“Oleksin tahtnud hoiduda rohkem põhja poole,” lausus Hatteras. “Kuid mis võimatu, see võimatu. Vaadake, me asume täpselt siin.” Kapten näitas Yorgi neeme lähedale.
“Oleme kõigile tuultele avatud ristteel, mille moodustavad Lancasteri väina, Barrow väina, Wellingtoni lahe ja Prints-Regendi väina suudmed; siia olid kõigi nende merede uurijad sunnitud välja jõudma.”
“See oli neile kindlasti tülikas,” lausus doktor. “Siin on tõeline risttänav, nagu te ütlesite, siin ristuvad neli suurt teed, kuid ma ei näe ühtegi teetähist! Mida küll Parry, Ross ja Franklin siin ette võtsid?”
“Nad ei võtnud midagi ette, nad lasksid minna, kuidas läheb. Kinnitan teile, neil ei olnud vähimatki valikut. Barrow väin kas sulgus ühe ees neist, et järgmisel aastal avaneda teise ees, või jälle pidid nad tahes-tahtmata sõitma Prints-Regendi väina. Kõige selle tulemusena õppisid nad olukorra sunnil tundma neid siiani vähe uuritud meresid.”
“Küll on imelik maa!” sõnas doktor kaarti silmitsedes. “Kõik on siin sopiline ja sakiline, lõhki käristatud ilma mingi korra või loogikata. Paistab, nagu oleksid põhjapooluse läheduses asuvad alad end sedasi tükeldanud, et ligipääsu raskemaks muuta. Teisel poolkeral seevastu lõpevad nad ümarate ja lamedate tippudega, nagu näiteks Kap Hoorn, Hea Lootuse neem ja India poolsaar. Kas see asjaolu on tingitud Maa suurest pöörlemiskiirusest ekvaatori juures, kuna aga kaugemad alad, mis maakera algpäevil olid vedelas olekus, pole suutnud piisava pöörlemiskiiruse puududes kondenseeruda, üksteise otsa kuhjuda?”
“Küllap see nii on, sest kõik siin maailmas toimub loogikaseaduste põhjal, igal asjal on omad põhjused, mida teadlastel vahetevahel õnnestub avastada. Katsuge ka teie, doktor.”
“Ma kahjuks ei saavutaks suurt midagi. Küll siin puhub aga kõva tuul!” lausus doktor kapuutsi võimalikult sügavale pähe tõmmates.
“Jah, siin möllab peamiselt põhjatuul, viies meid sõidusuunast kõrvale.”
“Sel juhul ta ju peaks ajama jää lõunasse ja tegema meie tee vabaks.”
“Muidugi peaks, aga tuul ei tegutse iga kord nii nagu tarvis. Vaadake, see jääväli seal tundub läbipääsmatuna. Mis sellest, püüame jõuda Griffithi saareni; sealt katsume sõita ümber Cornwallise saare, et jõuda Queeni kanalisse, ilma et meil tarvitseks sõita mööda Wellingtoni lahte. Kuid Beechey saare juures ma tahan tingimata peatuda, et uuendada söetagavara.”
“Et uuendada söetagavara?” küsis doktor hämmastunult.
“Jah. Admirailiteedi käsu kohaselt on sellele saarele laaditud suurel hulgal küttevarusid hilisemate ekspeditsioonide tarvis. Kapten MacClintock küll arvatavasti võttis sealt 1859. aasta augustis, kuid ma olen veendunud, et piisab ka meile.”
“Tõsi ta on,” sõnas doktor, “neid rannikualasid on uuritud juba viisteist aastat, ja päevani, mil saabusid kindlad andmed Franklini hukkumisest, hoidis admiraliteet siinsetel meredel pidevalt viit või kuut laeva. Kui ma ei eksi, oli Griffithi saar, mida praegu kaardil silmitsen ja mis asub peaaegu ristteel, meresõitjate tavaliseks kohtumispaigaks.”
“Seda küll, doktor, ja tänu Franklini õnnetule ekspeditsioonile on need kauged alad meile nüüd tuttavad.”
“Täiesti õige, kapten, sest 1845. aastast peale on käinud siin rohkelt ekspeditsioone. See oli 1848. aastal, kui hakati rahutust tundma “Erebuse” ja “Terrori”, Franklini mõlema laeva kadumise pärast. Admirali vana sõber doktor Richardson, seitsmekümneaastane mees, kiirustas Kanadasse ja sõitis Coppermine’i jõge mööda polaarmereni. James Ross, “Enterprise’i” ja “Investigatori” komandör omakorda asus 1848. aastal Upernivikist teele ja jõudis Yorgi neemeni, kus meiegi praegu oleme. Ta heitis iga päev merre vaadi paberitega, kuhu oli märgitud ta laeva asukoht, uduse ilmaga paugutas ta kahurit ja öösiti tulistas õhku rakette ning põletas bengaali tulesid, kusjuures osa purjesid oli kogu aeg heisatud. 1848. aastast 1849. aastani talvitus ta Leopoldi sadamas. Seal püüdis ta kinni suure hulga polaarrebaseid, kinnitas neile kaela vaskrihmad, kuhu oli graveeritud laevade ja toiduainevarude asukoht, ja laskis neil siis igasse suunda laiali joosta. Kevadel hakkas ta kelkudega otsima Somerseti rannikut, võitles tuhandete ohtude ja raskustega, mille tulemusena peaaegu kõik ta mehed haigestusid ja jäid vigaseks. Kogu teekonna jooksul püstitati kividest väikseid püramiide, kuhu paigutati vasksilindrid kadunud ekspeditsioonile tee leidmiseks vajalike andmetega. Samal ajal sooritas leitnant MacClure Barrow väina põhjapoolseil aladel tagajärjetuid otsinguid. Tuleb märkida, kapten, et James Rossi juures teenis kaks ohvitseri, kes hiljem said kuulsaks: MacClure, kes ületas loodepoolse läbipääsu, ja MacClintock, kes leidis Franklini ekspeditsiooni jäänused.”
“Praegu on nad mõlemad head ja vaprad kaptenid, tublid inglased. Pajatage edasi, doktor, nende merede ajaloost; te tunnete seda nii hästi. Nendest hulljulgetest katsetustest on alati midagi õppida.”
“Tubli. Et James Rossi juurde hiljem mitte enam tagasi pöörduda, lisaksin, et ta püüdis rohkem läänest tungida Melville’i saareni, kuid oleks oma laevadest peaaegu ilma jäänud. Jää tungis peale ja sundis teda tahes-tahtmata Baffini lahte sõitma.”
“Tahes-tahtmata,” ütles Hatteras kulme kortsutades, “sundis teda tahes-tahtmata.”
“Ta ei leidnud midagi,” jätkas doktor. “1850. aastast saadik ei lakanud Inglise laevad siinsetel meredel sõitmast; kahekümne tuhande naela suurune summa määrati sellele, kes leiab “Erebuse” ja “Terrori” meeskonna. Juba 1848. aastal püüdsid kaptenid Kellet ja Moore, “Heraldi” ja “Ploveri” komandörid, tungida Beringi väina. Lisaksin, et 1850. ja 1851. aastal talvitus kapten Austin Cornwallise saarel, kapten Penny uuris laevadega “Assistance” ja “Resolute” Wellingtoni lahte, kuna elatanud John Ross, magnetpooluse kangelane, sõitis oma jahiga “Felix” sõpra otsima, prikk “Prince Albert” sooritas leedi Franklini kulul esimese retke, ja et lõpuks kaks Ameerika laeva, mille saatis teele Grinnel kapten Haveniga, kandusid Wellingtoni lahest välja ja paisati Lancasteri väina. Selsamal aastal tungis MacClintock, kes tol ajal oli veel Austini leitnant, Melville’i saareni ja Dundase neemeni, kaugetele aladele, kuhu 1819. aastal oli jõudnud Parry. Beechey saarelt leiti Franklini talvitumise jäljed aastast 1845.”
“Jah,” vastas Hatteras, “sinna oli maetud kolm tema madrust, kolm teistest õnnelikumat madrust.”
“1851. aastast 1852. aastani,” jätkas doktor Hatterase tähendusele peanoogutusega vastates, “sooritas “Prince Albert” teise retke, seekord prantsuse leitnandi Bellot’ juhtimisel. Nad talvitusid Batty Bays, Prints-Regendi väinas, uurisid Somerseti edelaosa, tutvusid Walkeri neemeni ulatuva rannikuga. Samal ajal läksid “Enterprise” ja “Investigator”, saabunud tagasi Inglismaale, Collinsoni ja MacClure’i juhtimise alla ning järgnesid Kelletile ja Moore’ile Beringi väina. Kui Collinson suundus Hongkongi talvituma, sõitis MacClure üha edasi, ja veetnud põhjameredel kolm talve, 1850., 1851. ja 1852. aasta talve, avastas loodepoolse läbipääsu, leidmata sealjuures mingeid andmeid Franklini saatuse kohta. 1852. ja 1853. aasta vahetusel heiskas purjed uus ekspeditsioon, mis koosnes purjekatest “Assistance”, “Resolute” ja “North Star”, ning aurikutest “Pioneer” ning “Intrepid” ja mida juhtis söör Edward Belcher koos oma esimese abi kapten Kelletiga. Söör Edward suundus Wellingtoni lahte, talvitus Northumberlandi väinas ning sõitis piki rannikut, kuna Kellet tungis Bridportini Melville’i saarel ja otsis tulemusteta nendelt polaaraladelt. Kuid siis levis Inglismaal kuuldus, et Uus-Šotimaa ranniku läheduses on märgatud kaht jääväljadele jäetud laeva. Kiiresti varustab leedi Franklin väikese auriku “Isabel” ja kapten Inglefield, sõitnud piki Baffini lahte Victoria neemeni kaheksakümnendal paralleelil, pöördub Beechey saarele, saavutamata paremaid tulemusi. 1855. aasta algul võtab ameeriklane Grinnel uue ekspeditsiooni kulud enda kanda ja doktor Kane, püüdes tungida poolusele…”
“Kuid sinna ta ei jõudnud, taevale tänu!” hüüdis Hatteras ägedalt. “Mida tema ei suutnud, seda suudame meie!”
“Tean, kapten,” vastas