Berkeley väljaku omadele oli Gerald tema saabumisest teatanud, seetõttu oli Bateson teda vestibüülis ees oodanud ning kaks teenrit olid täpselt sel hetkel, kui tema Doverist saabuv tõld väljas peatus, laotanud trepile ja kõnniteele punase vaiba.
Aga siin polnud mingit punast vaipa ja kui ta ukseni jõudis, nägi ta, et see on lahti. Nüüd alles turgatas talle pähe küsimus, et mida ta siis teeb, kui leedi Alvinat kodus pole.
Kuid ta rahustas end mõttega, et see polekski probleemiks, kuna teenrid on ju ikka kohal.
Ta astus tohutusse marmorsaali ja nägi, et jumalate ja jumalannade kivist kujud on endiselt seinaniššides ning et lai trepp oma nikerdatud kuldsete käsipuutulpadega on just nii muljetavaldav nagu alati.
Ta tundis, kuidas kodu teda tervitas.
Ta seisis hetke paigal, vaadates räbaldunud lippe rippumas imekaunilt nikerdatud kaminasimsi kõrval.
Need olid kõik Harlingite poolt lahingus võidetud ning ta mäletas, kuidas talle väikese poisina jutustati, kust igaüks neist on saagiks saadud.
Eriliselt oli talle meelde jäänud Agincourt’i lahingu lipp. Ta vaatas seda prantslastelt sõjasaagiks võetud lippu, justkui ennast rahustades, et see on endiselt seal.
Ta kõndis mööda vaikset maja edasi, mäletades hästi, kus mingi ruum asus ja kuidas neid nimetati.
Pika trepistiku lõpus vasakul oli pildigalerii, mis oli sama pikk kui maja ise, paremale jäid kuninglikud magamistoad.
Nende seas olid kuninganna Elizabethi, kuningas Charles II ja kuninganna Anne’i tuba ning koridori lõpus asus hertsogi ja hertsoginna sviit, kus olid sündinud ja surnud nii paljud tema esivanemad.
Ta mäletas, et esimesel korrusel paremat kätt oli väga suur söögituba, kus ta oli viimati söönud Richardi kahekümne esimesel sünnipäeval.
Peale selle oli olemas ka väiksem ja privaatsem, William Kenti kujundatud söögituba, kus perekond sõi, kui polnud külalisi.
Vasakul, kuhu ta praegu läks, asus raamatukogu, mis oli oma kõige esimeste Shakespeare’i väljaannete ja sajandite vältel sinna kogutud teostega üks kõige uhkemaid ja väärtuslikumaid kogu maal.
Üksteise järel paiknesid selles majatiivas Rubensi tuba, raamatukogu, punane võõrastetuba, roheline võõrastetuba ja sinine võõrastetuba.
Hertsogi silmad tumenesid, kui talle meenus, et seal olid olnud miniatuurid.
Ta ei saanud aru, mispärast maja nii vaikne on, ilma ühegi hingeliseta.
Ta jõudis esimese ukseni, mis avanes Rubensi tuppa ning avastas, et mööbel on kaetud riidega, aknaluugid suletud ja pimeduses lõhnas kopituse järele.
Ta sulges ukse ja liikus edasi järgmise juurde, mis viis raamatukokku.
Siin oli valge, sest akendel polnud luuke ees. Kui ta sisse astus, tundus talle millegipärast, et kõik näeb välja luitunud ja, kuigi see tundus uskumatu, kuidagi tolmune.
Sel hetkel märkas ta kedagi.
See oli teenija, kes oli seljaga tema poole ja pühkis kuidagi saamatult suleharjaga ühelt kõige kõrgemalt riiulilt raamatutelt tolmu.
Ta vaatas teda hetke ja adus, et sulehari, kuigi ise nii kerge, lõi lahti päris palju tolmu.
Äkki tundis ta, et vajab selgitust ja küsis järsult:
“Kus kõik on? Miks vestibüülis kedagi saabujaid vastu võtmas pole?”
Tahtmatult kõlas tema hääl ruumis peaaegu ebaloomulikult kalgi ja valjuna ning naine kauges ruumiotsas võpatas ehmatusest ja pööras ümber.
Tal oli tolmurätik peas ja põll ees.
Hertsog kõndis tema poole ja ütles:
“Kas leedi Alvina on kodus? Ma soovin temaga rääkida.”
Kaks eriliselt sinist silma jõllitasid tema poole üles ja hertsogile kargas pähe mõte, kuigi see näis võimatuna, et tema ees ei seisagi teenija.
Kuna naine ei öelnud midagi, tundis hertsog, et ta peab end tutvustama ja ütles:
“Ma olen Harlingtoni hertsog.”
Naine tema vastas ahmis kergelt õhku, seejärel ütles vaevukuuldavalt:
“Ma mõtlesin… et te olete… Prantsusmaal.”
Hertsog naeratas.
“Vastupidi. Ma saabusin täna tagasi.”
Valitses vaikus ja naine silmitses teda, justkui tal oleks raske kuuldut uskuda.
Lõpuks, saades läbi raskuste oma hääle tagasi, ütles ta:
“Miks te ei andnud meile oma tulekust… teada ja kuidas… te saite… nii kaua… ära olla?”
Sel hetkel sai hertsog aru, kellega ta räägib, ning ütles:
“Minu arvates me peaksime end teineteisele korralikult tutvustama. Olen kindel, et sa oled minu nõbu Alvina.”
“Olen küll,” vastas naine, “ja ma ootasin ja ootasin sind, kuni loobusin… lootmast, et sa… enam üldse tuled.”
Tema hääles oli meeleheitlik noot, mis ei jäänud hertsogile märkamata ning hetke pärast, saades aru, et seda temalt oodatakse, ütles ta:
“Ma pean paluma vabandust, et ma vahepeal justkui kadunud olin, aga mul oli Prantsusmaal ülitähtsaid kohustusi täita ja hertsog Wellington ei lasknud mind tulema.”
Ta peaaegu põlgas end väljavabandamise pärast, kuid ometi oli tal tunne, et see on vajalik.
Kauemaks ta aga kaitsepositsioonile jääda ei tahtnud, seepärast ütles:
“Kui sa nii väga tahtsid, et ma tagasi tuleksin, miks sa siis ei kirjutanud mulle?”
“Ma kirjutasin sulle, kui papa suri, aga vastust ei saanud.”
“Mina pole sinult ühtegi kirja saanud.”
“Ega mina ju… teadnud, et… sellepärast.”
“Mida sina siis mõtlesid?”
“Ma ei teadnud. Ma mõtlesin… et võib-olla sa ei ole… huvitatud. See oli… minust rumal… et ma uuesti… ei kirjutanud.”
“Palun vabandust, mitte ainult sellepärast, et ma ei saanud sinu kirja kätte, vaid ka sellepärast, et ma oleksin võinud sulle ise kirjutada. Ma saan sellest alles praegu aru.”
Alvina ei vastanud ja hertsog naeratas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.