuimalt pikki õmblusi vuristama, päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse. Väike söögipaus ja peldikusse käik on kõik, mida sa endale selle aja sees lubada võid.»
«No kui peldikusse ikka lastakse, siis on ju kõik korras,» oli Maret naernud. Ema ei jätnud ikka veel: «Silmad saavad sul ka kõvasti vatti, kätest ja kaelast rääkimata.»
«Mis sa muretsed, ma noor veel, küll ma toime tulen. Kes on öelnud, et ma sinna nii kauaks jääma pean, et kõik need hädad kaela saan. Ma lähen ja proovin. Kui toime ei tule, otsin midagi muud,» oli Maret enda juurde jäänud.
«Miks sa ometi ei taha sinna raamatukokku edasi jääda?» ei suutnud ema mõista. «Hea rahulik tubane töö. Mis sind sealt ometi ära sunnib? Mitu aastat õppisid seda ametit ja nüüd viskad kõik nurka.»
Maret ei saanud emale tõelistest põhjustest rääkida, sest nad vältisid teemasid, mis puudutasid Ingerit,Aini ja Maretit. Maretil tuli leida ema jaoks muu põhjendus, mida ema uskuma jääks, ja nii ta ütleski: «Tahad põhjust teada?» Ta vaatas emale otsa: «Põhjuseks on palk. Ma hakkan seal poole rohkem palka saama.» Selle põhjenduse vastu ema ei saanud. Maret mõistis, et see oli hea põhjendus, ja hakkas seda ka teiste puhul kasutama, kes temalt lahkumise kohta pärisid ja selle üle imestasid. Palk muutis ta valiku paljude silmis õigeks. Eero nende hulka ei kuulunud.
«Annad siis ikkagi alla?» See oli ainuke kord, kus ta oli märku andnud, et ta asjast siiski kõike teadis.
«Jah!» oli Maret ausalt vastanud ja rohkem nad sellel teemal enam ei rääkinud.
Viimasel tööpäeval oli Maret Eerole öelnud: «Vanem naisterahvas lahkub nüüd. Sul tuleb nüüd endale uus vestluspartner leida ja ta võiks veidi noorem olla ja kabedam välja näha. Ikka selline, kellega võiks kohvikusse ja loomaaeda minna.»
«Elame-näeme,» oli Eero selle peale kostnud ja raamatukogust välja kõndinud.
Väljaõpe õmblustööks toimus kohapeal. Algul oli Maretil tõsiselt raske. Esmalt kartis ta seda suurt ja kiiret masinat, mille taha ta istuma pandi. Niidi vahetamised,nõelad ja muud operatsioonid olid esimese päeva õhtuks Mareti peas sassis kui üks suur harutamatu niidipundar. Samuti läksid õmblused oma rada, hoolimata Mareti pingutustest. Esimesel päeval koju minnes oli tal tunne, et hommikul ta sinna tagasi ei lähe. Õhtul ei tulnud talle kaua und. Pille magas juba ammu, aga Maret muudkui mõtles. Hommikuks oli talle selge, et nii kergesti ta alla ei anna. Saavad teised selle tööga hakkama, peab saama ka tema. Ja ta sai. Varsti vurises ta masin sama kiirelt kui teistel. Ta harjus istuma ühe koha peal ja päevast päeva tegema ühtesid ja samu liigutusi. Tema vaeva tasus tõesti palk. Esimest korda elus võis ta endale lubada nii mõndagi, millest ta seni ainult unistanud oli, ja ta tundis sellest rõõmu.
Paari kuu pärast seisis Eero seljakotiga tema ukse taga. Mareti elu oli korraga täiesti teiseks muutunud.
Maret oli üllatunud, kuhu ta oli oma mõtetega jõudnud. Ta ei mäletanud, millest algas mõte, mis oli teda Ingeri, Aini ja Eeroni viinud. Meeleheitlikult püüdis ta seda meenutada.
«Käes!» ütles ta kõvasti. «Tööst mõtlesin ja näe, kuhu jõudsin.»
Puhkuse lõppemine ja mõte tööleminekust muutis Mareti rahutuks. Ta kartis kaastundlikke pilke ja kaastundeavaldusi. Kas ta suudab kõike seda pisarateta taluda? Kas ta suudab oma tundeid valitseda? Seda ta ei teadnud.
Juba ammu ei meeldinud talle see töö: masin, riie, niidid ja õmblused: pikad, sirged, tuhandetesse kilomeetritesse ulatuvad tikitud read. Õmblus valmis, riie käest, uus riidetükk kätte, jälle õmblus ja nii kaheksa tundi päevas. Maret oli vahel ette kujutanud, et kui kõik tema õmmeldud õmblused köita üheks pikaks jadaks, siis oleks sellesse ketti võinud kogu maakera mässida ja maakerast oleks saanud üks korralik suur niidikera. Uusi ridu sellesse niidikerasse pidi ta mõne päeva pärast jälle tippima minema. Ta oli sellest tüdinenud. Üha tihedamini mõtles ta töö vahetamise peale. Ka täna käis see mõte vilksamisi ta peast läbi ja tõi endaga kaasa mõtte raamatukogust. Seda tööd nuttis hing siiani vaikselt taga.
Ometi oli ta hetkel rahul, et töö ta masina taha aheldab ja nii suhtlemisest päästab. Väiksed pausid töös suudab ta ehk nutma puhkemata üle elada.
Ta püüdis küll mõelda tööst, aga Ingerit ja Aini ta unustada ei suutnud. Vägisi tungisid nad ta mõtetesse. Maret ei olnud mõlemat juba kaua aega näinud ega saanud aru, miks ta just täna neile mõtlema pidi.
Ain
AIN VAJUTAS JUBA ESIMESE TIRTSU PEALE KELLA kinni ja hiilis toast välja. Inger magas rahulikult edasi. Mees toimetas vaikselt oma hommikused toimetused ja lahkus kodunt. Tunni aja pärast oli ta juba bussiroolis. Peatused vaheldusid, inimesed tulid peale ja läksid maha. Pihlaka peatuses oli täna rohkem rahvast kui tavaliselt, Ain vaatas peeglist, et kõik ikka peale saaksid. Äkki märkas ta pealetulijate seas seda ilusat tüdrukut. Kui tüdruk bussi sisenes, pani Ain raadio kõvemini mängima. Miks ta seda tegi, ei teadnud ta isegi. Lihtsalt käsi läks ise nupuni ja keeras volüümi juurde. Tüdruk tõstis silmad bussijuhile, nende pilgud kohtusid.
Järgmisel päeval õhtuses vahetuses sõites ootas Ain tüdrukut. Tal oli hea meel, kui teda peatuses nägi. Tüdruku sisenedes keeras ta jälle muusika valjemaks. Nende pilgud kohtusid taas.
Järgmine kord hommikusse vahetusse minnes hakkas ta tüdrukule juba kodus mõtlema. Peatusesse jõudes otsis ta pilguga tüdrukut. Tema rõõmuks oli ta jälle seal. Ain avas bussiuksed ja viis käe raadionupule. «Aeg ei keela silma vaadata…» kaikus üle bussi. Nende pilgud said kokku.
Tüdruk ei sisenenud ega väljunud kunagi eesuksest, bussi sisenedes jäi ta aga Ainist alati just nii kaugele, et nad teineteisele silma vaadata võisid.
Tüdruku nägemisest oli mehel terve päev rinnus soe tunne. Talle meeldis, et ilus noor tütarlaps talle silma vaadata tahab.