Nii kaugele kui silm ulatus, näis meri olevat üleni jääs.
“Kuidas me läbi pääseme?” küsis doktor.
“Ei tea,” vastas Shandon, “aga läbi me pääseme, kas või purustame need mäed püssirohuga. Seda ma juhtuda ei lase, et jää meid järgmise kevadeni kinni hoiaks.”
““Foxiga” see ometi juhtus ja peaaegu siinsamas. Eh, aga meie pääseme läbi, on tarvis ainult pisut optimismi. Küll näete, optimism kaalub üles kõik maailma masinad!”
“Peab tunnistama,” lausus Shandon, “et käesolev aasta ei ole meile eriti soodus.”
“Seda küll, Shandon. Paistab, et Baffini laht on varsti niisuguses olukorras nagu enne 1817. aastat.”
“Kas te arvate, doktor, et see laht on kunagi olnud teistsugune?”
“Jah, kallis Shandon. Aeg-ajalt leiavad siin aset laiaulatuslikud jäälihked, mida teadlased ei oska seletada. Näiteks oli Baffini laht 1817. aastani pidevalt jääpankadega kaetud, kuni vees toimus mingi seletamatu liikumine ja jäämäed paisati ookeani, kusjuures suurem osa neist randus Newfoundlandi lähistel. Sellest ajast saati on Baffini laht enam-vähem jäävaba, kujunedes paljude vaalapüüdjate kohtumispaigaks.”
“Seega muutus tollest ajast peale põhja suunas sõitmine hulga kergemaks?” küsis Shandon.
“Võrratult kergemaks. Kuid juba mõnda aega täheldatakse, et lahte hakkab uuesti kuhjuma jääpanku. Ta ähvardab taas kujuneda ligipääsmatuks meresõitjate uurimisretkedele ja võib-olla üsna pikaks ajaks. Meil on niisiis seda enam põhjust tungida võimalikult kaugele. Ent ometi sarnaneme pisut inimestega, kes rändavad piki tundmatuid koridore, mille uksed lakkamatult nende taga sulguvad.”
“Kas te soovitate meil tagasi pöörduda?” küsis Shandon doktorile teravalt silma vaadates.
“Kus sellega! Ma pole iial osanud astuda ainsatki sammu tagasi, ning kui me ka ei peaks enam kodumaale pääsema, soovitan ma ikkagi edasi minna. Tahaksin ainult lisada, et meil on täpselt teada, millega riskime, kui toimime mõtlematult.”
“Ja teie, Garry, kuidas teie arvate?” küsis Shandon madruse poole pöördudes.
“Mina, komandör, läheksin otse edasi; mõtlen samuti nagu härra Clawbonnygi. Toimige oma heaksarvamise järgi, käsutage, meie täidame teie käske.”
“Kõik ei räägi nagu teie, Garry,” sõnas Shandon, “kõigil ei ole soovi kuuletuda. Mis siis, kui nad keelduvad mulle allumast?”
“Avaldasin ainult oma arvamust, komandör,” lausus Garry külmalt, “sest te küsisite seda minult. Te ei ole kohustatud selle järgi toimima.”
Shandon ei vastanud. Ta silmitses tähelepanelikult horisonti; seejärel laskusid kõik kolm tagasi jääväljale.
XI PEATÜKK
KURADIPÖIAL
Komandöri äraolekul töötasid mehed kõvasti, et säästa prikki jääväljade survest. Selle raske ülesande võtsid enda peale Pen, Clifton, Gripper ja Simpson, kellele tulid appi ka kütja ja mõlemad mehaanikud, sest niipea kui viimaseid katelde juures vaja ei olnud, muutusid nad uuesti madrusteks, keda igasuguse pardal asetleidva tegevuse juures võidi kasutada.
Kuid töö ei läinud nurinata.
“Mul on sellest kõigest isu otsas,” lausus Pen. “Kui jää kolme päeva pärast ikka veel ei lagune, siis mina panen käed rinnale.”
“Või paned käed rinnale,” sõnas Gripper. “Parem on neid siiski kasutada, aga tagasisõitmiseks. Arvad sa, et kavatseme järgmise aastani siia jääda?”
“Oleks tõega kurb talvitumine,” lausus Plover, “sest laev ei ole ühestki küljest kaitstud.”
“Ja kes ütleb,” sõnas Brunton, “et järgmisel kevadel on meri vabam kui praegu?”
“Järgmine kevad ei tule kõne allagi!” lausus Pen. “Täna on neljapäev. Kui tee pühapäeva hommikuks vaba ei ole, sõidame lõuna poole tagasi!”
“Õige!” sõnas Clifton.
“Nõus?” küsis Pen.
“Nõus,” vastasid ta seltsimehed.
“Tõepoolest,” lausus Waren, “kui peame niimoodi töötama ja laeva käte jõul edasi vedama, siis on juba parem vedada teda tagasi.”
“Eks pühapäeval selgu,” tähendas Wolsten.
“Antagu mulle vaid käsk ja minu katelde all on tuli,” lausus Brunton.
“Eh,” sõnas Clifton, “küll me nad juba varsti ise süütame.”
“Kui mõni ohvitseridest soovib valmistada endale seda lõbu ja talvituda siin, siis palun väga. Jätame ta siia rahumeelega; las ehitab endale lumest onni ja elab selles nagu pesuehtne eskimo.”
“Ei, seda ei ole, Pen,” sõnas Brunton. “Maha ei jäta me kedagi, kas kuulete? Pealegi näib, et kaptenit ei ole raske veenda, tal on juba üpris kartlik ilme, ja kui me talle vaikselt ettepaneku teeme…”
“Võtke arvesse,” sõnas Plover, “Richard Shandon on selgrooga mees ja mõnikord üsna kangekaelne, teda peab väga ettevaatlikult kohtlema.”
“Kui vaid mõelda,” jätkas Bolton igatsevalt ohates, “et kuu aja pärast võiksime juba olla Liverpoolis. Lõunapoolse jääala ületame kiiresti. Juuni algul on Davise väin lahti ja meil tarvitseb ainult triivida Atlandi ookeani.”
“Ja kui me saame komandöri oma nõusse ning tegutseme tema vastutusel, siis ei jää me ilma hüvitustest ning palgast. Ent kui me saabume üksinda, ei või milleski kindel olla,” lausus ettevaatlik Clifton.
“Õigesti öeldud,” sõnas Plover. “See pagana Clifton räägib nagu mõni arveametnik. Katsume nende admiraliteedihärradega mitte tülli minna, nii on kindlam, ja maha jätta ka ei maksa kedagi.”
“Aga kui ohvitserid keelduvad meile järgnemast?” küsis Pen, kes soovis oma seltsimehi äärmuseni viia.
Raske oli vastata niivõrd otsesele küsimusele.
“Eks siis näe, kui paras aeg on käes,” vastas Bolton. “Aitab juba sellestki, kui Richard Shandoni oma nõusse saame; ja minu arvates ei tohiks see raskusi valmistada.”
“Aga ühe jätan ma siiski siia,” lausus Pen kohutavate vandesõnade saatel. “Ta oleks peaaegu mu käe nahka pannud.”
“Õige jah, koera!” lausus Plover.
“Koera neh, temaga ma õiendan varsti arved.”
“Seda enam,” sõnas Clifton oma eelistatud mõtte juurde tagasi tulles, “et see koer on kõigi hädade põhjus.”
“Tema meile õnnetused kaela tõi,” ütles Plover.
“Tema meid jääpankade vahele viis,” sõnas Gripper.
“Tema kogus meie teele rohkem jääd kui sellel aastaajal iial nähtud,” lisas Wolsten.
“Tema tegi mu silmad haigeks,” lausus Brunton.
“Tema jättis meid džinni ja konjakita,” sõnas Pen.
“Tema on kõige kurja juur!” hüüdis kogu seltskond kujutlusvõime üha elavnedes.
“Kõigele lisaks on ta veel kapten,” sõnas Clifton.
“Õnnetusetooja kapten,” hüüdis Pen, kelle viha iga sõnaga põhjusetult suurenes, “sa tahtsid siia tulla ja siia sa ka jääd!”
“Aga kuidas teda kinni võtta?” küsis Plover.
“Ehee, praegu on hea võimalus, komandöri pardal ei ole, leitnant magab oma kajutis, udu on küllalt tihe, et Johnson meid märgata võiks…”
“Aga kus koer on?” küsis Pen.
“Kapten