Lisaks tuberkuloosi puudumist kinnitavale paberilipakale on töö otsimisel abiks ka liquor licence ehk papist tõend, mis kinnitab, et sa oled läbinud Vastutustundliku Teenindamise Kursuse, sooritanud edukalt lõpueksami ja sind võib usaldada alkoholiga tegelema. Hoolimata asjaolust, et alkoholi võib tarbida alates 21. eluaastast, on alkoholi serveerimine lubatud 18. eluaastast ning saadud tõend kehtib neli aastat.
Viietunnisel kursusel õpetatakse, kuidas tunda ära klienti, kes on „liiga“ palju joonud, kuidas korralikult isikut tõendavat dokumenti kontrollida ja tehakse selgeks teenindaja õigused ning kohustused. Alkoholi serveerimine on Ameerikas väga karmilt reguleeritud. Nt ei tohi pakkuda kahte alkohoolset jooki ühe hinna eest (seega diilid „maksa 1 eest, saad 2” jäävad ära, nagu ka „joo palju jaksad“ bufeed), suurendada pakutava alkoholi kogust ilma hinda tõstmata, pakkuda tasuta jooke vastutasuks muu teenuse või kauba eest, korraldada joomisvõistlusi ega müüa ühele inimesele rohkem kui 1 jook korraga.
Koolitusi viib läbi Honolulu Alkoholi Komisjon (Honolulu Liquor Commission). Eesmärgiks on vähendada alkoholi tarbimist ning sellega seotud õnnetuste arvu. Muideks, vindise peaga autorooli istumisega on nii, et alla 21aastased võivad seda teha kuni 0,2 promilliga, ning üle 21aastased 0,8 promilliga. Esimese rikkumise korral võetakse load ära kolmeks kuuks, teisel korral aastaks ja kolmandal korral viieks aastaks. Kusjuures autos sees ei tohi avatud alkoholi pudelit üldse hoida – see tähendab, et ka kõrvalistujad on kuival.
Seega justkui karmid reeglid, aga samas ma ei saanudki lõpuni aru, kas selle tõendi omamine siis oli kohustuslik või mitte, sest internetist leitu põhjal justkui oli, aga pooltes kohtades ei küsitud minult selle olemasolu kohta kordagi.
Korteriotsingud Waikikis ja soolaleivapidu
Waikiki on ehitatud soo peale ja piirneb ühelt poolt ookeani ja teiselt poolt Ala-Wai kanaliga, mis algselt rajati kuivenduskanaliks. Kuulus Waikiki moodustub põhimõtteliselt kolmest ookeaniga paralleelsest peatänavast, millega ristuvad väiksemad tänavad ja võrreldes ülejäänud linnaosadega on Waikiki kõige esinduslikum ja turvalisem. Mitte, et ümberringi mingi pommiauk oleks – ikkagi paradiis ju! Kuigi tuleb tõdeda, et nagu igas maailmanurgas, leidub ka seal seadusega pahuksis olevaid tegelinskeid, kes koerustükke teevad.
Iga päev käib Waikikist läbi umbes 60–70 000 turisti, tehes selle koha ehk sama sumisevaks kui Londoni või NY peaväljakud. Õhtuti ärkavad tuledesäras tänavad ellu hoolimata nädalapäevast ja Kalakaua-nimelisele peatänavale kogunevad erinevad tänavaartistid, kes oma oskusi demonstreerima hakkavad. Rastapatsidega Bob Marley jüngrid taovad pottide ja pannidega reggae’t, tänavakunstnikud maalivad turistidest Mona Lisasid, mustkunstnikud teevad silmamoondustrikke jne. Täielik tsirkus! Rahvast on alati murdu ja kui õhtul peaks kuskile minekuga kiire olema, siis mööda Kalakauat küll liikuda ei tasuks.
Waikiki osutus minu üllatuseks ka väga vabameelseks – seal on mitmeid geidele, lesbidele ja transseksuaalidele suunatud baare – igaühele oma maitse järgi.
Rannajoon on ääristatud hotellide ja kõrghoonetega ning pakub lugematul arvul töökohti rohketes butiikides, kaubanduskeskustes ja restoranides. Saime kinnitust, et Waikiki on meie jaoks kindlasti parim koht elamiseks-töötamiseks. Hakkasime läbi kammima majade all asuvaid infotahvleid, kuhu kinnitatakse ka korteripakkumisi ja uurisime kohalikke lehti, kust oli lootust samuti midagi leida. Lisaks algas iga hommik Craigslist’i kodulehe refresh’imise ehk uuendamisega. Läbi Craigslist’i saad müüa, osta ja vahetada surfilaudu ja kõike muud, mis pähe tuleb, otsida elu- ning töökohta jne.
Kuna esialgu ei tundunud meid eriline edu saatvat, seadsime sammud maakler Linda jutule, kes oli teistel eestlastel aidanud korterid leida ja kes elas meie ajutise peatumispaigaga samas majas. Maaklerile tuleb muidugi vahendustasu maksta, aga olime juba piisavalt meeleheitel – kaua me ikka oma peavarjupakkujate külalislahkust kuritarvitame. Kuna meie pilvelõhkujas elasid eestlased juba viies korteris, siis lootsime peagi ka ise „eestlaste majja“ sisse kolida.
Linda oli keskealine väga jumekas blond Siil Sonicu soenguga diiva, kes tõelise ameeriklasena jumaldas rääkimist. Juba esimese kahekümne minutiga saime teada terve tema suguvõsa ajaloo, mis haigusi tema kass põeb ja mis on tema vennapoja naise lemmikmagustoit.
Hoolimata korralagedusest oli tema kahetoaline korter küllaltki avar ning valgusküllane ja rõdult avanev vaade ookeanile lausa hingemattev. Mõlemad toad olid põrandast laeni täis paberihunnikuid ning ühe madalama hunniku peal seisis hiiglaslik puur kahe smaragdrohelise papagoiga, kes vahetpidamata omanikuga võidu sädistasid. Teise paberihunniku otsas sõi Linda lapselaps oma hommikusöögihelbeid ning kolmanda varjust ilmus välja Linda abikaasa, kes piibu popsudes meie päritolu kohta uurima hakkas. Seljas oli tal lilleline aloha-särk ja jalas samasugused püksid. John oli nii pikk, et pidi laes tiirleva ventilaatori eest pidevalt pead ära tõmbama, muidu oleks asi võinud halvasti lõppeda.
Linda otsis oma lõpututest sahtlitest välja hunniku võtmeid ja lendas uksest välja nagu tuul, käskides endale järgneda.
Liftis oli meil huvitav kokkupuude ühe jaapanlannaga, kes äkki mu jalgadele osutas ning hüsteeriliselt käsi plaksutama hakkas, hüüdes muudkui „kawaii, kawaii!“. Ma arvasin, et ta nägi põrandal prussakat, aga ei. Tema kõrval seisev tütar ütles mu üllatunud pilku nähes, et ema kiidab mu ilusat värvi küünelakki. Kawaii tähendab nimelt jaapani keeles armast.
Esimesena viis Linda meid korrus allpool asuvasse korterisse, mille akendest ja rõdult avanes imeline vaade üle maailmakuulsa Waikiki ranna otse türkiissinisele lõputule ookeanile. Kahetoaline elamine nägi heledates pehmetes toonides välja väga luks – seintel rippusid originaalmaalid ning rõdul oli kaetud laud valge veini ja viinamarjadega. Läbinähtav trikk maakleri poolt, aga see töötas, sest olime täiesti lummatud.
Üürihinnad on enamasti antud all inclusive ehk kommunaalkulud on juba sisse arvestatud. See on mugav, sest nii ei pea ise teenusepakkujat otsima ega eraldi arvetega jamama. Nii elekter, telefon kui ka internet kuulus asja juurde ja duši all võisime pladistada nii palju kui tahtsime. Selle imeilusa korteri eest küsis Linda 1800 dollarit kuus, kuid seda oli meile isegi nelja peale liiga palju.
Maakleriproua oli ilmselgelt oma ala asjatundja ja teadis, et tuleb alustada kallimast kaubast ja vajadusel liikuda hinnaredelil allapoole, mitte vastupidi. Mõistes, et see korter loosi ei lähe, pakkus ta meile kohe järgmisi ja asi lõppes sellega, et kaalukausile jäi kaks korterit. Üks neist oli „eestlaste majas“, paremas korras, pesupesemisvõimalusega ja megakena vaatega ning teine mitusada dollarit odavam, aga tuttavatest eestlastest veidi kaugemal. Õnneks kiirustas Linda oma sõbra Nicolas Cage’ga lõunasöögile ja meile jäi natuke mõtlemisaega. Otsustasime, et kuna me kodus palju aega ei veeda, siis on mõistlik võtta odavam korter ja nii kolisimegi neljandal päeval pärast saabumist oma uude koju, mille eest maksime kokku 1350 dollarit kuus. Isegi hästi, kui arvestada, et 2toaliste korterite üür jääb enamasti 1500–2500 dollari vahele.
Kõigil sealsetel suurematel korrusmajadel on oma nimed ja meie maja kandis nime Hawaiian King. Maja ei olnud oma viie korrusega küll uhke pilvelõhkuja, kuid see-eest oli meil superäge siseõu, kus paiknes bassein, mille põhjas oli mosaiikpilt kahest delfiinist. Siseõu oli kaetud rohelist muru imiteeriva kattega ja lõi sinise basseini ja oranžikas-roosa majaga võluva kontrasti. Basseini kõrval asus barbeque area ja seega olid meil ideaalsed tingimused nii basseinipidudeks kui päikesevanni võtmiseks.
Tänavalt tulles sattusime kõigepealt pisikesse fuajeesse, kust viis suur valge varbadega värav sisehoovi.