«Mõelda võid ju paljut,» ohkas Maret, «aga vastust ei ole ikka kuskilt võtta. Oleme siin ilmas lühikese aja, vaatame veidi ringi, aga selgeks saame imeväikese osa sellest suurest ilmast ja siin olemisest. Ühest elust jääb silmnähtavalt väheseks.»
Maret oli lugenud läbi palju raamatuid, kus oli juttu olnud eelmistest eludest, järgnevatest eludest, sellest igikestvast ringist. Nende raamatute järgi ei olnud surm lõplik. Oli lihtsalt üleminek järgmisse ellu. Praegu ei olnud Maretil neist teadmistest mingit kasu. Isa surma järel oli see aidanud, kuid ema puhul ei suutnud Maretit see teadmine kuidagi lohutada.
Ema surm oli täiesti teistmoodi. See tunne, et kõik on lõplik, ei tahtnud kuidagi kaduda. See tegi meeletult haiget. Mareti südant läbistas terav valu. See ehmatas teda nii, et ta nutmise järele jättis. Surmahirm enda pärast muutus leinast suuremaks. Ärevusega ootas ta uut valusööstu. Seda ei tulnud ja ta rahunes. Ta mõistis, et peab oma südame vaigistama ning leppima sellega, et ema enam elavate seas ei ole, et kõigi inimeste saatuses on surmal kindel koht.
Maret ja usk saatusesse
SAATUSESSE MARET USKUS. MIDA VANEMAKS TA sai, seda kindlamaks ta usk muutus. Uskus sellepärast, et ta ei teadnud ühtegi inimest, kelle elu oleks täpselt sarnanenud kellegi teise elule. Igaühele oli antud oma tee. Mitte keegi ei osanud seletada saatuse toimimist. Küsimusele: «Miks?» puudus inimestel siiani vastus.
Saatusele hakkas Maret mõtlema siis, kui oli lapsepõlvest välja kasvanud. Lapsepõlves oli saatus tema jaoks ainult sõna, mida suured inimesed tema kuuldes kasutasid. Tema ei osanud saatust veel endaga siduda. Ta ei mõelnud, kui midagi pahasti läks, et süüdi oli saatus. Nii hakkas ta mõtlema teismelisena, kui tema ellu hakkasid tulema inimesed, keda ta oodata ei oleks osanud, sündmused, mida ta oma ellu iial poleks tahtnud, ja tunne, et ta ei ole võimeline seda kõike muutma. Küsimus: «Miks just temaga pidi see kõik juhtuma?» pani ta mõtlema saatusele.
Paljud targad raamatud, mida ta lugenud oli, ja inimesed, kellega rääkinud, püüdsid küll väita, et inimene teeb oma valikud siin elus ise. Mõned valikud jah, sellega oli Maret nõus, aga palju saab inimene kaasa juba sündimisega. Algusest peale on inimene kellestki sõltuv. Emast kõigepealt. Veab, kui satub olema hea ema. Aga kui nii ei lähe, kui kohe alguses laps hüljatakse? Siis on kõik tuuled lapse taldade all puhumas ja ta ei tea, kuhu teda pillutakse. Lapsel ei ole mingit võimalust oma elu suunata, laps on täielikult saatuse meelevallas.
Algus oli Mareti meelest kõige tähtsam. Kui kohe alguses ei saa laps rahulolutunnet kätte ega õpi maailma usaldama, jääbki maailm talle võõraks. Suureks saadeski on inimene siis maailmas kui võõrsil, suutmata end teistega täielikult sobitada. Proovib ja proovib, ikka ei haaku.
«Me kõik tuleme lapsepõlvest,» mõtles Maret omaette. Ta oli seda lauset kusagilt lugenud. Siiani oli olnud see lihtsalt lause, mis oli talle millegipärast meelde jäänud. Nüüd ta mõtles sellele ja pidi kinnitama, kui õige oli see ütlemine.
Ta mõtles, et inimest oleks kõige kergem tundma õppida lapsepõlve kaudu. Kuulata, kuidas ta räägib oma lapsepõlvest, vanematest, keskkonnast, milles ta kasvas. «Lapsepõlv suudab jätta oma väikeste jalakestega kõige suuremad jäljed inimese ellu. Neid jälgi pidi sammub ta kogu oma järgneva elu,» tõdes ta omaette. Kõik, mida Maret mõtles, tundus talle nii õige, ometi ei oleks ta ise enda lapsepõlvest kellelegi rääkida tahtnud.
Ta ei olnud oma lapsepõlvele juba ammu mõelnud. Nüüd avastas ta, et lapsepõlv oli kogu aeg temaga olnud, ainult tema ise ei olnud seda märganud. Paljud asjad, mida ta nüüdki veel täiskasvanud inimesena kasutas, oli ta saanud selgeks just lapsepõlves. Samuti oli mõtetega. Mõnedki mõtted, mida Maret suure inimesena edasi mõtles, olid alguse saanud lapsepõlvest.
«Me ei märka lapsepõlve endas, saadame ta jalust ära kui lapse,» mõtles ta, «ometi peaks me just seda last endas kuulama, sest just temal on vastused küsimustele olemas.»
Maret vaatas aknast välja. «Mitte miski ei kao kuhugi, kõik jääb alles,» ütles ta vaikselt. Eriti teravalt tundis ta seda praegu, mõeldes endale, emale ja saatusele.
Saatusele oli Maret seoses vanematega ka varem mõelnud. Ühel õhtul üksi ühikas vedeledes ja jälle oma perest mõeldes käis tal peast läbi mõte, et vanemad ei ole ainult isad ja emad, et nad on inimesed oma elude ja oma saatustega. See mõte oli Mareti jaoks tookord vabastav. Ta mõistis, et vanematel tuleb kõik see, mis saatus nende ellu toob, üle elada ja üle tuleb see elada ka nende lastel. Lapsed käivad elu juurde. Lapsed kasvavad suureks vanemate saatuste sees.
Maret mõistis tollel õhtul, et vanemad on lastest ainult pisut oma kogemustega ees. See arusaamine oli vabastav. Sealt algas Mareti tee andestamise suunas. Esimest korda püüdis ta vanemaid mõttes mõista. Talle tundus tookord, et vahel võivad lapsed olla targemad kui nende vanemad. Vähemalt nii ta end pärast seda mõtet tundis – suure ja targana.
Tarkusest, mis ta elu jooksul kogunud oli, ei olnud tal hetkel mingit kasu. Süütunne näris sügaval tema sees ja ta ei osanud end kuidagi lohutada.
Vead oli ta vanematele andestanud, aga ta ei teadnud neist kui inimestest õieti midagi. Kui väga oleks ta tahtnud pärida emalt asju, mis puudutasid kindlaid teemasid. Just neid, mis praegu Maretile kõige rohkem haiget tegid. Ta tundis süüd, et oli emaga nii vähe rääkinud. Kui paljut oleks ta tahtnud nüüd ema käest küsida… aga ema tee oli lõpuni käidud. Ema ei olnud enam.
Maret ja teised
MARET OLI TERVE NÄDALA ÜKSI TOAS ISTUNUD, nutnud, emast ja elust mõelnud. Ta pea oli paks ja valutas, süda oli ikka veel raske ja valu täis. Tal oli tunne, et valu tema seest ei kao enam kunagi. Ta istus jälle köögilaua ääres ja vaatas õue. Nädala pärast peaks ta uuesti tööle minema. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta seda suudab.
Ta sirutas käe teekarbi järele. Poolel teel peatas ta käe, talle tuli meelde, et juba õhtul olid teekotid otsa saanud. Samuti olid otsas kohv, küpsised, leib ja viimased kõvaks läinud saianukid.
Tal ei jäänud üle muud, kui võtta kokku kogu oma alles jäänud jõud ja poodi minna. Oi, kuidas ta ei tahtnud seda teha. Parema meelega oleks ta end diivanile pikali visanud. Ta astus juba mõned sammud toa poole, siis aga otsustas ümber ja vedas end vannituppa. Ta võttis hommikmantli ja öösärgi seljast ja keeras vee voolama. Ta lasi soojal veel mööda keha alla voolata. Pärast duši all käimist tundis ta end veidi paremini. Ta pani end riidesse ja läks välja.
Värske õhk pani pea ringi käima. Ta sai aru, et pikka käiku ta ette võtta ei suuda. Tasasel sammul hakkas ta lähema poe poole minema. Ta oli nii ametis tasakaalu hoidmisega, et ei märganud enda kõrvale ilmunud naist. Ta lausa võpatas, kuuldes äkki oma nime ja teretamist sinna juurde. Ta pööras pea hääle suunas ja tundis ära kunagise töökaaslase Kaja.
«Tere!» vastas Maret, pikemaks jutuks ei olnud tal tahtmist. Kaja ei pannud seda tähele ja jätkas tempokalt: «Kuule, kas sa seda tead, et Pilvi tüdruk läks oma mehest lahku. Nad just ostsid sinna mere äärde maja, nad ei jõudnud sissegi kolida, kui juba lahku läksid. Noored on tänapäeval ikka nii kärsitud. Kui midagi ei meeldi, siis kohe lahku. Nüüd laenud kaelas, lapsed kord isa, kord ema juures. Pole neil õiget kodu ega vanemaid.»
Maret kuulas Kaja juttu ükskõikselt. Mis oli temal asja Pilvi tütre ja tema kooselu lõpuga? Temal oli ema surnud. Kaja rääkis veel midagi Pilvi tütrest ja lahutusest, aga Maret ei hakanud teda lõpuni kuulama. «Anna andeks,» ütles ta Kajale, «mul on praegu muud mured.» Ta kõndis edasi, jättes Kaja imestunult järele vaatama.
Maret
POODI JÕUDES EI SUUTNUD TA END KAUBA OTSIMISELE häälestada. Sihitult käis ta poes ringi, ükskõikselt kaupa täis triivitud riiuleid seirates.