“Turbinite päevade” lavastamise epopöast kirjutas Bulgakov teadupärast satiirilise romaani, ja kui otsida sellest Sudakovi kui prototüübi jälgi, leiab palju naeruväärset. Ent need kriitikanooled ei tähenda sugugi Sudakovi küündimatust teatri alal, pigem vastupidi. Stanislavski ja Bulgakovi poolt mahategemiseni on raske küündida, see tase asub paljude jaoks kättesaamatutes kõrgustes.
Ja kuigi inimesena heitlik ja vahel isegi pirtsakas Stanislavski oli Sudakovi suhtes kriitiline, on just Sudakovi näol tegemist Stanislavski õpilaste esimese ringi esindajaga, kes ammutas oma teadmised suure vene teatrimehe vahetust lähedusest, Moskva Kunstiteatri praktikast. Palju on vaieldud selle üle, mida kujutab endast “Stanislavski süsteem” ja kas ta üldse olemas on. Ameerikasse ekspordituna tootis see süsteem võimsa Hollywoodi näitlejateplejaadi alates Marlon Brandost, ja kui otsida selle süsteemi andunud ja ka tulemusrikkaid järgijaid reaalses kunstis, siis üks selliseid on kindlasti Ilja Sudakov, kes valdas näitlejakunsti psühholoogiatõdede arsenali parimal moel.
Sudakov ei suhtunud oma pedagoogitöösse formaalselt. Ta sõitis korduvalt Tallinnasse, et valida endale uusi õpilasi. Koolitööd ei jätnud ta kunagi ainult oma assistentide kanda, vaid käis perioodiliselt töö käiku jälgimas ja juhendamas. Tähelepanelikkusest räägib seegi, et kui kursusele pürgija ei suutnud end alguses vene keele oskamatuse tõttu väljendada, oli Sudakov kohe nõus üle minema saksa keelele, mida tollal üldiselt osati.
Olgu ette rutates öeldud, et tudengite läbikäimine ei piirdunud sugugi kooliseinte ja ettenähtud ajaga. Jaanus Orgulas: “Sudakov, meie kursuse juhendaja, teadis küll, et me jõulusid peame, aga oskas asjast aru saada. Kutsusime ta veel endi poole jõulupeole – ühel pool kuuske lauldi jõululaule ja teisel pool neid nõukogude omasid. Tema kuulas, aga nagu ma ütlesin, oskas asjast aru saada. Eestlased ise olid tollal palju õelamad. Nii marukommunistid kui ka teine pool, tundsid siis mingit süüd või mine tea. Eestiga võrreldes oli Moskvas olukord kergem küll. Kui neljakümne kaheksandal aastal Tartu ülikoolis midagi säärast juhtunud oleks, siis oleks sealt kohe välja lennatud!”56
Õppetööstseen, partneriks Ervin Abel.
Suurkujuks võib pidada ka gitislaste erialaõpetajat Ossip Abdulovit, kes oli näitlejana isegi tuntum kui Sudakov. Tema poeg on tuntud vene näitleja Vsevolod Abdulov ja lähedane sugulane veelgi tuntum Aleksandr Abdulov. See Poola aadlisoost pärit härrasmees oli näitlejana käinud läbi mitmest Moskva teatrist, mänginud paljusid suuri osi filmides.
Sageli gitislaste poolt mainitud erialaõpetaja Aleksandr Anders ei saanud väga uhket saavutustenimekirja oma teatritööde kohta esitada. Ta oli pigem kui Sudakovi vari, kes ta assistendina tegeles igasugu vajalike pisiasjadega. Aga ka nii on ta pääsenud suure teatriloo pildile, seda küll paroodilises võtmes. Andersit peetakse Bulgakovi “Teatriromaani” Adalberti prototüübiks. Kuigi tema puhul räägitakse vähem isiksuse särast ja loomingulisest lennukusest, on tegu metoodilise ja püsiva loojanatuuriga. “Kõva töömees” – sellist ütlust kuuleb ta kohta mitme GITIS-es õppinud eestlase suust.
Kaljo Kiisk: “Meie õpetajad Ilja Sudakov, Ossip Abdulov, Aleksandr Anders ja Jossif Rajevski õppisid vahetult Stanislavski käest. Sudakov tegutses lavastajana Nemirovitš-Dantšenko ja Stanislavski kõrval viimaste kuulsate lavastuste “Kolm õde”, “Kirsiaed” ja “Kuum süda” valmimisel. Meie õppetöö käis stuudio põhimõttel. Tihti saime kokku Abdulovi või Sudakovi juures kodus. Seal veedetud tunnid andsid meile vahest rohkem kui instituuditunnid. Me õppisime sügavamalt arutlema kunsti- ja eluprobleeme. Need vestlused kujundasid meid kultuuriinimesteks. Selle eest olemegi GITIS-ele tänu võlgu.”57
Peagi saabub Moskvasse režiid õppima Voldemar Panso. Ta tuleb sellessesamasse akadeemilisse keskkonda, kus eesti stuudio näitlejatudengid on viibinud juba pikemat aega. Tema päevaraamatu boheemlust täis leheküljed võtavad teise pöörde. Voldemar Panso: “Veel on huvitav, et siin ei näe noorukeid kohvikus või õllepoes. Võib-olla ei ole raha, aga enam tõenäoline on – ei ole aega. Moskvas ei saa logeleda. Moskvasse ei tulda logelema. Siin õpitakse, ahmitakse kõike küllust, mida kätte serveeritakse. Ahmitakse juba sellepärastki, et muidu lüüakse minema. Päev on liig lühike ja öö kaob nii ruttu. Ja aega ei pane nagu tähele. Mul on veel koolis vahel igav, kuna ma kõiki loenguid ei taipa. Aga kui hakkan aru saama, küll muutub.
Ja huvitav, siin kaotad individualismi joone, mida meie rahval on ohtralt ja ka minul. 11 inimest toas ja üks köök – ma ei kujutanud ette sellist elu. Aga nüüd, kui oled üksi toas, on nagu kõhe ja mahajäetuse tunne. Mida suurem mölin, seda parem on õppida. Veel ma söön üksi oma voodiäärel, aga küllap varsti lähen ka ühisesse lauda.”58
Ja asi pole sugugi ainult erialaõppejõududes. Hääleseadet ja laulmist andis Galina Roždestvenskaja, kes oli tuntud vene dirigendi Gennadi Roždestvenski tädi. Mälestustest tuleb välja, et ta elas Suure Teatri ühes tiibkorpuses, järelikult pidi ta oma põhitöö poolest olema selle institutsiooniga seotud. Tema utsitamise tulemusena polnud paljude gitislaste jaoks raske isegi ooperiliteratuuri klassika. Roždestvenskaja juhatusel lauldi ka kooris. Esineti GITIS-e seinte vahel ja väljaspool neid. Kui Riiklik Akadeemiline Meeskoor tegi ühe oma Moskva-reisi ajal GITIS-es šefluskontserdi, polnud mingit raskust stuudio poisid hääle järgi koori rühmadesse laiali jagada, et RAM toekam oleks. Sama reisi ajal istus Gustav Ernesaks pool päeva Sudakovi tunnis. Küllap innustas seda tegema Sudakovi isiksus, maestrol polnud ju vaja huvi teeselda.
Kalju Karask: “Minul kujunes hiljem Galina Petrovnaga väga hea kontakt. Temaga olid laulutunnid, ka arvestus. Alguses mulle eriti hästi ei istunud see asi. Õpetaja ütles küll, et hääl on ilus ja kõik… Ma sokutasin Endel Simmermanni enda asemele ja paar korda läks läbi ka. Siis ta küsis, miks ma tunnis ei olnud? Vastasin, et Simmeramann oli ju minu asemel, tema tahab laulda… Pärast hakkasin ise teda taga ajama. Meil tekkis omavaheline klapp. Ta oskas sisendada austust laulmise ja muusika vastu ja see hakkas mulle meeldima.”59
Võib pidada Galina Roždestvenskaja teeneks, et GITIS-e stuudio lõpetas mees, kel tuli hiljem esineda samades osades, mida laulis Estonia teatri esitenor Hendrik Krumm. Ka Karaski enesetäiendamine Aleksander Arderi juures toimus jätkuna GITIS-e õpingutele, vahendas ju seda ta õppejõud Moskva-päevilt Felix Moor.
GITIS-e eesti stuudio tudengite õppejõududest ei saanud üle ega ümber samas koolis õppinud Voldemar Panso, kes pühendas raamatus tema ümber olnud suurkujudest eraldi peatüki kunstiajaloo ja kirjanduse lektoritele Tarabukinile ja Pollile. Voldemar Panso: “Vaimne nõmedus viis Tarabukini roopaist, ta parem näopool hakkas instinktiivselt tõmblema, suu avanes, nagu ahmiks õhku, ja siis muutus ta salvavaks või läks meeleheitesse.
Chagalli loomingu erakordsus võis neil olustikulise realismi aastail tunduda tõepoolest kummalisena Laktionovi esteetikaga harjunud silmale. Järsku lendavad juudid Vitebski taevas! Ja nii hõikaski üks protesteeriv hääl läbi pimeda auditooriumi: “Me ei mõista seda! Me ei saa aru!”
Tarabukin: “Te võite seda kunsti eitada või jaatada, see on teie õigus. Aga aru peate saama. Kui te aru ei saa, siis öeldakse, et olete loll. Ja see vaimuomadus ei anna luba teil režiilaua taha istuda.””60
Tudengite mälestuste järgi viis Tarabukin tudengeid oma koju, et näidata neile diapositiive, mida instituuti tuua polnud soovitav. Hea hariduse andmise soov kaalus üles hirmu. Olid need ju aastad, mil võimud jahtisid kunstirahva hulgas formaliste ja kosmopoliite ja mõnegi gitislaste õppejõu ette see mõru karikas ka jõudis.
Eestist pärit tudengeid GITIS-e ees. Vasakult Voldemar Panso, Jaanus Orgulas, Ervin Abel, Karin Sepre, Vello Rummo, Virve Aruoja, Leili Bluumer, Kalju Karask, Kaljo Kiisk ja Erich Jaansoo.
Kaljo Kiisk: