Ta ei saanud aru, mida tegid siis neiu hooldajad, kes pidid selliste asjade järele valvama.
Ta mõistis, et kuna ta oli olnud kaua välismaal, ei teadnud ta neist midagi, ausalt öeldes isegi mitte seda, kes maavaldusel silma peal hoiab.
Ta mõtles, ja mitte esimest korda, et ta oleks ikka pidanud sugulase matusteks koju tulema ning kohapeal asjad järele uurima. Neljas hertsog suri 1817. aasta jaanuaris, sel hetkel oli ta olnud Viinis.
Ta oli olnud seal tähtsal missioonil Wellingtoni asendamas, seepärast polnud ta kuulnud oma sugulase surmast enne, kui tuli tagasi Pariisi, kus teda ootas kiri Coutt’si pangalt.
Sealt sai ta teada, et temast on saanud viies Harlingtoni hertsog, lisatud oli nimekiri vara kohta, mille ta pärinud on ja dokument raha kohta, mis on kantud tema nimele.
Vaatamata sellele oli sel hetkel võimatu Inglismaale tagasi tulla.
Ta oli ettevaatlikult hertsog Wellingtonilt selleks luba küsinud, kuid saanud eitava vastuse.
Parasjagu käis tohutu kära okupatsiooniarmee väeosade arvu kahandamise ümber.
Eelmise aasta detsembris oli Wellington lubanud, et suurearvulist koondamist ei tule.
Sellele vaatamata teatas ta kuu aega hiljem alliansi alalisel nõupidamisel, et tema arvamus on muutunud ja aprillis koondatakse kolmkümmend tuhat meest.
See tähendas, et väga suur osa korraldustööst pidi minema, nagu Wellington ütles, “kindral Harlingi väga võimekatesse kätesse”.
Tagatipuks olid Wellingtonil käsil Baring Brothers and Hopesilt Prantsuse valitsusele antava esimese laenuga seotud läbirääkimised ning ta lootis Ivar Harlingi toele ja veenmisoskusele, eriti mis puudutas teiste alliansi liikmete nõusse saamist, et laenu annaksid just Inglise pangad.
Ühesõnaga, käimas oli nii palju vaidlusi ja delikaatseid läbirääkimisi, et hertsog oli mõistnud, kui lootusetult võimatu oli tal sel hetkel Pariisist lahkuda, ükskõik kui tähtsad tema kodused probleemid ka poleks.
Ta oli end rahustanud mõttega, et küllap laabub kõik sama ladusalt kui siis, kui neljas hertsog elus oli.
Isegi kui seal on probleeme, võivad need ju oodata, ta võis nendega tegelda hiljem.
Seepärast teatas ta vaid Coutt’si pangale, et saabub nii ruttu kui võimalik ning tegeldes hüsteeriliste prantslastega, Madame de Staëli palavikuliste lootustega Prantsusmaa vabaks saada ja Wellingtoni lõputute käsklustega, unustas ta peaaegu, et tema isiklik elu on täielikult muutunud
Pangalt rohkem kirju ei tulnud, seepärast arvas ta, et kõik on korras ning lossis elav hertsogi vallaline tütar leedi Alvina hoiab tema kojutulekuni kõigel silma peal.
Nüüd mõistis ta, et oleks ilmselt pidanud talle kirjutama, temast oli lausa ebaviisakas mitte kirjutada, kuid ka tema polnud leedi Alvinalt ega ka kelleltki teiselt ühtegi kirja saanud.
Seepärast oli ta veendunud, et kui midagi ei öelda, on järelikult kõik hästi ja täpsemalt kuuleb ta kõigest lossi jõudes.
Gerald Chertson oli kahtlemata teinud hea valiku, ostes talle suurepärased hobused, kes ta kiiresti lossi viisid.
Gerald oli talle Berkeley väljakule teate jätnud, et ta peab kahjuks koju oma haiget isa vaatama minema.
Kuid ta tulevat nädala lõpul kindlasti Londonisse tagasi ja võtvat temaga kohe ühendust.
Hertsog oli olnud pettunud, sest oli lootnud Geraldit saabumisel eest leida.
Kuid söör Archibald Chertson oli vana ja väga nõudlik ning ta ei leppinud kellegi teise kui Geraldiga.
“Aga kui ma tagasi tulen, Gerald, saab meil lõbus olema,” lubas ta iseendale.
Siis meenus talle Isobel.
Kui ta tema peale mõtles, võis ta peaaegu tunda seda eksootilist ja võrgutavat parfüümi, mis tal alati peal oli, ja tunda Isobeli liibumist tema kaela ümber, huuled tema huultel.
Jasoni kavatsustest hoolimata otsustas ta abielluda alles siis, kui tal selleks soov tekib.
Enne abiellumist kavatses ta aga nautida hertsogiks ja perekonnapeaks olemist ja seda, et ta on nüüd väga rikas mees.
“Kui ma Londonisse tagasi jõuan, saan Jasoniga kokku,” otsustas ta. “Annan talle päris kopsaka taskuraha tingimusel, et ta peab end hästi üleval. Tema võlad tuleb mul ilmselt nagunii ära maksta.”
Ta oli üsna kindel, et Jasoni võlad on üle igasuguse arvestuse suured ja see vihastab teda kõvasti.
Samas ei saanud ta ju viienda hertsogina kohe perekonnaskandaaliga alustada.
Umbes kell neli keeras ta oma hobused läbi võimsate sepistatud raudväravate, mis olid kaunistatud kuldsete tippudega ning mille külgedel olid vapiloomad lõvid, Harlingite perekonna sümbolid.
Väravad olid lahti ja kui ta neist läbi sõitis, heitis ta kiire pilgu väravavahimajakestele mõlemal pool teed. Ta märkas, et üks neist oli tühi.
See üllatas teda, sest ta mäletas väravavahte, kes kandsid erilisi vapiga kaunistatud hõbenööpidega vormiriideid. Nad olid alati hoidnud väravad kinni, tõlla lähenedes aga kiirustanud neid avama.
Kui mööduja juhtus olema hertsog isiklikult, tõmbasid nad lausa aristokraatliku žestiga mütsid oma hallidelt juustelt ning taamal tegid nende naised ja tütred aupaklikult kniksu.
Hertsogi meelest oli see tükike lossi hiilgusest ja nüüd tundis ta sellest puudust.
Siiski polnud see põhjus, et peatuda ja küsida, mis on juhtunud. Ta sõitis edasi mööda pikka puiesteed, mida ääristasid tohutud tammed, mis näisid veel suuremad ja tugevamad kui siis, kui ta neid viimati nägi.
Puiestee keskpaigast oli loss juba näha.
See oli nii võimas ja nii ilus, et hertsog heitis alateadlikult kontrolliva pilgu oma hobuste poole.
Kõrgudes üleval järve kohal vaatas loss alla aedade, pargi ja all laiuva maa peale, millest suur osa oli tihedalt metsaga kaetud.
Algselt oli see ehitatud kindluseks ühele parunile, kes Magna Carta ajal alistunult siia toodi.
Kuid algsest kindlusest oli säilinud vaid torn, mis sai umbes sajand hiljem sakilise katusevalli ehitamisega kõrgust ja võimsust juurde.
Torni kõrval seisis nüüd tohutu suur ehitis, mille keskne osa oli tehtud Elizabethi ajal, teised osad olid pärit restauratsiooni ajastust ning kuninganna Anne’i ja esimeste George’ide valitsusajast.
See võis ju olla ehitusstiilide segapuder, kuid iga sajand oli andnud oma panuse kogu lossi mõjuvõimsale näole, mis jättis kaugelt mulje, nagu poleks see mitte niivõrd kaitserajatis kui muinasjutupalee.
Pärastlõunane päike paistis selle sadadesse akendesse ja katusel kõrgusid taeva poole skulptuurid, mida hertsog nii elavalt mäletas.
Iga kuju vahel oli oivaline kivist vaas. Väikese poisina oli ta üles roninud, et neid lähemalt näha ning katusel tundusid need tohutult suured.
Nüüd aga, eemalt vaadatuna olid ka need muinasjutulised. Ja see tõi jälle tema mõtteisse raudrüüs rüütlid, näkid, kes tõusid järveveest, mida varahommikul kattis uduvine, ning draakonid, kes elasid paksus kuusemetsas ja purskasid tuld neile, kes neid segama tulid.
Siis äkki, justkui poleks tal hetkel olnud vähimatki tahtmist olla pentsik või poeetiline, läksid tema mõtted tagasi leedi Alvina ja tema reeturliku käitumise juurde. Kuidas ta ometi julges lõhkuda midagi nii väärtuslikku nagu Harlingite traditsioonid, mis varjul selles suurepärases ehitises.
Kui ta lähemale sõitis, märkas ta, taas väikse hirmujudinaga hinges, et peaukse juurde viiva halli trepi esine tee oli umbrohtu kasvanud.
Ta tõmbas ohjadest hobused seisma ja ütles oma tallipoisile:
“Tallid on paremal ümber maja nurga. Vii hobused sinna. Sealt leiad tallipoisse, kes sind aitavad.”
“Hästi,