Nüüdseks on Diamond Head kuulutatud USA rahvusmonumendiks ning olgu öeldud, et teadlased ei usu, et see mäekene kunagi uuesti võiks pursata. „Ei usu“ ei ole muidugi väljend, mis kindlustunnet sisendaks, aga purse olevat tõesti väga ebatõenäoline.
Kui enne tulekut muretsesin, et Hawaii võiks mu lootusi petta, siis nüüd mõistsin, et oleksin pidanud oma unistused viiesajaga korrutama. Isegi suurlinnale omased kõrghooned ja tavapärane linnamelu ei suutnud seda kõike rikkuda.
Jalutasime mööda Waikiki peatänavat, kus vasakut kätt kulges lõputu butiikide-restoranide-hotellide rida ning paremat kätt sillerdas hele-helesinine ookean ja kuldkollane liiv. Teed ääristasid punaste, kollaste ja oranžide õitega hibiskusepõõsad ja valgete õitega plumeeriapuud, mis levitasid magusat aroomi. Tänav oli paksult rahvast täis – küll turiste, küll „ärimehi“, kes kõikvõimalikke teenuseid pakkusid – papagoidega pildistamisest kuni sealsamas tehtava massaažini.
Muideks, USAs on üldlevinud, et lisaks koolidele-ametiasutustele on ka linnatänavatele iga natukese maa tagant paigaldatud joogiveekraanid, et soovijad saaksid janu kustutada. Sellised joogikohad on tavaline nähtus. Vähemalt linnas. Maast tuleb välja kraan, kust nupule vajutuse korral saab puhast joogivett. Hiljem avastasin, kui hädavajalikuks need ka jooksuringil osutusid, sest kui Eestis ei viitsi ma jooksma minnes kunagi vett kaasa võtta, siis Hawaiil poleks ma ilma nende kraanideta suutnud oma tavapäraseid distantse läbida.
Tegime iga puu ja põõsa juures pilti ja meil läks tund aega, et üldse mäe jalamilegi jõuda. Sildid raja alguses käskisid matkaks korralikult vett varuda ja aeglases tempos üles minna. Mina neile erilist tähelepanu ei pööranud, sest mis see väike matk siis ühele sportlashingele ära ei ole?! Hindasin oma võimeid selgelt üle. Kujutage ette, mul oli jultumust arvata, et ma olen heas vormis. Hea nali!
Lõpututest treppidest ülesminek võttis kenakese tunni, sest rada oli korraliku nurga all (tol hetkel tundus see küll 90kraadine nurk olevat!) ja murdsin pead selle üle, miks laisad ameeriklased küll siia lifti ehitanud pole.
Just nagu mõnitamaks minu eelarvamust laiskadest ameeriklastest jooksid mööda rada meile mingid segased trennitšikid vastu. Püha jumal, päike oli seniidis ja mul hing paelaga kaelas! Väljas oli nii palav, et mulle ei mahtunud pähe, kuidas on füüsiliselt võimalik sellistes tingimustes trenni teha või miks kellelgi võiks selline hull idee üldse pähe tulla.
Üks eriti paks naine, kellel oli ilmselgelt treppidest ronimisega minust veel rohkem raskusi olnud, kirus meile vastu tulles: „Holy fuck!“ See siiras emotsioon peegeldas ka minu hetkemõtteid.
Taimestik jäi kõrguse kasvades aina kiduramaks ning pruunikaspunase kiviklibuga kaetud mäenõlvad ei reetnud ülalt avanevat vaadet mitte mingil moel. Pigem tundus, et oleme teel kõrbesse. Mäetipp õnneks eest ära ei läinud ja lõpuks jõudsime kahekorruselisele pisikesele vaateplatvormile, mis oli turistidest pungil. Siit avanes suurepärane panoraam peegelsiledale ookeanile, selja taga kõrguvatele mägedele, smaragdrohelisele džunglile ning vasakut kätt lahtirulluvale Honolulule ja Waikiki paradiisilahele.
Kõrgel mäetipus vaidlesid kaks ameeriklast parajasti selle üle, kas Jaapan jääb itta või läände. Jäin ka ise mõtlema. Hawaii asub ju keset Vaikset ookeani ja tehniliselt võttes on USA ja kogu meie mõistes „läänemaailm“ hoopis idas ja Jaapan läänes. Maailm oleks justkui peapeale pööratud. Pikalt ma siiski oma pead ei vaevanud ja keskendusin järgmisele avastusele, et maakera on tõesti ümmargune – lõputu horisont kumerdus otstega sinisesse ookeani.
Kuna Diamond Head asub Waikikile nii lähedal, siis seisab ta vaatamisväärsuste nimekirjas esikohal isegi neil, kes tavaliselt vaid hotelli basseini ääres lebotada viitsivad – piinlik oleks mäel käimata jätta. Pidevalt pilte klõpsiv turistiparv oli veidi tüütu, aga eks olime ju isegi veel ehtsad turistid.
Mäest alla minek võttis tunduvalt vähem aega – tee oli juba tuttav ning treppidest on alati lihtsam alla kalpsata kui üles roomata.
Hiljem karastusime matkamisega nii ära, et Diamond Head tundus lapse aevastus, aga esialgu oli see trepimürakas meile tõsine proovikivi.
Tuberkuloositest
Hawaii on tuberkuloosihaigete näitajate poolest USAs esimesel kohal Aasiast ja Vaikse ookeani piirkondadest sisserännanud immigrantide tõttu ning kujutab endast seega suurt probleemi. Sellepärast peavad kõik klienditeenindajana töötada soovivad isikud tuberkuloosi puudumist tõendava kaardikese saamiseks kohustuslikus korras läbima tuberkuloositesti – ilma tõendita on võimatu tööle saada.
Enne tuberkuloositesti tuli meil teha veel üks kiire asjatoimetus – meil polnud veel kohalikku telefoninumbrit ja katsu sa siis ilma selleta töökohta otsida. Hüppasime läbi Walmartist, kust saab osta kõike alates aiamööblist ja tehnikast ning lõpetades saia ja piimaga. Lahke müüjanna seletas meile, et kõige odavam on osta 20dollariline n-ö ühekordne top-up ehk prepaid-telefon, millel on sisseehitatud kõnekaart ja millele saab kõneaega juurde osta. Telefonioperaatorid pakuvad lepinguid minimaalselt aastaks ja lepingut varem katkestades tuleb maksta trahvi. Seda soovi meil ilmselgelt ei olnud ja kuna sellist varianti nagu meil Eestis on, et ostad suvalisest R-kioskist odava kõnekaardi ja lükkad lupsti telefoni, ka ei olnud, siis olimegi mõni minut hiljem Virgin mobile klapitelefonide õnnelikud omanikud.
Telefon oli primitiivne, aga võimaldas helistada, sõnumit saata ja äratuskella seada ning meile sellest täiesti piisas. Lisaks on USAs ülipopp kõnepost – kui helistab nt tundmatu number, on hea see kõigepealt kõneposti lasta, sest enamasti tahab keegi sulle telefoni teel midagi maha ärida. Pärast kuulad kõnepostist, mida helistaja sulle öelda tahtis ja otsustad, kas on mõtet tagasi helistada või mitte. Kõnepost on eriti kasulik siis, kui maksad ka sissetulevate kõnede eest nagu meie oma prepaid-telefonidega. Suht nadi oleks oma konto 20minutilise tolmuimeja pähemäärimiskõne eest nulli tõmmata.
Selleks, et kõneaega juurde saada, tuli lähimast poest uus kaart osta, sellelt nagu loteriipiletilt hõbedane osa maha kraapida ja operatoorile helistades väljakraabitud number öelda, misjärel jälle elu mõnda aega muretu oli.
Eestisse helistamine oli ühtemoodi kallis nii USA kui Eesti numbrilt, nii et selleks kasutasime Skype’i teenuseid, aga muude toimetuste jaoks tasub esimesel võimalusel endale kohalik telefoninumber muretseda.
Telefonid taskus trippisime Honolulu teises otsas asuvasse Lanakila tervisekeskusesse, mis koosnes vaid ühest väikesest ootesaalist ja läbikäidavast kabinetist, kus konveiermeetodil sutsakas ära tehakse. Jutt, et meid kõiki on vaktsineeritud, ei huvitanud seal kedagi. Ja õige ongi. See andis kindlustunde, et ükski lahtise tuberkuloosiga tegelane pole enne su prae laudatoomist selle kohal läkastanud.
Protseduur on lihtne – käsivarre siseküljele tehakse sutsti süst ja kui organism mürgile tugeva paistetusega reageerib, tähendab see tuberkuloosibakteri olemasolu organismis. Väike põletik tekib kõigil ning paari päeva pärast tuleb minna tagasi arsti juurde kätt näitama – kui süstitud koht on tugevalt üles paistetanud, ootab ees kopsuröntgen. Kui paistetus sarnaneb rohkem parmuhammustusele, antakse tõend – ID-kaardi suurune pappkaart – kohe kätte.
Ootesaalis kuulsime linnalegende sellest, kuidas kliinikus rahapuuduse tõttu süstlaid taaskasutatakse jms. Linnalegendid või mitte, arsti juurde minnes jälgisin pingsalt, kust need süstlad siis ikkagi tulevad. Hawaii teine levinum terviseprobleem on HIV ja mul polnud vähimatki soovi kliinikus endale mingeid haigusi külge pookida lasta. Süstal oli kenasti kilepakendis ja ma sirutasin käe välja.
Kahe päeva pärast pidime oma süstitud käsivarre tervisekeskuses taas ette näitama. Minul õnnestus tõend kätte saada, kuid Lauril oli selleks ajaks käsi küünarnukist randmeni totaalselt üles paistetanud, mis tähendas röntgenpildi tegemist ja uue vastuse ootamist. Ja ega siis vastuseid telefonis saa öelda – patsiendil on ju puhas rõõm edasi-tagasi käia.
Lõpuks