Kapten Hatterase seiklused. Jules Verne

Bellot oli tubli prantslane,” sõnas Hatteras, “Inglismaa austab tema mälestust.”

      “Seejärel hakkasid Belcheri eskaadri laevad tasapisi koju pöörduma,” jätkas doktor. “Ent mitte kõik, sest söör Edward oli sunnitud aastal 1854 “Assistance’i” maha jätma, samuti nagu seda tegi MacClure “Investigatoriga” 1853. aastal. Vahepeal teatas doktor Rae kirjas, mille ta saatis välja 29. juulil 1854 Repulse lahest, kuhu ta oli sõitnud Ameerika kaudu, et Kuningas Williami maa eskimotel leidub mitmeid “Erebuselt” ja “Terrorilt” pärinevaid esemeid. Nüüd ei olnud ekspeditsiooni saatuse suhtes enam mingeid kahtlusi. “Phenix”, “North Star” ja Collinsoni laev pöördusid Inglismaale tagasi, Arktise meredele ei jäänud ainsatki Inglise laeva. Ent kuigi valitsus näis olevat kaotanud lootuse, lootis leedi Franklin siiski veel ning varustas oma viimaste rahasummade eest “Foxi”, mida juhtis MacClintock. “Fox” asus teele 1857. aastal, veetis talve sellel rannikul, kus teie, kapten, meie juurde ilmusite, jõudis 11. augustil 1858 Beechey saarele, talvitus teistkordselt Bellot’ väinas, ning veebruaris 1859 asus uuesti otsinguile. 6. mail leidis MacClintock dokumendi, mille põhjal “Erebuse” ja “Terrori” saatuse suhtes ei jäänud enam vähimatki kahtlust, ning saabus sama aasta lõpul Inglismaale tagasi. See ongi kõik, mis on toimunud neil süngetel aladel viieteistkümne aasta jooksul. Pärast “Foxi” naasmist pole ükski laev enam siin ohtlikel meredel õnne katsunud.”

      “Aga meie katsume,” lausus Hatteras.

      XV PEATÜKK

      “FORWARD” PAISATAKSE LÕUNASSE

      Õhtu eel ilm selgines ja Seppingi ning Clarence’i neemede vahel, milledest viimane suundub itta ja seejärel lõunasse, olles läänerannikuga ühenduses võrdlemisi madala neeme abil, ilmus maa selgelt nähtavale. Prints-Regendi väina suudmes oli meri lahti, kuid teisel pool Leopoldi sadamat moodustas jää läbitungimatu valli, nagu kavatsedes tõkestada “Forwardi” põhja suunas kulgevat teed.

      Hatteras, kellele see valmistas tublisti meelehärmi, kuigi ta seda välja paista ei lasknud, pidi uuesti võtma abiks lõhkeaine, et pääseda Leopoldi sadamasse. Ta jõudis sinna pühapäeval, 27. mail kell kaksteist päeval. Prikk kinnitati tugevasti jäämägede külge, mis kõvaduselt ja vastupidavuselt võrdusid kaljudega.

      Viivitamatult tõttas kapten koos doktori, Johnsoni ja oma koera Dukiga jääle ning kohe olidki nad kaldal. Duk hüppas rõõmust. Ta oli muide pärast kapteni väljailmumist muutunud väga seltsivaks ja pehmeloomuliseks, kandes viha ainult mõne meeskonnaliikme vastu, keda ta peremees samuti ei armastanud.

      Sadam osutus juba vabaks jääst, mida idatuuled siia harilikult kokku kannavad. Sakilised mäeharjad olid mässitud kaunisse lumevaipa. Maja ja torn, mille ehitas James Ross, olid veel enamvähem terved, kuid toiduainete kallal paistsid olevat käinud rebased ja isegi karud, kelle värskeid jälgi võis silmata. Laastamistööst võtsid arvatavasti osa ka inimesed, sest lahe ääres seisis paar lagunenud eskimote hütti.

      Hauad, milles puhkas kuus “Enterprise’i” ja “Investigatori” madrust, tunti ära madalatest küngastest. Neid ei olnud puudutanud ükski rüüstaja, ei inimene ega loom.

      Astudes esmakordselt polaarrannikule, valdas doktorit tõsine erutus. Raske on kujutleda, milline tunne võib olla inimesel, kes silmab neid majade, telkide, hurtsikute ja ladude jäänuseid, mida loodus põhjamaadel nii suurepäraselt alal hoiab.

      “Näete,” sõnas ta kaaslastele, “siin ongi see residents, mida James Ross ise nimetas Varjupaiga Laagriks. Kui Franklini ekspeditsioon oleks jõudnud siia, oleks ta olnud päästetud. Vaadake, siin on masin, mille nad maha jätsid, ja siin alusele laotud ahi, mille juures “Prince Alberti” meeskond end 1851. aastal soojendas. Asjad on kõik täpselt samas seisundis; võiks arvata, nagu oleks Kennedy, selle laeva kapten, alles eile siit külalislahkest sadamast ära sõitnud. Siin on paat, kus tema ja ta mehed mitu päeva varju leidsid, sest see Kennedy oli oma laevast lahutatud; ta päästjaks oli leitnant Bellot, kes oktoobrikülmadest hoolimata teda otsima läks.”

      “Vapper ja kohusetruu ohvitser,” sõnas Johnson. “Tundsin teda.”

      Sellal kui doktor arheoloogi vaimustusega otsis möödunud talvitumiste jälgi, tegeles Hatteras põletuspuude kogumisega, mida siin leidus väga vähesel hulgal. Terve järgmine päev kulus puude laadimiseks laevale.

      Doktor kõndis ringi, eemaldumata laevast liiga kaugele, ja tegi huvitavamatest kohtadest jooniseid. Temperatuur tõusis vähehaaval ja lumehanged hakkasid sulama. Doktor hankis endale võrdlemisi täieliku kollektsiooni põhjamaiseid linde; kollektsiooni kuulusid kajakas, tuukerpart, hahk ja udusulgpart, kes sarnaneb tavalise pardiga, kuna tal on rind ja selg helevalge, kõhualune ja pea ülaosa sinine ning ülejäänud sulestik rohekasvalge. Mitmel linnul oli juba kõhualune udusulgedest paljas, sest emaja isalind kasutavad oma ilusaid udusulgi pesa vooderdamiseks. Doktor nägi ka suuri hülgeid, kes tulid veepinnale hingama, kuid ta ei tabanud ühtegi neist.

      Ühel sellisel rännakul leidis ta kivi, millele olid graveeritud järgmised märgid:

      [E I]

      1849.

      Need märgid tõendavad, et siit möödusid “Enterprise” ja “Investigator”. Doktor kõndis Clarence’i neemeni, kohta, kus John ja James Ross 1833. aastal nii kärsitult jääminekut ootasid. Maapind oli kaetud loomade kontide ja pealuudega; leidus ka jälgi eskimote elamuist.

      Doktoril tuli mõte püstitada Leopoldi sadamasse väike kivist püramiid ja asetada sellesse kiri, mis räägiks “Forwardi” läbisõidust ning ekspeditsiooni eesmärgist. Kuid Hatteras oli kategooriliselt selle vastu, ta ei tahtnud jätta endast jälgi, mida mõni konkurent võiks kasutada. Kuigi doktori mõte oli küllalt põhjendatud, pidi ta alistuma kapteni soovile. Shandon ei kiitnud Hatterase kangekaelsust sugugi heaks, sest katastroofi korral ei tea ükski laev “Forwardile” appi tõtata.

      Hatteras ei võtnud seda põhjendust kuulda. Lõpetanud neljapäeva õhtuks lastimise, proovis ta uuesti suunduda põhja, rajades endale teed läbi jäämägede, kuid pärast ohtlikke katseid oli ta siiski sunnitud Prints-Regendi kanalit mööda allapoole laskuma. Ta ei tahtnud mingi hinna eest jääda Leopoldi sadamasse, mis täna oli küll avatud, kuid homme võis sulguda jäämägede ootamatu nihkumise tõttu – nähtus, mida esines siinseis vetes sageli ja mida meresõitjad eriti peavad arvestama.

      Kuigi Hatteras ei lasknud oma murel välja paista, oli ta sisemiselt väga rahutu. Ta tahtis suunduda põhja, kuid oli sunnitud minema lõunasse! Kuhu ta sel kombel jõuab? Kas ta peab taganema Victoria sadamasse Boothia lahes, kus talvitus söör John Ross 1833. aastal? Kas Bellot’ väin on praegu veel avatud ja kas tal õnnestub sõita ümber Somerseti, tõusta Peeli väina mööda ülespoole? Või jääb nagu ta eelkäijadki mitmeks talveks jäävangi, olles sunnitud ära kasutama viimase jõuraasukese ja kõik toidutagavarad?