Valu nööris kurku ja südant. Suured pisarad voolasid üle Mareti põskede. Ta lasi neil voolata. Kui ta oli silmad täiesti kuivaks nutnud, tõusis ta laua äärest. Ta oli nii väsinud, et tuikus jalgadel. Suure vaevaga vedas ta end voodini. Ta magas kaua. Kui ta ärkas, valutas tal pea ja süda oli paha.
«Ema ei ole enam,» oli esimene mõte pärast ärkamist. Kohe olid ka pisarad kohal. Ta ajas end üles, läks kööki ja keetis endale teed. Tee oli ainuke, mida ta suhu võtta suutis.
Mõtted kiskusid teda jälle lapsepõlve. Ema leinamise vahele surusid end mälestused vanaemast.
Vanaema
VANAEMA OLI OLNUD MARETI PÄÄSTJA, TUGI, kellele raskel hetkel toetuda. Kõik oma koolivaheajad veetis Maret vanaema juures. Vanaema ei kasvatanud Maretit, ei lugenud talle moraali, ei keelanud ega käskinud. Ta oli lihtsalt olemas ja sellest Maretile piisas.
Kui Maret oli neljateistkümneaastane, vanaema suri. See oli esimene lein tema elus. Ta mäletas, kuidas ta istus üksi vanaema kirstu kõrval ja nuttis. Suured inimesed heitsid vaid korra pilgu kirstus lebavale vanaemale ja temale kirstu kõrval, siis läksid teise ruumi omavahel juttu vestma. Maret ei suutnud kellegagi rääkida, tema suutis vaid nutta. Tugi tema elust oli kadunud. Nüüd pidi ta üksi hakkama saama. Kerge see Mareti jaoks ei olnud. Ta mõtles juba kui suur inimene, aga sõltus ikka veel vanematest. Tal oli vaja toitu, tal oli vaja riiet, tal oli vaja peavarju. Kõike seda, mida laps ilma vanemateta endale lubada ei saa.
Maret, ema ja isa
Oma elule mõeldes mõistis Maret, et lapsed on tegelikult tugevamad kui arvatakse. Nad on elu jaoks loodud. Kui laps suudab esimesed kolm eluaastat üle elada, siis hiljem ei juhtu temaga enam midagi. Siis on ta juba nii tark, et elult oma osa kätte nõuda. Ka Maret oli seda suutnud, aga ta oli sügavalt veendunud, et ükski laps ei peaks nii suureks kasvama. Liiga palju on sellises elus kurbust ja pisaraid. Liiga palju kõike, mis tuleb endasse peita. Kui tihti pidi ta kodunt lahkudes tõmbama pähe naerva maski, kuigi samal ajal süda valutas ja pisarad voolasid, südamepisarad, mida keegi näha ei tohtinud.
Ometi tundis Maret, et pisarad, mida ta nüüd ema pärast valas, olid veelgi valusamad. Mitte kunagi enam… see lõplikkus oli talumatu.
Maret mõtles möödunud elule. Andestanud oli ta vanematele juba ammu. Lapsepõlve unustada ta ometi ei suutnud. Ikka ja jälle tõi mõni sündmus lapsepõlve meelde ja ka küsimuse, miks just tema?
Miks olid just temal vanemad, kes ei suutnud luua korralikku perekonda? Kes ka ise selle all kannatasid, ometi aastaid midagi endi elus ei muutnud. Oli see saatus?
Isa saatuses mängis suurt osa sõda. Noor mees ja sõda, kus surm oli vaid kuuli kaugusel. Üks mürsukild oli selle aja mälestuseks isal surmani käsivarres. Sõjast rääkis isa vähe. Isegi purjus peaga tuli see harva jutuks. Sellepärast teadiski Maret ainult ühte seika, kus isal oli tulnud seista valiku ees, kas tappa omavanune sakslasest poiss või kinkida talle elu, riskides seda tehes enda eluga. Aega otsustamiseks oli mõni sekund. Nad olid teineteisele nii lähedal, et nende pilgud said korraks kokku ja isa laskis mööda. Sakslane pärast seda püssi ei tõstnud. Maret ei suutnud ette kujutada pinget, mida need kaks noort meest seal sõjaväljal tookord tunda võisid.
Kaine peaga ei tulnud isa suust sõja kohta mitte ühtegi sõna. Kord palus õpetaja koolis, et lapsed kutsuks oma isad, kes sõjas käinud, sellest lastele rääkima. Maret oli ka oma isale õpetaja palve edasi andnud. Isa oli ta ära kuulanud ja ühmanud: «Ei mina tule kuhugi.» Sinna see jutt tookord lõppes. Maretil oli isegi kahju, et isa õpetaja palvet täita ei soovinud.
Hiljem, kui ta juba suuremaks sai ja vahel sõjale mõtles, meenus talle ikka see isa ühmatus: «Ei mina tule kuhugi.»
Tegelikult käisidki lastega rääkimas kindlad mehed, ikka ühed ja samad näod, ja nende mälestused olid millegipärast iga kord pisut teistsugused. Mõnda meest oli Maret kooliajal mitu korda kuulama pidanud ja jutt ei olnud mitte alati täpselt see, mis eelnevatel kordadel. Mida vanemaks mehed jäid, seda suuremateks kangelasteks nad oma juttudes muutusid. Viinapudeli juures rääkisid isa ja ta sõbrad neist vahel ja see, mis Maret meeste suust siis kuulis, ei läinud mitte alati kokku koolis esinejate jutuga. Kangelasteks nad neid mehi ei pidanud. Mis sundis mehi oma sõjakaaslasi arvustama? Maret tookord seda ei mõistnud. Küll taipas ta seda hiljem, kui oli sõjast juba rohkem ja erinevatelt inimestelt kuulnud.
Maret mõistis üsna noorelt, et midagi sõda meeste sees muutis. Erand ei olnud ka tema isa, sest sõda enda sees pidas isa edasi. Seda võis aimata sellest, et ta ei jätnud vahele ühtegi sõjafilmi, mis telekast tuli, ja nõukaajal tuli neid sealt ohtralt. Et nad elasid ühetoalises korteris, siis pidid nii ema kui Maret seda pidevat lahingumöllu taluma. Sageli olid kuulide vingumised ja venelaste karjed Maretile unejutuks.
Endi lapsepõlvest rääkisid ema ja isa harva ja sellepärast teadis Maret vaid üksikuid seiku nende elust enne Maretit. Ometi olid talle meelde jäänud ema sõnad, millega ta oli õigustanud oma varajast meheleminekut. Abielu oli tundunud emale pääsemisena, lootusena paremale elule.
Mareti silmist hakkasid jälle pisarad voolama, mõeldes, kui vale oli olnud see ema lootus. Kui palju valu oli emale toonud see abielu. Ta oli sellele andnud kõige ilusama aja oma elust, vastu saades joomingud ja vägivalla. Ta oli liiga noor, et selle kõigega toime tulla. Vool viis ta lihtsalt kaasa.
Maretile meenus, kuidas nad olid koos emaga vanaema juurde põgenenud, isa eest, kes oli jälle rusikad käiku lasknud. Ema oli võtnud Mareti käekõrvale ja läinud maantee äärde hääletama. Üks auto oli nad peale võtnud. Võõras tädi autos oli andnud Maretile kaks kooki.
«Huvitav, kui paljut mäletavad inimesed toidu kaudu,» imestas Maret, kui oli mõtetega kookideni jõudnud.
Ta sõi kooke ja oli oma eluga täiesti rahul. Tema kõrval istus ema, temaga koos olid autos head inimesed ja nad läksid vanaema juurde. Lapse jaoks oli elu jälle täiesti korras ja turvaline.
Kui nad vanaema juurde jõudsid, hakkas Maret omi asju ajama. Ema ja vanaema istusid laua ääres ja vestlesid. Maret kuulis, kuidas vanaema emale ütles: «Tule ära!» ja ema vastas: «Ma ei saa! Millest ma lapsega elama hakkan?» Siis jäid mõlemad vait.
Maret tundis äkki täiesti selgesti, et nad peavad emaga koju tagasi minema. Just nimelt tundis, mitte ei mõelnud. Ta tundis enda sees, et ta ei tahaks seda teha, aga ta peab, sest ema peab. Alles hiljem hakkas ta mõtlema, et ta tundis tookord nagu ema. Ta oli endasse püüdnud ema tunde. Et ta laps oli, ei saanud ta tookord sellest aru. Hiljem oli tema elus veel mitmeid kordi juhtunud, et ta oli kinni püüdnud ema mõtte või tunde. Alati oli see juhtunud siis, kui emal oli tema abi vaja. Maret oli olnud emale kaitseingliks kõige otsemas tähenduses.
«Ma hakkan vist hulluks minema,» ütles ta vaikselt ja pani kruusi käest. Tee oli juba ammu otsa lõppenud, aga ta ei olnud seda märganud. Meenutused olid ta nii endasse haaranud.
Maret vaatas aknast õue. Puud kõikusid tuules ja udutas vihma. Ilm oli hall ja kurb. Hallid ja kurvad olid ka Mareti mõttekillud. Ta oli väsinud mälestuste tulvast, aga järele jätta ei saanud. Mõtted lihtsalt tulid ja nende tõrjumiseks ei olnud tal jõudu. Ta tõusis ja pani vee keema uue kruusitäie jaoks.
«Ometi olid nad tugevad inimesed. Miks ei kasutanud nad varem oma tugevust? Miks lasid nad nii pika aja oma elust luhta minna?» mõtles Maret. Ta oli sellele ka varem mõelnud. Küsimiseks oli tal puudunud julgus. Ta mõistis, et nüüd jäävad need küsimused igavesti vastuseta, sest mõlemad vastajad olid lahkunud.
«Miks me ometi ei rääkinud,» pidi Maret juba mitmendat korda kahetsema. Seda, mida suutsid tema vanemad, suutsid vähesed siin elus. Muuta keskeas oma elu täiesti uueks, täiesti teistsuguseks, täiesti normaalseks ja seda ilma väljastpoolt tuleva abita. Ei mingeid psühholooge, sotstöötajaid ega arste rohupurkidega. Lihtsalt ühel päeval tehtud otsuse põhjal muutus kõik.
See pani Mareti jälle saatusele mõtlema. Milleks olid nad kokku viidud: