Õige pea tuleb lahkunud tudengi asemele Moskvasse noor mees, kel tulevikus tähtis osa Eesti teatriloos – Rein Aren. Aprillis 1950 ilmneb, et mitmekülgsel ja üliandekal Arenil on tuberkuloos. Õppejõud Anders ja Abdulov tegelevad antibiootikumi muretsemisega. Räägivad mööda instantse käies välja 20 grammi ja veel tervishoiuministeeriumist 1800 rubla, et see kallis rohi kinni maksta. See oli tollal imerohi, mida lihtinimesed üldjuhul ei näinud.
Ent Areni koolitee katkeb ja seda viisil, millel on põhjust peatuda. 1952. aasta sügisel ilmub Aren Moskvasse alles 20. septembriks. Tema hilinemine teeb võimatuks töö käsil oleva Shakespeare’i komöödiaga “Nagu teile meeldib”, kus Arenil on peaosa. Tuleb kõva arveteklaarimine.
Stuudiolased pidasid oma Moskvas viibimise päevadel kroonikavihikut, kus on protokollidena sees lugematud koosolekud, küll komsomolis, küll ilma komsomolita peetud. Sealt torkab silma kollektiivsuse vaim, milles on läbisegi põimunud teatriloomise kollegiaalsus, põhimõttekindlus ja stalinlik ühiskondlik surve. Kollektiiv sekkus jõuliselt ka valdkonnas, mida üldiselt võiks pidada eraeluliseks ja seega puutumatuks. Lea Tormis: “Me olime Virve Koppeliga tulnud GITIS-esse teatriteadust õppima ja meid kutsuti just sellele Areni väljaviskamise koosolekule, et tuttavaks saada. See oli meie jaoks esimene kogemus GITIS-e stuudioga. Koosolek oli ehmatav. Mõtlesime, et mis asi see on? Kes mida rääkis, ma ei mäleta, sest tollal ma ei tundnud veel inimesi. Oldi printsipiaalsed selle ajastu stiilis. Süüdistati ägedalt. Meie tulime GITIS-esse otse keskkoolist. Aga stuudios oli vanemaid inimesi, mõned olid sõja läbi teinud. Mõtlesin, et nad oleks pidanud olema targemad. Kes lähtus hirmust, kes kuulekusest… Tagantjärele on see kõik absurd ja totrus. Aga neid sündmusi ei tule tõlgendada tänase päeva seisukohalt. Stalin oli veel elus.”
Moskvas Gorki “Barbareid”.harjutamas.
Nii langetabki GITIS-e eesti stuudio otsuse, et kallis kursusevend Rein Aren tuleb koolist välja heita. Põhjused: õigeaegselt mitteilmumine õppetööle, vähene edukus teoreetilistes ainetes, haiguse simuleerimine ja joomine. Harry Karro: “Kui oli Areni väljaviskamine, mida tegid omad poisid, siis see kivi läheb nii Vello Rummo kui Kiisa kapsaaeda. See oli põhiliselt nende ettevõtmine. Teised tõstsid lihtsalt kätt. Aga miks Aren välja visati? Ta jäi kooli tervelt kuu aega hiljaks. Just enne jäi täpselt kuu aega hiljaks Voldemar Panso, kes ütles, et tegi tööd, kuna raha on õppimiseks vaja. Pansole anti Stalini stipp. Õppejõud ütlesid meile, et ärge tehke niisugust lollust, et Areni välja viskate. Aga läks millegipärast teisiti.”70
Kursusevanem Vello Rummo ja komsomoliboss Kaljo Kiisa juhtimisel ja kaastudengite nõusolekul saavutatud karm otsus jõuab rektoraati ja on täitmiseks. Otsust ei suuda muuta ka Ilja Sudakov ja Voldemar Panso, kes laidavad Areni väljaheitmise maha. Ilmselt ei mahtunud Areni ere isiksus neisse raamidesse, mis gitislased olid ise endi jaoks seadnud. Küllap oli Arenis kangekaelsust ja hoolimatust. Kuid teisest küljest torkab silma seegi, et stuudio oli oma formaalseteks ja ilmselt ka tegelikeks liidriteks saanud inimesed, kelles oli küllaga süsteemikuulekust. Kas on Kaljo Kiisal süüd Rein Areni väljaviskamises? See on segane asi, milles lõplikku tõde ei õnnestu kunagi selgeks saada. Seda lugu mäletatakse väga erinevalt. Näiteks Arvo Kruusemendi mäletamist mööda pidi Aren GITIS-e pooleli jätma oma haiguse tõttu. Kuidas selle Areni väljaviskamisega ka ei olnud, ilmne on, et GITIS-e aja Kaljo Kiisk oli teistsugune mees, kui teda tundsid kolleegid Tallinnfilmis. Hiljem ei kerkinud kunagi isegi küsimust, kas Kiisk on kellegi suhtes vääritult käitunud. Ta hoidus inimestele halba tegemast, kuid lisaks sellele oli tal veel teinegi põhimõte – ta püüdis ametlikes olukordades mitte esile tükkida. Ja Stalini aja kollektiivides võis printsipiaalsuse mittenäitamine tähendada esiletükkimist. Neil GITIS-e aastatel andis endast eriti tugevasti märku minevikuhirm, mis ähvardas Kaljo Kiiska repressioonide hammasrataste vahele sattumisega…
Rein Aren pääseb pärast Moskvat Draamateatrisse ja saab pearollide näitlejaks. GITIS-e aegade vimm, kui seda üldse oligi, ei takista tal tegemast koostööd Kiisaga, nende loometeed ristuvad tulevikus korduvalt nii teatrilaval kui filmikaamera ees. Küll aga räägib see episood GITIS-es valitsenud vaimsuse laadist. Grigori Kromanov: “Hiljuti sattusid mu kätte Moskvast emale saadetud kirjad. Imelik tunne oli neid üle lugedes. Neis oli kõik tuttav, aga ometi kuidagi kauge ja isegi võõras. Nagu neid oleks kirjutanud keegi teine. Palju oli sellist, mida ma enam ei mäletanudki. Sealhulgas mõte, mis kordus tookord kirjast kirja: me tahame luua oma teatrit. See oli meie unistus. Selle mõttega elasime kõik need aastad. Aga nagu teada, need lootused läksid luhta. Ja ometi ma arvan, et unistustest oli kasu. Need ühendasid meid, nende nimel olime nõudlikumad enese vastu. Nüüd, tagantjärele mõeldes, tundub naljakana meie nooruslik üliprintsipiaalsus ja maksimalism. Kuid see oli ka kooliks, kollektiivsuse kooliks.”71
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.