“Jah, teie hiilgus, koos paljude teiste asjadega.”
Hertsogi huuled tõmbusid pingule, kui ta liua lauale tagasi asetas. See oli kõige ilusam hõbedast ese, mida ta oli iial näinud.
“Parem alustage algusest,” ütles ta vaikselt, kuid raudse noodiga hääles. “Rääkige mulle, kuidas see liud teie kätte sattus. Kes teile selle tõi?”
Sõnagi lausumata võttis Emmanuel Pinchbeck taskust paberitüki ja andis selle hertsogile. See oli veidi määrdunud, aga ta võis kirjutatut lugeda üsna selgesti:
Mina, Emmanuel Pinchbeck, olen laenanud raha summas kolmkümmend naela, tagatiseks umbes 1690. aastast pärinev hõbekandik, mida ma hoian nii kaua enda omandis, kuni kolmekümneprotsendilise aastaintressi tasub omanik, kes aktsepteerib käesoleva lepingu tingimusi.
Elegantse, haritud inimese käega oli alla kirjutatud Alvina Harling.
Hertsog silmitses seda, tema lõug tõmbus pingule ja huuled muutusid kriipspeenikeseks. Ta ütles:
“Kui palju teisi asju teil veel peale selle liua on?”
“Kuus väikest pilti, teie hiilgus, mitmeid miniatuure, veel neli hõbeliuda, nuusktubakatoos, mis on väga elegantne kogum smaragdidest ja teemantidest, ning kaks kullast küünlajalga, väärt kõvasti rohkem kui see summa, mille eest nad panditi.”
Hertsog vaikis, enne kui ütles:
“Miks te minu juurde tulite?”
“Ma tulin teie juurde, teie hiilgus, sest kuuldes, et teie hiilgus on pärinud selle tiitli, mõtlesin ma, et teil on eesõigus välja lunastada kõik, mis minu juures panditud.”
Jälle valitses vaikus. Emmanuel Pinchbeck jätkas kiiresti:
“Ausalt öeldes, teie hiilgus, mul läheb seda raha vaja ja kokkulepe praegusel kujul mind ei rahulda.”
“Miks mitte?”
“Sest kolmkümmend protsenti on kõvasti madalam, kui teised pandimajade pidajad küsivad; samas ei saa ma neid müüa, kuigi nende väärtus on kasvanud. Tähendab – mitte nende esemete väärtus, vaid kulla ja hõbeda hind on tõusnud.”
“Kas te tahate öelda, et nad oleksid ülessulatatuna rohkem väärt?” küsis hertsog.
Ta ütles seda õudusega hääles, kuid Emmanuel Pinchbeck ainult noogutas.
“Jah, teie hiilgus. Nagu ma ütlesin, ajad on karmid ja ma ei saa neid asju lõpmatuseni hoida.”
“Kui kaua te olete neid juba hoidnud?”
“Peaaegu kolm aastat, teie hiilgus. Ma ei saa nii kunagi oma raha tagasi ja see, nagu ma ütlesin, mind ei rahulda. Kohe üldse mitte.”
Hertsog mõistis, et tal oli tõsi taga, tema otsaesisel olid higipiisad.
Samas teadis ta, et see mees rääkis tõtt, öeldes, et kolmkümmend protsenti on vähem, kui teised pandimajapidajad küsivad ja tema seisukohast vaadatuna polnud hea hoida asju, mida ta ei võinud müüa.
Kuna hertsog oli õiglane mees, ütles ta:
“Ma mõistan, et te olete olnud äärmiselt aus ja pole neid asju müünud, eriti neid, mida oleks võinud üles sulatada. Seepärast ostan ma teilt tagasi kõik, mis on teie juurde hoiule toonud see isik, kelle allkiri on sellel paberil.”
Vana mehe silmad näisid särama löövat ja ta naeratas.
“Ma olen väga tänulik, teie hiilgus. Ma teadsin, kui ma kuulsin teie vaprusest lahinguväljal, et te kohtlete mind õiglaselt ja ma ei pea kartma teile läheneda.”
“Mul on hea meel, et te seda tegite,” ütles hertsog. “Praegu maksan ma teile kohe selle hõbeliua eest. Tulen tagasi Londonisse ülehomme hilisõhtul, siis võite siia tuua kõik ülejäänud esemed.”
“Väga lahke teie hiilgusest.”
“Mis on selle asja lõplik hind?” küsis ta.
Emmanuel Pinchbeck piidles teda silmanurgast, enne kui ütles:
“See on olnud minu juures kaks aastat ja kaks kuud, teie hiilgus.”
Hertsog tegi kiire arvutuse ja tõmbas mantlitaskust võetud rahakotist rahatähed, mida oli kõvasti rohkem kui vajaminev summa.
Ta andis need Emmanuel Pinchbeckile, kes raha kiiresti ära pani, öeldes:
“Ma olen teie hiilgusele äärmiselt tänulik. Mul langes kohe kivi südamelt ja see teeb kindlasti minu elu ka rahaliselt kergemaks.”
“Kohtumiseni ülehomme,” ütles hertsog. “Ja saatke enne, kui asjad siia toote, keegi küsima, kas ma olen ikka tagasi jõudnud.”
“Saab tehtud, teie hiilgus.”
Hertsog läks ukse poole ja Emmanuel Pinchbeck järgnes talle, tühi kott käes.
Bateson oli vestibüülis ja hertsog lausus:
“Te leiate mu laualt ühe hõbenõu. Tehke see puhtaks ja pange seifikappi, kuni ma tagasi tulen.”
Tema hääles oli terav kõla ja tema silmad olid külmad, kui ta rääkis. Bateson vaatas kartlikult tema poole üles, avades suu, nagu tahaks midagi öelda. Aga juba oli hilja.
Hertsog oli majast lahkunud, istus uuesti tõlda, võttis tallipoisilt ohjad ja hobused hakkasid liikuma.
Kui ta teist korda ära oli sõitnud, pöördus Bateson hertsogile järele vaatava Emmanuel Pinchbecki poole ja ütles raevukalt:
“Mis asja te tulete siia ja toote kaasa pahandusi, niipea kui tema hiilgus on tagasi? Teiesugused jätised teevad siin ilmas vaid paha!”
“Ma tahtsin oma raha,” vastas Emmanuel Pinchbeck trotslikult. “Teil pole mingit õigust mind solvata. Ma olen pidanud armulisele preilile antud sõna ja ei ole midagi maha müünud, kuigi ma oleksin nii mõnegi asja eest head hinda saanud.”
“Käige minema!” ütles Bateson vihaselt. “Kui teil oleks olnud vähegi taktitunnet, oleksite oodanud natuke kauem. Aga ei, teie, pandimajapidajad olete kõik ühesugused – kraban, kraban, kraban!”
“See pole aus…” hakkas Emmanuel Pinchbeck vastu vaidlema.
Aga kedagi polnud kuulamas. Bateson oli läinud tagasi majja ja lõi ukse enda järel kinni.
Kui Emmanuel Pinchbeck minema jalutas, kuulis ta, kuidas riiv ukse ette lükati ja lukuaugus võtmeid keerati.
Nagu enese lohutuseks läks ta käsi rinnatasku juurde ja patsutas seda.
Tema kitsastel huultel vonkles naeratus, kui ta põues hertsogi antud rahatähti tundis.
Teine peatükk
Mida kaugemale hertsog Londonist jõudis, seda vihasemaks ta muutus. Peale eelmise hertsogi surma läks suur osa rahast kindlasti tema tütre käsutusse.
Miks siis ometi pidi nõbu Alvina pandimajapidajatega tegemist tegema?
Ta ei suutnud ette kujutada, miks võis tal seda raha vaja minna, kui ta just ei pidanud üleval mõnda meest, keda tema isa ei soosinud.
Hertsog mõtles küüniliselt, kui halval arvamusel ta enamiku naiste moraali- ja autundest on.
Ta oli alateadlikult alati põlanud abielunaisi, kes murravad oma meestele truudust.
Tema loomuses oli midagi pedantset, koguni puritaanlikku, mis tegi vastumeelseks mõtte, et ta pole leedi Isobelile sugugi esimene armuke.
Kuigi Isobel polnud seda talle kunagi öelnud, oli ta päris kindel, et ta polnud oma mehele selle eluajal truu, ja tegi kõik, et pärast tema surma end vabana tunda.
Suurt rolli mängis selles Walesi printsist troonipärija lugu, mida tunnustas suur osa kõrgseltskonnast.
Kui hertsog sellele mõtles, sai ta aru, et tema tahaks endale hoopis teistsugust naist, kuigi see näis võimatuna.
Ta