Kausist tõusis värskekapsasupi lõhna. Alles nüüd sai Maret aru, kui tühi ta kõht tegelikult oli. Isukalt hakkas ta suppi sööma. Suured inimesed riidlesid edasi.
Maret oli just supi söömise lõpetanud, kui tuli miilitsaauto. Autost hüppasid välja neli miilitsavormis meest. Nad näitasid neile võõras keeles rääkivatele onudele mingit paberit. Pärast seda läksid nad majja ja hakkasid kraami välja kandma. Varsti tuli veel üks kastiauto ja kogu kraam tõsteti selle auto peale. Viimasena tõid miilitsad majast välja kaks võõras keeles rääkivat onu, tädi oli juba enne neid õues. Miilitsad rääkisid nendega. Siis läksid need onud ja tädi auto juurde ja ronisid selle kasti, oma asjade juurde. Miilitsad aitasid isal ja emal kraami majja kanda.
Sellest kolimise päevast hakkas Maret mäletama ennast ja seda elu, mida ta suurte inimeste kõrval elama hakkas.
Maret ja lapsepõlv
RASKE LAPSEPÕLV – NII ÖELDAKSE, AGA KUNAGI ei teata päriselt, mis peitub selle ütlemise taga. Seda teab üksnes laps, kes on selle üle elanud ja ellu jäänud.
Päris alguses on õnnetu laps vähenõudlik. Ta lepib olukorraga. Ta lihtsalt ei oska veel arvata, et elu võiks ka teistsugune olla. Suuremaks kasvades ja teiste laste elusid jälgides hakkab talle tunduma, et kõik lapsed peale tema on õnnelikud.
Maret mäletas veel praegugi, kui tihti unistas ta õnnelikust lapsepõlvest. Ta hakkas sellest unistama, kui taipas, et ka õnneliku lapsepõlvega lapsed on täiesti olemas. Ta kadestas neid, tahtis ka endale niisugust elu. Palju kordi püüdis ta seda oma lapseliku avameelsusega vanematele selgeks teha. Loomulikult läks kogu ta jutt kurtidele kõrvadele. Elu ei muutunud paremaks, pigem tõid Mareti abitud katsed midagi muuta tülisid juurde. Maret sellest ei hoolinud. Tema püüdis edasi võidelda: ta karjus, ta nuttis, tõmbus endasse, aga miski ei aidanud. Vanemad ei pööranud tema käitumisele mingit tähelepanu.
Suuremaks saades hakkas ta otsima vigu endast. Ta püüdis olla hästi hea laps, aga ka sellest ei olnud kasu. Mitte midagi ei muutunud. Kasvas Maret ja kasvasid tülid. Teismelisena ta lausa nõudis, et vanemad end muudaksid. Seda aga ei juhtunud.
Siis soovis ta põgeneda. Õnneks sai ta ruttu aru, et põgeneda ei ole kuhugi. Talle sai selgeks, et ellu jäämiseks tuli tal olukorraga leppida. Ja ta leppis. See oli esimene tark otsus tema elus.
Mareti lapsepõlv oli kui sõit ameerika mägedel. Mitte kunagi ei võinud ta teada, millal tõusust ja sirgest teest võis jälle langus saada. Hommik võis alata täiesti rahulikult, päev koolis mööduda vaikselt ja õhtuks võis kogu sellest rahust saada täielik põrgu.
Suuremaks saades mõistis ta, et ta ei ole oma mures üksi. Ta hakkas märkama, et temasuguseid õnnetu lapsepõlvega lapsi oli veel. Ta hakkas märkama ka seda, et kõik niisugused lapsed püüdsid seda varjata. Varjata püüdis ka Maret. Kooliajal oli tal ainult paar sõbrannat, kes teadsid, missugune ta kodune elu tegelikult oli. Õnneks olid nad tõelised sõbrad, kes suutsid hoida Mareti saladust. Sõpradeta oleks Mareti elu tunduvalt raskem olnud. Sellele arusaamisele jõudis ta siis, kui oma lapsepõlvele kui minevikule mõelda võis: ajale, mis oli möödas ja samal kujul enam kunagi tagasi tulla ei saanud. See aeg saabus Maretile koos iseseisva eluga. Ta oli viisteist, kui kodust läks, peas mõte lõplikust lahkumisest.
Täiskasvanuna, kui Maret vahel lapsepõlvele mõtles, ei tundunudki see enam nii masendav. Halvad asjad oli ta peitnud ära sügavale enda sisse. Ta meenutas neid päevi, mis olid täis armastust ja soojust. Ka selliseid päevi oli ta elus olnud. Seda oligi lapsepõlves kõige raskem taluda, et armastus ja soojus võisid iga hetk muutuda kurjuseks ja hoolimatuseks, kui suured inimesed muutusid täiesti teisteks – kaugeteks ja võõrasteks. Sellised hetked tõidki pähe mõtted sidemete katkestamisest.
Maret oli elu jooksul aru saanud, et õnneliku lapsepõlvega inimesed ei suuda kunagi lõpuni mõista, mida tähendab õnnetu lapsepõlv. Nad ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et laps selliseid vanemaid armastada suudab. Nende meelest peaks see ilmvõimatu olema. Ja nii see mõnikord ongi, et raske lapsepõlvega lapsed ütlevad suureks saades oma vanematest lahti, nad ei suuda neid mõista ega neile andestada, rääkimata armastamisest.
«Ma ei suuda neid kunagi armastada.» Maret oli seda lauset mitmeid kordi korda oma elu jooksul kuulnud.
Kui keegi Mareti kuuldes enda raskest lapsepõlvest rääkis, siis Maret vaikis. Vaikis ka siis, kui rääkija kinnitas, et ta mitte kunagi oma vanematele seda andeks ei anna, mida tal üle elada oli tulnud. Sisimas oli Maretil sellistest inimestest kahju. Ta oleks tahtnud neile öelda: «Uskuge mind, te suudaksite mõista ja isegi andestada, kui te oma kibestumisest ja valust üle saaksite, suureks kasvaksite. Te lihtsalt ei ole proovinud seda teha.» Ometi oli ta alati vaikinud, sest ta sai aru, mis oli need inimesed nii mõtlema pannud. Ta oli ammu mõistnud, et kõige raskem on inimestel muuta otsuseid, mis tunduvad neile ainuõiged.
Maret mäletas, kuidas kõik läbielatu rääkis ka temas sidemete katkestamise poolt, see tundus nii õige. Tegelikult oli selles mõttes suur annus kättemaksu. Mõte kättemaksust oli tundunud tookord kui palsam hingele: «Elage ja olge, kuidas tahate, ja minust ei kuule te enam kunagi midagi.»
Mõni aeg käiski Maret ringi mõttega, et kõik on lõplik, et koduga ei seo teda enam miski. Ta jätab need võõrad inimesed. Ta läheb ja unustab kõik. Oma tulevastele lastele ütleb ta, et vanaema ja vanaisa on ammu surnud.
Ja siis hakkas ta süda valutama. Algul arglikult, see-eest järjekindlalt, iga päevaga üha enam ja enam. Süda ei olnud otsusega rahul ja Maret muutis meelt.
Ta ei püüdnud vanemate elus midagi muuta nagu varem. Ta ei mõistnud neid enam hukka, pigem tundis neile kaasa. Tal oli kahju vanemate elamata elude pärast. Enda pärast ta enam ei kartnud. Ta oli kasvanud piisavalt tugevaks, et eluga toime tulla. Leppida aitas ka see, et ta ei sõltunud enam neist. Ka vanemad mõistsid, et otsustajaks oli saanud Maret, ta võis nad oma ellu jätta ja võis nad oma elust tõrjuda.
Ema mõistis seda teravamalt kui isa. Ema ja Maret hakkasid suhtlema avatumalt. Maret taipas, et ta võis alati emale loota, sama lubas ta mõttes ka emale.
Isaga Maretil nii kerge suhelda ei olnud. Maret tajus seina isa ja enda vahel. Nad küll rääkisid omavahel, aga seda oli vähe, et teineteist tundma õppida.
Isas peitus mingi vastuolu. Ta oli omadele võõras ja võõrastele oma. Sõpru oli tal palju ja sõprade jaoks ei olnud tal millestki kahju. Ta võis sõbrale anda viimase käest, mõtlemata, mis tast endast ja ta perest saab. Emaga oli neil sellepärast sageli riide olnud.
Isale oleks sobinud elu vabana, perekond ei olnud tema jaoks. Perekond seadis isale piirid: ema ja Maret hoidsid teda piirides. Kas isa võitles kurjusega piiride vastu? Maret oli sellele mõelnud pärast isa surma.
Kui isa suri, elas Maret tema surma raskelt üle. See tuli talle endalegi üllatusena. Ta oli arvanud, et ta ei armasta oma isa, pigem leppis paratamatusega, et tal niisugune isa oli. Ometi oli ta eksinud, kusagil sügaval oli see armastus olemas, millest muidu see lein.
Isaga jäidki Maretil kõik rääkimised rääkimata. Isast, kes oli elanud tema kõrval kogu elu, ei teadnud Maret õieti midagi. Ometi ei jäänud sellest teadmatusest hinge selliseid piinu kui nüüd, pärast ema lahkumist. Tühjus, mille ema kadumine Mareti hinge tõi, oli kohutav.
Ta ei mõistnud ennast, ei saanud aru, kuidas oli ta suutnud tookord nii kiretult mõelda ema surmast. Täna, siin ja praegu, tegi see toona mõeldud mõte talle talumatut valu.
Maret nuttis kaua ja põhjalikult. Kui ta lõpuks veidi rahuneda suutis, lohutas ta end sellega, et ta oli juba ammu vanemate hülgamise mõtte oma peast heitnud ja vastu saanud midagi sellist, mida ta enam lootagi poleks osanud. Tema suureks üllatuseks said vanemad oma elud