Elukas lähenes tohutute hüpetega. Shandon ja doktor tulistasid üheaegselt. Paugud tekitasid õhukihtides võnkumise ning järgnes omapärane nähtus.
Doktor vaatas tähelepanelikult ja ei suutnud hoiduda naerma pahvatamast.
“Kiirte murdumine!” sõnas ta.
“Kiirte murdumine!” hüüdis Shandon.
Meeskonna hirmukarje katkestas nende sõnu.
“Koer!” hüüdis Clifton.
“Kapten!” kordasid ta kaaslased.
“Tema, jälle tema!” karjatas Pen.
See oli tõepoolest Kapten. Ta oli oma köidikud katki tõmmanud ja teise augu kaudu välja roninud. Kiirte peegeldumine, mis neil laiustel on tavaline nähtus, andis talle hiiglaslikud mõõtmed, mis õhu võnkudes hajusid. Kuid madruste meeleolule avaldas see juhtum halba mõju, sest neil polnud vähimatki soovi seda füüsikaseaduste põhjal seletada. Sündmus Kuradipöidlaga ja koera niivõrd fantastiline tagasitulek viisid nende tuju lõplikult alla. Kõikjalt kostis nurinat.
XII PEATÜKK
KAPTEN HATTERAS
Auru jõul liikus “Forward” jääväljade ja jäämägede vahel kiiresti edasi.
Johnson seisis ise roolis. Shandon uuris läbi lumeprillide horisonti. Kuid ta rõõm oli üürike, sest peagi märkas ta, et kanal lõpeb jäämägedest moodustunud basseiniga.
Tagasi pöörduda oleks olnud raske, seepärast otsustas Shandon kõigest hoolimata katsetada edasitungimisega.
Koer järgnes prikile mööda jäälagendikku, hoidudes laevast siiski võrdlemisi kaugele. Kui ta tublisti maha jäi, kostis kummaline vile ning ta jooksis otsekohe laeva juurde.
Kui see vile esimest korda kõlas, vaatasid madrused endi ümber. Nad olid parajasti omavahel, pidades salakoosolekut; läheduses polnud ühtki võõrast, ühtki tundmatut, ent ometi kostis vile veel mitmel korral.
Clifton erutus esimesena.
“Kas te kuulete?” küsis ta. “Ja vaadake, kuidas see loom hüppab, kuuldes, et teda kutsutakse.”
“Lihtsalt uskumatu,” lausus Gripper.
“Aitab!” hüüdis Pen. “Mina enam kaugemale ei lähe.”
“Penil on õigus,” tähendas Brunton. “See oleks juba vägikaikavedamine jumalaga.”
“Kuradiga ikka,” lausus Clifton. “Pigem kaotan kogu oma tasu, kui et ma sammu võrragi edasi lähen!”
“Koju me enam ei pääse,” lausus Bolton masendunult.
Meeskond oli viimase võimaluseni demoraliseerunud.
“Mitte sammugi enam edasi!” hüüdis Wolsten. “Nõus?”
“Nõus!” vastasid madrused.
“Tubli, lähme otsime komandöri üles!” ütles Bolton. “Võtan temaga rääkimise enda peale.”
Ühtse rühmana suundusid madrused ahtrikajuti poole.
“Forward” jõudis avarasse basseini, mille diameeter oli umbes kaheksasada jalga. Bassein oli täiesti kinnine, selle ainsaks väljapääsuks osutus avaus, mille kaudu prikk sinna sisse sõitis.
Shandon mõistis, et oli end ise vangi andnud. Ent mida teha? Kuidas tagasi pääseda? Ta tundis oma õlgadel lasuva vastutuse kogu raskust ja ta sõrmed, mis hoidsid kiikrit, tõmblesid.
Käed vaheliti, sõnagi lausumata silmitses doktor jäävalli, mille keskmine kõrgus üle merepinna võis ületada kolmsada jalga. Terve selle kuristiku kohal hõljus udukuppel.
Sel hetkel jõudis Bolton komandöri juurde ning lausus erutusest sumbunud häälel:
“Komandör, me ei suuda enam edasi minna.”
“Mis te ütlesite?” küsis Shandon, ning teadmisest, et ta on kaotanud autoriteedi, tulvas talle veri näkku.
“Ma ütlesin, komandör,” jätkas Bolton, “et oleme selle tundmatu kapteni heaks küllalt teinud, ja et otsustasime mitte enam kaugemale minna.”
“Teie otsustasite?..” hüüatas Shandon. “Kuidas te julgete niiviisi rääkida, Bolton. Vaadake ette!”
“Teie ähvardused ei tähenda midagi!” lausus Pen jõhkralt. “Meie enam edasi ei lähe!”
Shandon astus vastuhakkajate poole, kuid pootsman sõnas talle vaiksel häälel:
“Komandör, kui tahame siit välja pääseda, ei tohi kaotada ainsatki minutit. Väljapääsule läheneb jäämägi, see võib avause sulgeda ja meie jäämegi vangi.”
Shandon läks olukorraga tutvuma.
“Te annate mulle oma käitumise eest aru hiljem,” sõnas ta vastuhakkajate poole pöördudes. “Nüüd aga viirata!”
Mehed sööstsid kohtadele. “Forward” liikus kiiresti edasi. Katlaahjud täideti kivisöega, sest jäämäest tuli ette tõtata. Kujunes võistlus priki ja jäämäe vahel: esimene sööstis lõunasse, et läbi pääseda, teine triivis põhja, et läbipääsu sulgeda.
“Kütke, kütke!” hüüdis Shandon. “Andke täiskäik! Brunton, kas kuulete?”
“Forward” libises kiirelt nagu lind laialipaisatud jäätükkide vahel, lõhestades neid käilaga. Laeva kere võbises vindi tiirlemisest ning manomeeter näitas auru surve jõudsat tõusu. Aur vilistas kõrvulukustavalt.
“Avage kõik tõmbeklapid!” hüüdis Shandon.
Masinist täitis käsu, kuigi laev oleks võinud sealjuures õhku lennata.
Ent kogu meeleheitlik pingutus näis olevat tagajärjetu: veealusest hoovusest kantuna lähenes jäämägi kiiresti väljapääsule. Prikk oli avausest veel kolme kaabeltau kaugusel, kui jäämägi poetas end nurgiti sinna sisse, andis oma naabritele tugeva tõuke ja sulges läbipääsu.
“Oleme kadunud!” hüüdis Shandon, suutmata seda ettevaatamatut lauset tagasi hoida.
“Kadunud!” kordas meeskond.
“Päästke end, kes suudab!” hüüdsid ühed. “Paadid vette!” hüüdsid teised.
“Kambüüsi!” hõikasid Pen ja veel mõned ta kambast. “Kui uppuda, siis juba uppuda džinni!”
Segadus saavutas haripunkti. Mehed olid täiesti endast väljas. Shandon tundis, et ta jõud ütleb üles, ta tahtis anda korraldusi, kuid ainult kokutas, teadmata, mida teha. Ta ei suutnud oma mõtteid sõnades väljendada. Doktor kõndis närviliselt edasi-tagasi. Johnson asetas stoilise rahuga käed vaheliti ning vaikis.
Korraga kõlas tugev, energiline, käskiv hääl:
“Kõik kohtadele! Rool poordi!”
Johnson võpatas ning endalegi aru andmata pööras kiiresti rooliratast.
Oli ka viimane aeg: täiel kiirusel edasi sööstev prikk oleks tormanud vastu oma vangla müüri.
Ent sellal kui Johnson instinktiivselt kuuletus, olid kõik, Shandon, Clawbonny, terve meeskond, kaasa arvatud masinist Waren, kes lahkus oma katelde juurest, ning neeger Strong, kes jättis sinnapaika oma pliidi, kogunenud tekile, ning nägid, kuidas kajutist, mille võti oli ainult kaptenil, väljus keegi mees…
See mees oli madrus Garry.
“Härra…!” hüüdis Shandon kähvatades. “Garry… teie… missuguse õigusega teie siin käsutate?..”
“Duk!” hüüdis Garry, korrates vilet, mis oli meeskonda nii väga hämmastanud.
Oma õiget nime kuuldes sööstis koer ainsa hüppega ahtritekile ning heitis rahulikult peremehe jalge ette.
Meeskond ei lausunud musta ega valget. Võti, mis pidi kuuluma ainult