Ta teadis hästi, kuigi see ei pruukinud alati nii olla, et suure perekonna pead vaadati alt üles ja teda austati samamoodi nagu šotlaste klannipealikut.
Enne kui Cumberlandi hertsog highlander’id alistas ja Šoti õigusriik taastati, oli klannipealikel õigus otsustada klanniliikmete elu ja surma üle.
Inglise hertsogitel sellist õigust muidugi polnud, kuid oma maavalduses võeti neid enamasti kui kuningaid ja nende sõna oli seaduseks.
“See on nagu armeele käskluste andmine,” mõtles hertsog endamisi ja talle meenus, kuidas mehed, kellele Wellington käsklusi andis, teda imetlesid, austasid ja armastasid.
Ka armees oli nii võimsate liidriomadustega ohvitsere, et nende käsualused olid valmis mitte ainult neid teenima, vaid ka vajadusel nende käske täites surema.
Ta ei hoobelnud enda puhul selle erilise omadusega, kuigi tal tegelikult oli see olemas. Teda oli päris tihti selle eest pärjatud, et tema väesalgad olid nutikamad, paremad võitlejad ja muidugi ka paremini distsiplineeritud kui teiste rügementide omad.
Okupatsiooniarmees oli distsipliin lausa võtmesõnaks. Polnud just kerge hoida mittesõdivaid sõdureid rüüstamast, alistatud vaenlasi kiusamast ja kui veel naised mängus olid, siis ka suuri pahandusi tekitamast.
Nüüd oli see ülesanne täidetud ja hertsog küsis endalt, kas ta oleks kunagi võimeline distsiplineerima mõnda naist ja sundima teda endale kuuletuma, nagu ta oli seda edukalt teinud meestega.
Ta oli täiesti veendunud, et Isobeli puhul oleks see võimatu. Ta teadis, et see naine kasutas relvana kirge, mida ta suutis meestes esile kutsuda, et saada kõike, mida ihkas ilma erilise pingutuseta.
Tema huuled tõmbusid pingule, kui ta otsustas, et Isobelil temaga see juba läbi ei lähe.
See vist ongi talle proovikiviks – kas ta on sama järeleandlik kui Isobeli teised armukesed või mitte.
Seejärel tulid tema mõtted tagasi nõbu Alvina kummalise teo juurde.
Kõigepealt üritas ta meenutada, kuidas ta välja näeb, kuid ei mäletanud, et oleks teda näinud hiljem kui üheksa- või kümneaastase väikese tüdrukuna.
Poisikesena oli ta olnud tihti lossis, sest tema ja ta nõbu Richard olid üheealised.
Alvinat ta enne Richardi kahekümne esimese sünnipäeva pidu eriti ei mäletanudki.
Ta mäletas, et mõtles tol korral, kuidas küll venna ja õe vanusevahe nii suur on.
Kuid talle seletati, et hertsoginna oli õnnetuseks enne Alvina sündi kaks last kaotanud.
Seepärast oli hertsoginna tütre ellujäämine arstidele triumfiks. Hertsogi arvutuste kohaselt pidi Alvina praeguseks hetkeks olema üheksateist või kakskümmend.
Ta mõtiskles, milline ta küll välja võiks näha. Tema isa oli ju ilus mees ja ta teadis, et hertsoginnat kiideti kui ebamaiselt kaunist naist.
Tal oli raske Alvina nägu oma silme ette manada, sest sel peol oli ta olnud liiga hõivatud lossi suursugususe ja erakordse pidulikkuse imetlemisega, mis pidi tähistama Richardi vanemaks saamist.
Mitte kunagi, isegi mitte hiljem oma reisidel, polnud ta näinud võimsamat ja mängulisemat tulevärki ning ta mäletas fantastiliste dekoratsioonidega kaunistanud banketisaali, mis oli täis nimekaid külalisi.
Daamid särasid nagu jõulupuud, pead, kaelad ja randmed täis teemante, ning härrad oma kaunistustega ei jäänud neist sugugi maha.
Kuna Harlingtoni hertsog oli väga tähtis mees, olid kohal ka mitmed kuningliku klassi esindajad, sealjuures kõik St. Jamesi kohtuhärrad.
Ta mäletas end mõtlemas, et nende kuldpalmikuis mundrid, juveelidega kaunistused ja narmastes rinnaesised särasid nagu tema enda täisehtes rügemendivorm.
Richard pidas tol õhtul oivalise kõne, nüüd aga lamab maamullas Waterloo lahinguväljal, samal ajal kui tema, kõigest üks kauge sugulane, võtab lossis viienda hertsogina koha sisse.
Edasi sõites, jätnud kaugele selja taha Londoni äärelinnad ja jõudnud nüüd juba maale, pöördusid hertsogi mõtted tagasi leedi Alvina juurde.
Jälle tõmbus tema lõug pingule ja huuled muutusid kriipspeenikeseks.
“Kuidas ta küll võis pantida midagi nii väärtuslikku nagu Germaini liud?” küsis ta endalt.
Kui pandimajapidaja oli maininud, et muude asjade seas olid tema käes ka mitmed miniatuurid, oli hertsog kangestunud.
Harlingite miniatuuride kogu oli kuulsaim kogu riigis.
Mõningad nendest olid pärit kuninganna Elizabethi valitsemisajast ning peaaegu iga Harling, kellele parajasti loss kuulus, oli sinna lisanud miniatuuri endast ja oma naisest.
Hertsog mäletas, et need kaunistasid sinise võõrastetoa seinu. Pariisis, Viinis ja Roomas viibides oli ta olnud ülimalt rahul nähes, et üheski neist kolmest linnast ei olnud nii uhket miniatuurikogu kui Harlingitel.
Ta polnud kunagi lootnud neist ühtegi endale saada, isegi mitte eriti sageli neid näha. Kuigi Harlingid pidasid lossi ja selle inventari alati kogu perekonna omandiks.
Tulles tagasi Prantsusmaalt, tahtis hertsog üle kõige lossi näha, seal elada ja teha see oma uue elu keskpunktiks.
“Harlingtoni loss,” kordas ta endale ja teadis, et see nimi tähendab rohkem, kui sõnad väljendada suudavad.
Isa pajatused lossist olid ühed esimesed mälestused tema poisipõlvest ja talle tundus alati, et lossis elavad rüütlid.
Kui ta esmakordselt kuningas Arthurist ja tema ümarlauarüütlitest luges, oli ta kujutlenud neid elama lossi, mis on täpselt selline, kuhu ta ise nime ja sünnipära järgi kuulub.
Hiljem illustreeris see tema jaoks iga muinasjuttu, mis ta luges, ja iga ajalooõpikut, mis ta avas.
Kui talle õpetati ristisõdade aega, kujutles ta väga elavalt rüütleid Harlingtoni lossist paganate vastu teele minemas.
Oma Inglismaa ringsõitude ajal oli kuninganna Elizabeth isiklikult lossis viibinud. Talle kuulus hertsogi hinges eriline koht, kuna ta oli seal söönud ja maganud nagu tema esivanemate tavaline külaline.
Nii kulges tema ajalootund, kuni ühel päeval pidi ta päriselt võitlema Napoleoni vastu ning Inglismaa eest, eriti just Harlingtoni lossi eest.
Nüüd aga, tema isikliku võidu hetkel, kui loss oli lõpuks tema oma, avastas ta, et perekonnas on reetur, naine, kes julges võtta selle kõige väärtuslikumad aarded ja need raha eest pantida.
“Ma võin ainult tänulik olla,” mõtles hertsog, “et mõningast taktitundest, või siis ka hirmust, pole ta neid põlvest põlve edasi päranduvaid asju maha müünud.”
Ta mäletas, et küsis kord väiksena isalt, kui nad lossis viibisid, et kas hertsog tunneb end kuningana.
“Ma arvan küll,” ütles isa naeratades, “täpselt nagu kuningale, kuulub ka temale palee vaid tema eluajal. Hertsog peab seda kaitsma ja arendama järgmise hertsogi jaoks, kes peale teda valitsejaks saab.”
Ivarile oli tundunud see väheke arusaamatu ja isa selgitas edasi:
“Iga hertsog, kes valitseb, on teatud varanduse valvaja või hooldaja. See ei kuulu mitte talle isiklikult, vaid kogu perekonnale. Tema kohuseks on mitte ainult loss edasi pärandada, nagu tema selle sai, vaid ka hoolitseda perekonna eest ja vaadata, et neil läheks hästi.”
“Tal peab küll kõvasti tegemist olema,” oli Ivar vastanud.
“See on väga suur ülesanne, tõepoolest,” vastas isa tõsiselt, “ja võime jumalat tänada, et siiani on kõik hertsogid sellega hakkama saanud.”
Niipalju kui ta mäletas, oli neljas hertsog oivaliselt hea perekonnapea.
Seepärast tundus lausa uskumatu, et tema ainus tütar on end varastamisega alandanud, veelgi enam, oma esiisade põlvest põlve kasvatatud