Valjusti ütles ta aga oma sõbrale Gerald Chertsonile nii:
“Kui on midagi, mis teeb mind abielu suhtes sallivamaks, siis see on võimalus kustutada Jasoni lootused minu kannale astuda.”
“Kuulsin, et ta on laenanud raha, tagatiseks võimalik pärandus.”
“Uskumatu!” hüüatas hertsog. “Kes on nii loll, et laenab Jasonile raha lootuses, et minul ei sünni pärijat?”
“Alati on olemas liigkasuvõtjaid, kes on valmis andma riskantset laenu ülikõrge intressiga,” nentis Gerald.
“Sel juhul peavad nad olema segased,” ütles hertsog vihaselt. “Pealegi pole minu jalg veel sugugi haua äärel, ma olen pere loomiseks suurepärases vormis. Küllap mul on peagi vägagi suur pere.”
“Muidugi, sõltub lihtsalt sellest, kas sa elus oled.”
“Millele sa vihjad?”
Gerald tegi pausi, enne kui vastas:
“Ma kuulsin, kuid ei pööranud tollel hetkel sellele tähelepanu, et pärast Richardi surma Waterloo all sõlmis Jason suurepanuselise kihlveo, et ka sina ei jää ellu.”
“Ja kaotas oma raha,” ütles hertsog teravalt.
“Olen nõus, et praegu pole sul just eriti tõenäoline saada surma prantslaste kuuli läbi, kuid alati võib juhtuda… õnnetus.”
Hertsog viskas pea kuklasse ja naeris.
“Tõepoolest, Gerald, nüüd püüad sa mind hirmutada! Jason on liiga arg, et määrida oma käsi mõrvaga.”
“Need ei peagi olema Jasoni käed, mis määritud saavad,” vastas Gerald Chertson kuivalt. “Ära unusta, et ka Wellingtoni üritati veebruaris mõrvata lasta.”
“Seda küll. Kuid André Cantillon oli palgamõrtsukas, kes oli fanaatiliselt kiindunud Bonaparte’i.”
“Ma tean,” vastas Gerald Chertson. “Samas – ja see pole mõeldud sinu hirmutamiseks – Jason Harling on fanaatiliselt kiindunud iseendasse ja oma tulevikku.”
“Ma keeldun muretsemast nii absurdsete asjade pärast,” ütles hertsog kõrgilt.
Peale suurepärast söömaaega söögitoast raamatukokku jalutades torkas talle aga midagi pähe.
Ülima rahulolutunde kõrval, mille põhjustas see maja ja kõik muu, mis oli muutnud tema kohati vägagi raske elu nii roosiliseks, tundis ta rahutust Jason Harlingi pärast, kes ihkas endale ilmtingimata materiaalselt kindlustatud tulevikku.
“Ma peaksin vist ikka abielluma,” ütles ta iseendale.
See oli masendav mõte, tema silme ette kerkis imekaunis leedi Isobel Dalton.
Ta oli Pariisist lahkudes avaldanud väga selget soovi hertsogit järgmisel nädalal näha, kui ta Londonisse saabub.
Leedi Isobel oli ühe hertsogi tütar ja ühe liigsöömise ja – joomise tagajärjel südameataki saanud vana baroneti lesk, ülilõbus lesk.
Ta oli olnud üks neist paljudest naistest Pariisis – prantslastest, inglastest ja venelastest –, kes olid agarad trööstima sõjamehi pärast nende pikki metsas elatud aastaid.
Igal peol särasid nad nagu tuled pimeduses ning hertsog avastas, et Isobeli käed on liigagi innukalt ümber tema kaela ja naise huuled kutsusid tema omi juba enne, kui tal tekkis himu neid suudelda.
Võimatu oleks olnud külmaks jääda nende tuliste naudingute suhtes, mida leedi Isobel talle pakkus, ning nende meelituste suhtes, mis panid ta tundma, nagu oleks ta ainus mees maailmas.
“Ma armastan sind! Ma tahan sind!” ütles Isobel tuhat korda. “Ma armastasin sind juba hetkel, kui me tutvusime, ja nüüd, kallim, oled sa saanud tiitli, mida ma poleks osanud uneski näha. Ma armastan sind, sest sa käitud just nii nagu ühele hertsogile kohane.”
Hertsog tajus, kuidas naine end nii füüsiliselt kui ka vaimselt temale ikka lähemale ja lähemale surus ning kui ta temaga viimasel ööl enne Pariisist lahkumist pärast õhtusööki kahekesi jäi, tegi naine oma kavatsused väga selgesti teatavaks.
“Niipea, kui sul on kõik joonde aetud, ühinen ma sinuga,” ütles ta mahedalt. “Meil saab lõbus olema, me hakkame korraldama kogu Londoni kõige uhkemaid, moodsamaid ja mõjuvõimsamaid pidusid.”
Ta ohkas kergelt, enne kui ütles:
“Asevalitseja jääb üha vanemaks, kõrgseltskond vajab uut eestvedajat ning kes veel oleks nii kena, peen ja hinnatud kui sina?”
Ta tegi pausi, oodates, et hertsog ütleb: ja keegi pole nii ilus kui sina.
Hertsog mõistis, et teda provotseeritakse tundeid avaldama, kuid ta polnud veel otsustanud, kas ta üldse soovib abielluda, rääkimata abiellumisest leedi Isobeliga.
Kui ta sellele mõtles, teadis ta, et see oleks abielu, mis meeldiks tema paljudele sugulastele ja oleks laiema üldsuse poolt tervitatud kui “mõistlik tegu”.
Vaatamata sellele, et Isobel erutas teda ja äratas temas tundeid, mida olid suutnud esile kutsuda vaid vähesed naised, ütles miski, mida ta kutsus oma intuitsiooniks, et Isobel polnud mitte päris seda tüüpi naine, kellega ta sooviks veeta kogu oma ülejäänud elu.
Ta oli sõjas õppinud, et naised on lõbutsemiseks ning neil pole mingit pistmist ei mehe elu, võitluste ega kodumaa eest suremisega.
Leedi Isobel oli väga erinev neist kenadest noortest portugallannadest, kes pakkusid end väsinud meestele, kes vajasid puhkust pärast rasket võitlust Hispaania vabadussõjas.
Ta erines ka nendest ilusatest rõõmsatest väikestest prantsuse cocotte’idest, kes oskasid ükskõik kui väsinud mehe naerma ajada ja naljaks pöörata isegi selle, et nad tema rahakoti enne lahkumist pihta panid.
Naised on naised. Mees peab vahetevahel lõõgastuma sõja rusuvast reaalsusest, abielu on aga hoopis midagi muud!
Reisil tagasi üle Põhja-Prantsusmaa, läbi raskuste marutsevat kanalit ületades, leidis hertsog end, kui ta just oma värskest omandist ei mõelnud, mõtlemas Isobelist.
Isobel oli imekaunis ja kinnitas oma armastust tema vastu väga veenvalt.
Siiski oli siin midagi, mis oli sellest tugevam, miski, mida ta ei suutnud mõista ja mis hoidis teda tagasi tegemast ettepanekut, mida naine kuulda igatses.
“Ma pean olema koos sinuga, Ivar,” oli Isobel tuhat korda öelnud. “Ma ei suuda ilma sinuta elada ja ma tean, et ka sina oled ilma minuta kadunud ja üksik.”
Lihtsam oli katta tema huuled enda omadega ja teda suudelda, kui vastu vaielda.
Hertsog teadis, et tulles Londonisse, sulgeb Isobel oma maja, milles oli elanud Pariisis.
See oli tema ettekavatsetud plaani osa, sest ta oli nii kindel, justkui tema õrnas võrgutavas kehas oleks peidus terasesarnane tahe, et temast saab Harlingtoni hertsoginna.
Tema peale mõtlemine tegi hertsogi rahutuks.
Ta jalutas kamina juurde ja sikutas ägedalt peenelt punutud kellanööri.
Ta kujutas ette, kuidas juhe jooksis koridori mööda alla, kuni raudne kell nõksatas sahvri ukse ees vahekäigus edasi-tagasi, kus Batesonil ja teenritel oli võimatu seda mitte kuulda.
Ta ei pidanud kaua ootama, kuni uks avanes ja Bateson peaaegu hingetuna ukseavasse ilmus.
“Ma muutsin meelt,” ütles hertsog. “Ma otsustasin lossi külastada täna. Sinnasõit ei tohiks mul võtta rohkem kui kaks tundi.”
Ta nägi Batesoni näos ärevust.
“Kas teie hiilgus on leedi Alvinale oma hertsoglikust kavatsusest teatanud?”
“Ma kavatsesin vähemalt nädala lõpuni siia jääda,” ütles hertsog, “aga ma lähen siiski vaatan lossi üle ja tulen tagasi kas homme või ülehomme.”
“Minu meelest oleks teie hiilgusel kõige targem