Arvo Kruusement ja Kaljo Kiisk, koolivennad nii Eesti Riiklikus Teatriinstituudis kui GITIS-es.
Kaljo Kiisk sattus õppima näitlejate teisele kursusele, suurem osa tema kursusekaaslasi oli juba aasta õppinud Estonia või Draamateatri õppestuudios.
Kursus lõpetab 1949. aastal ja sealt läheb teatritesse rida näitlejaid, nagu Jüri Järvet, Johannes Rebane, Ellen Alaküla, Heikki Haravee, Ellen Kaarma ja teised. Kaljo Kiisk õpib Teatriinstituudis kuni 1948. aasta lõpuni, ehk siis lõpetamiseelse ajani, mil käib juba diplomietenduste ettevalmistamine. Siis kerkib ta ette võimalus minna üle GITIS-e eesti stuudiosse. Lisaks Kiisale siirduvad selleltsamalt kursuselt GITIS-esse veel Jaanus Orgulas, Arvo Kruusement, Grigori Kromanov ja Asta Lott. Lembit Anton tuleb GITIS-esse juba pärast instituudi lõpetamist.
Järgmise, 1949. aastal algava semestri õpib Kiisk näitekunsti juba Moskvas, minnes oma õpingutega aasta võrra tagasi – Eesti Riikliku Teatriinstituudi kolmanda kursuse tudengist saab GITIS-e teise kursuse tudeng.
Moskva GITIS, tantsunumber koos Ben Druiga.
Asjal olid oma poolt- ja vastuargumendid. Kaljo Kiisk: “1949. aastal tuli Jaanus Orgulas minu juurde ja ütles, et kuule, Moskvas avatakse Eesti teatristuudio, tule ka. Samas oli uuesti minu vastu hakatud huvi tundma. Moskva kohviku peal oli täitevkomitee, sinna kutsuti välja, et kuulge, teil nende aastatega on ikka midagi imelikku. Aga et ma pole eales kellegagi tüli norinud, nii polnud ka kedagi, kes oleks nüüd võinud mu peale koputada. Nii otsustasingi minna.”51
Kui õigustatud oli Kaljo Kiisa kartus, et nõukogude võimu pikk karistav käsi jõuab temani? Arvo Kruusement: “Kas ta mitte ei liialdanud. Lembit Anton tuli GITIS-esse ära, sest ei tahtnud Lõuna-Eesti teatris olla. Mitte sellepärast, et oli Raudristi kavaler. Vähemalt nii ma seda mäletan. Tõsi on aga see, et me ükskord seda võimu survet instituudis arutasime. Laial tänaval oli loeng. Tõmbasime trepil Belamori ja arutasime, kaua see jama peaks kestma. Võrdlesime 1812. aasta Napoleoni sõja ja dekabristide mässuga Venemaal. Siis võttis 13 aastat pärast sõda, kuni midagi muutus. Arutasime, et nüüd peaks kiiremini minema, informatsioon liigub nüüd ju kiiremini. Aga Saksa sõjaväe asjadest me temaga tol ajal ei rääkinud. Igaüks hoidis neid asju enda teada, nii oli tollal parem.”
Esinemas koos Arvo Kruusemendiga.
Just selsamal talvel, kui Moskvasse sõit päevakorda kerkis, käis käbe küüditamisnimekirjade koostamine. Nõukogude võim käitus karistamisel ettearvamatult ja ohutunne polnud iial liiast. Jaanus Orgulas: “Ega me Tallinnast sinna Moskvasse just otse ei põgenenud, aga nende aastakäikude poistel oli peaaegu kõigil väike hirm nahas.”52
Nii et repressioonide kartus tuli argumendina igal juhul arvesse, isegi kui see Moskvasse sõitmisel polnud otsustava tähtsusega.
Suurlinna õppima minek veetles, hoolimata sellest et ka Tallinna teatriõpetusel polnud midagi häda. Moskvasse-sõit oli suur pööre. Kaljo Kiisa jaoks seda enam, sest äsja oli sündinud tütar Riina. Nii seda Moskva-teemat kursusel arutati. Arvo Kruusement: “Me omavahel rääkisime ärevusega, et Moskva on suur linn, seal on metroo, palju rahvast… Siis aga leidsime, et kui Jaanus (Orgulas) saab hakkama, saame meie ka.” Teatriinstituudist tuttav mees Jaanus Orgulas oli Kruusemendi ja Kiisa Moskvasse-sõidu ajaks seal juba aasta otsa õppinud ja see andis teatud enesekindluse.
Moskva ahvatles paljusid. Ellen Alaküla on meenutanud, et ka tema ja mitu teistki tudengit tahtsid GITIS-esse sõita. Ent Põldroos laitnud selle mõtte maha põhjendusega, et siis tuleb oma Teatriinstituut kinni panna. Kiisa puhul oli ta suhtumine aga teistsugune. Kaljo Kiisk: “Siit-sealt kuuldus ka arvamusi, et mis näitlejad sealt ikka tulevad, kui õpetamine käib vene keeles. Tulevad poluvernikud, kes eesti keeltki õigesti kõneleda ei oska. Läksin nõu küsima meie tolleaegselt rektorilt Priit Põldroosilt. Põldroos ütles: “Kiisk, ära mõtle! Sõida! Sest see, mis näitlejaks teeb, see on sinus olemas, see käib sinuga kaasas. Seda sa ei kaota. Aga tohutult rikastavat kultuurivara, mis sind ees ootab, seda ei oska sa üldse ette kujutada. Sõida!””53
Nii juhtuski, et Kaljo Kiisk asus Moskva poole teele, ees suur tundmatus. Aga ka palju lootusi. Arvo Kruusement: “Kui me nüüd kõik koos, Rakvere poisid, Kaljo Kiisk, Ervin Abel ja mina, Moskvasse sõitsime, siis mäletan, et laulsime vaguni koridoris kolmel häälel “Õrnpunased purjed”. Kõik kõvad laulumehed. Olime täis vaimustust ja entusiasmi.” Kuidas GITIS-e eesti stuudio tekkis? Jaanus Orgulas: “Kaarel Ird oli Kunstide Valitsuse juhataja ja ta olevat tahtnud saada ka Teatriinstituudi pedagoogiks, aga Kalmet ja Põldroos olid selle vastu. See on nüüd kuulujutt! Nii et Ird nagu oleks stuudio loonud viha pärast. Et talle tehti Moskvast see ettepanek või tegi ta ise ettepaneku…”54
Sellel, mida GITIS-e eesti stuudio kursusevanemana rohkesti igasugu asjaajamisega kokku puutunud Orgulas kuulujutuks peab, on vähemalt osalt tõepõhi all. Tõsi on see, et Irdi-aegses Kunstide Valitsuses aeti kõvasti asju GITIS-e stuudio asutamiseks. Ja tõele vastab seegi, et Ird suhtus Teatriinstituuti (nagu hilisemasse Panso lavakunstikateedrissegi) üleolekuga, nimetades seda Kalmeti kirbutsirkuseks. Orgulas on korduvalt kinnitanud ka Irdi huvi stuudio käekäigu vastu, ent see jäi lühiajaliseks nagu ka Irdi viibimine Kunstide Valitsuses. Tuli välja, et Ird oli kolmekümnendate teises pooles saatnud võistlustöö Vabadussõja-aineliste näitemängude konkursile, mis oli tollal piisav minevikupatt, et kohalt lahti saada.
Irdi mainib GITIS-e kasuks otsustamisel ka Kaljo Kiisk: “Kui GITIS-e eesti stuudiot hakati komplekteerima, oli Kaarel Ird see, kes mul nööbist kinni võttis ja ütles, tead, Kaljo, nüüd hakkame minema. Kõhklesin kõvasti. Igavesti tänulik olen oma abikaasale, kes kohe nõus oli, kuigi meie tütar Riina oli alles kaheaastane. Ilmselt tajus ta, kui suur mul see minnatahtmine tegelikult oli.”55
Pole kahtlustki, et esialgselt oli teatriõpetuse Moskvasse koondamine mõeldud kui unifitseeriv projekt, mis muudaks teistsuguse suhtumisega ääremaa nõukogulikuks. 1947. aastal lõppes senine sovetiseerimise pehme periood, algas suur jaht, kus ulukite rollis olid kodanlikud natsionalistid, keda paljudest kohtadest ka avastati. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ülesehitamise tuhinas esines muuhulgas kuskil võimukoridorides ka lootust, et Moskvas õpetatakse valmis uut tüüpi eesti nõukogude näitlejad, kes teevad seda õiget teatrikunsti.
Õppetööna valmivas Aleksei Arbuzovi “Tanja” proovis koos Tamara Erglisega.
Kas see kõik nii ka välja tuli, on iseasi. Nimelt eksisteeris Homo soveticus tegelikkuses vaid inimeste peades ja teatrikunsti õpetasid inimesed, kes olid eelkõige oma eriala parimad asjatundjad. Siin tuleb mängu GITIS-e stuudio kursusejuhendaja Ilja Sudakov, mees, kelle nime nimetamisel tõuseb eesti gitislaste häälde heldimus. Tegu on suure teatrimehega, kes alustas oma loometeed 1916. aastal Moskva Kunstiteatri stuudios ja töötas hiljem samas teatris näitleja ja lavastajana. Suure maailmateatri pinnale viib ta vähemalt üks lavastus – 1926. aastal lavale jõudnud Bulgakovi “Turbinite päevad”, mis on vene kultuuriloos märgiline lavastus. Stalin käis seda 15 korda vaatamas.
Kuigi “Turbinite päevad” lavastas Sudakov, oli lavastusel lisaks veel kunstiline juht Stanislavski, kes kuulu järgi sai lavastuse tarbeks juhiseid Stalinilt endalt. Mõned aastad pärast “Turbinite päevade” lavastamist kirjutab Stanislavski oma kaastöötajale