Sattunud tahes-tahtmata ekstaasi, hüüdis meeskond täiesti mõistetava elevusega ühel häälel:
“Hurraa! Hurraa! Elagu kapten!”
“Shandon,” sõnas kapten oma abilisele, “rivistage mehed, tahan nad üle vaadata.”
Shandon kuulas käsku ning tegi moondunud häälel vastavad korraldused. Kapten sammus oma ohvitseride ning madruste eest mööda, öeldes igaühele, mida tarvis, koheldes igaüht tema senisele käitumisele vastavalt.
Ülevaatus teostatud, läks kapten ahtritekile ning sõnas rahulikul häälel:
“Ohvitserid ja madrused! Olen inglane nagu teiegi ja minu deviis on sama mis admiral Nelsonil: “Inglismaa ootab, et igaüks täidaks oma kohust.” Mina kui inglane, meie kui inglased ei soovi, et keegi meist vapram jõuaks sinna, kus meie veel käinud ei ole. Mina kui inglane, meie kui inglased ei talu, et kaugele põhja tungimise au kuuluks kellelegi teisele. Kui üldse kunagi inimese jalg astub poolusele, siis see inimene peab olema inglane. See siin on meie maa lipp. Mina varustasin selle laeva, ohverdasin kogu oma varanduse selle ettevõtmise heaks, panin kaalule oma ja teie elu, ning see lipp lehvib kord põhjapoolusel. Olge selles kindlad. Iga kraadi eest, mis me tänasest päevast alates põhja poole jõuame, maksan teile tuhat naelsterlingit. Praegu oleme seitsmekümne teisel kraadil, kokku on neid üheksakümmend. Arvutage. Minu nimi olgu teile garantiiks. See tähendab energiat ja patriotismi. Olen kapten Hatteras.”
“Kapten Hatteras!” hüüatas Shandon.
See inglise meremehele nii hästi tuntud nimi kandus vaikselt suust suhu.
“Ja nüüd,” jätkas Hatteras, “tuleb heita jää vahele ankrusse ja kateldes tuli kustutada. Igaüks pöördugu oma tavalise tegevuse juurde. Shandon, teiega tahaksin vestelda prikki puutuvaist küsimustest. Järgnege mulle mu kajutisse koos doktori, Walli ja pootsmaniga. Johnson, laske mehed vabaks.”
Rahulikult ja väärikalt lahkus Hatteras ahtritekilt. Shandon tegi korraldused ankrusse heitmiseks.
Kes oli Hatteras ja miks ta nimi avaldas meeskonnale nii sügavat mõju?
John Hatteras, 1852. aastal surnud Londoni õllepruulija, multimiljonäri ainuke poeg, valis endale juba noorena meremehe elukutse, kuigi teda ootas hiilgav tulevik. Meremeheks ei hakanud ta huvist kaubareiside vastu, teda võlusid geograafilised avastused, ta unistas üha viia oma jalg sinna, kus enne teda keegi ei olnud käinud.
Juba kahekümneaastasena omas ta saledate ja kuumavereliste inimeste tugevat kehaehitust. Ta nägu oli energiline, näojooned korrapärased, otsaesine kõrge ja kumer, silmad ilusad, ent külmad, kitsaste huultega suu sõnaaher. Ta oli keskmist kasvu, tugevate, terasmusklitega varustatud jäsemetega – inimene, keda ükski oht ei kohuta. Kes teda silmitses, mõistis, et ta on äärmiselt vapper, kes teda kuulas, tajus, et ta on kainelt kaalutlev, ent ühtlasi kirglik. Oma iseloomu tõttu ei taganenud ta iial millestki, olles ühesuguse veendumusega valmis panema kaalule niihästi oma kui teiste elu. Seepärast pidi igaüks, kes tahtis temaga koos midagi ette võtta, enne põhjalikult järele mõtlema.
John Hatteras armastas oma kodumaad ning kord vastas ta ühele prantslasele väga suure patrioodina.
Prantslane sõnas, tahtes olla viisakas ja ühtlasi armastusväärne:
“Kui ma ei oleks prantslane, tahaksin olla inglane.”
Hatteras vastas: “Kui ma ei oleks inglane, siis tahaksin olla inglane.”
See vastus iseloomustab teda täielikult.
Hatterase suurimaks sooviks oli kindlustada oma kaasmaalastele geograafiliste avastuste monopol, kuid tema meelehärmiks olid inglased möödunud sajandite jooksul avastuste alal väga vähe ära teinud.
Ameerika avastas genovalane Christoph Kolumbus, India portugallane Vasco da Gama, Hiina portugallane Fernand d’Andrada, Tulemaa portugallane Magalhāes, Kanada prantslane Jacques Cartier; Sunda saared, Labradori, Brasiilia, Hea Lootuse neeme, Assoorid, Madeira, Newfoundlandi, Guinea, Kongo, Mehhiko, Valge neeme, Gröönimaa, Islandi, Lõunamere, California, Jaapani, Kambodža, Peruu, Kamtšatka, Filipiinid, Teravmäed, Kap Hoorni, Beringi väina, Tasmaania, Uus-Meremaa, Uus-Britannia, Austraalia, Uus-Hollandi, Louisiana, Jan Mayeni saare avastasid islandlased, skandinaavlased, venelased, portugallased, taanlased, hispaanlased, genovalased, hollandlased. Nende seas polnud ainsatki inglast. Hatteras oli väga kurb, et tema kaasmaalased jäid välja nende kuulsusrikaste meresõitjate rivist, kelle nimele langevad XV ja XVI sajandi suured maadeavastused.
Kuid tänapäevale mõtlemine lohutas Hatterast pisut. Austraalias tegid inglaste mahajäämise heaks Sturt, Doual Stuart, Burke, Wills, King, Gray; Ameerikas Palliser, Indias Cyril Graham, Wadington, Cummingham; Aafrikas Burton, Speeke, Grant, Livingstone.
Kuid sellest veel ei piisanud: Hatterase jaoks olid need vaprad rändurid pigem uurijad kui avastajad. Tema vajas suuremaid avastusi, ta oleks kas või ise mõne maa välja mõelnud, et seda avastada.
Ta pani tähele, et kuigi inglased ei moodustanud varasemate meresõitjate hulgas enamust, ja kuigi Cook vallutas Uus-Kaledoonia alles 1774. aastal ning Sandwichi saared, kus ta hukkus, 1778. aastal, leidus maakeral ometi koht, kuhu inglaste pingutused näisid koonduvat.
Selleks kohaks olid Ameerika põhjaosa maad ja mered.
Tõepoolest, polaaralade avastamise kronoloogiline tabel on järgmine:
Novaja Zemlja avastas Willoughby 1553. aastal
Vaigatši saare Barrough 1556. aastal
Gröönimaa lääneranniku Davis 1585. aastal
Davise väina Davis 1587. aastal
Teravmäed Willoughby 1596. aastal
Hudsoni lahe Hudson 1610. aastal
Baffini lahe Baffin 1616. aastal
Viimastel aastatel tegelesid polaaralade uurimisega pidevalt Hearne, Mackensie, John Ross, Parry, Franklin, Richardson, Beechey, James Ross, Back, Dease, Sampson, Rae, Inglefield, Belcher, Austin, Kellet, Moore, MacClure, Kennedy ja MacClintock.
Ameerika põhjaosa rannikud olid hoolikalt läbi uuritud, loodepoolne läbipääs peaaegu avastatud, kuid Hatterasele sellest ei piisanud. Jäi veel teha midagi hoopis olulisemat, mida Hatteras oli ka juba kahel korral üritanud läbi viia, varustades omal kulul kaks laeva: ta tahtis jõuda poolusele, kroonida inglaste avastused hiilgava saavutusega.
Poolusele jõudmine oli tema elu eesmärk.
Pärast küllalt edukaid sõite lõunameredel katsus Hatteras 1846. aastal esimest korda tõusta mööda Baffini lahte põhja, kuid tal ei õnnestunud ületada seitsmekümne neljandat laiuskraadi. Seekord ta juhtis luupi “Halifax”. Tema meeskonnal tuli taluda kohutavaid kannatusi, John Hatteras läks oma hulljulguse ja seiklusjanuga sedavõrd kaugele, et meremeestel polnud edaspidi mingit tahtmist minna uuesti sellisele ekspeditsioonile niisuguse juhiga.
1850. aastal õnnestus tal siiski värvata kahemastilisele “Farewell” paarkümmend julget meest, kuid need olid julged ainult vapruse eest pakutud kõrge tasu tõttu. Sel puhul astuski doktor Clawbonny kirjavahetusse John Hatterasega, keda ta tegelikult ei tundnud, paludes luba ekspeditsioonist osa võtta. Ent arsti koht oli juba kinni, mis tuli doktorile õnneks.
“Farewell” sõitis sama teed mis Aberdeenist pärinev “Neptun” 1817. aastal Teravmägedest edasi põhja poole ning jõudis seitsmekümne kuuenda laiuseni. Seal pidi ta talvituma, kuid raskused olid niivõrd ületamatud ja pakane nii tugev, et ükski meeskonnaliige ei näinud enam Inglismaad, välja arvatud Hatteras, kelle Taani vaalapüügilaev pärast enam kui kahesaja miilist jäälagendikel sooritatud jalgsimatka kodumaale viis.
Ainsa mehe tagasitulek põhjustas tohutu sensatsiooni. Kes oleks enam julgenud Hatterasele tema hullumeelseisse ettevõtmistesse järgneda? Kuid temal jätkus siiski jõudu alustada uuesti.