Manasin silme ette sinise ookeani ja kuldse rannaliiva ja elasin sekund korraga. Lisaks on Hawaiian Airlines liinide peal alati nii pagana külm, et ma tõesti mõtlesin oma peakeses valmis, kellele ja mida ma pärandan. Lauri oli ka surmväsinud, aga üritas tõelise sõbrana jututeemat üleval hoida, et mustad mõtted eemal hoida ja see töötas.
Pilkasest ööpimedusest hakkas korraga täpphaaval paistma tuledesäras Honolulu linn ja rannajoon ning valgustatud maandumisrada otse keset ookeani. Hiljem tuli välja, et Honolulu lennujaam asub täpselt ookeani kaldal.
Eluvaim tuli uuesti sisse. Surusin nina vastu lennukiakent, et silmadega natukenegi rohkem oma tulevasest elupaigast haarata ning lõpuks puudutasid rattad maad ja olimegi kohal.
Maandusime tunnise hilinemisega, aga juba esimese paari sõõmu värske õhuga sain aru, et olen õiges kohas ning 30 tundi piina unus paugupealt.
Õhk oli troopiliselt soe, kuigi kell näitas keskööd. Minu suureks pettumuseks ei pannud keegi meile lennujaamas leid ehk lillevanikut kaela – filmides ju küll alati pannakse! Majanduskriis või?
Mitmete ümberistumiste tõttu ei uskunud ma, et pagas meiega ühel ajal õnnelikult sihtkohta jõuab, aga meil vedas ja viimasena veeresidki luugist välja meie kohvrid-kotid. Minu arust on oma kohvri ootamine alati nagu lotomängimine – passid pingsalt iga luugist väljuvat kohvrit ja hoiad pöidlad pihus – veaks nüüd ometi. Ja meil vedaski! Kui oma sumadanid lindilt maha tõstsime, leidsime end keset täiesti inimtühja lennujaama ilma igasuguse infota öömaja asukohast. Esimese asjana vahetasin tossud plätade vastu ja tuju tõusis veel mitu kraadi. Nii mõnus on vabalt varbaid liigutada!
Vantsisime telefoniautomaadi juurde ja helistasime Siimule, kellega olime tutvunud koolituse käigus ja kes oli Hawaiile jõudnud nädal enne meid. Saime juhised ja sõitsime shuttle’ga (lennujaama takso) tuledesäras Waikikisse, kus Siim ja Lauris meid juba ootasid ja ühte pilvelõhkujasse eskortisid. Nemad ja mitmed teised eestlased olid siin mitu korterit üürinud, kus elasid viie-kuuekesi koos.
Sõbrannad Kadi ja Maretta Lauri kodulinnast Haapsalust olid lahkelt valmis meiega oma korterit jagama. Nimelt on eestlastel kombeks saabujatele-lahkujatele vajadusel ajutist peavarju pakkuda. Korter asus 21. korrusel ja oh sa pühademuna, mis vaade sealt linnale ja mägedele avanes! Vau! On see tõesti võimalik?! Kas me oleme TÕESTI Hawaiil?!
Tüdrukud olid parajasti ametis endi lille löömisega, et klubisse minna ja kutsusid meidki kaasa. Klubisse ei tirinud meid pärast pikka reisi mitte mingi vägi, küll aga tahtsime minna randa, et nagu kord ja kohus varbad ookeanis ära kasta.
Tüdrukud näitasid tänaval meile suuna kätte. Ümbrus tundus pimedas väga tavapärane ja öisest linnapildist polnud paradiisi esialgu kuskil aimata. Mõlemal pool teed kõrgusid pilvelõhkujad ja oleksime esmamulje järgi vabalt võinud kasvõi suvises New Yorgis olla. Kus see eksootika siis on?
Juba paar tänavat hiljem hakkas kostuma ookeani kohinat. Mida lähemale jõudsime, seda valjemaks kohin muutus. Jõudsime Waikiki randa, kus tume ookean sillerdas kuupaistel ja suured tähed sirasid taevas. Tähelepanelikult kuulates oli lainete kohin rahustavalt rütmiline ja pakkus vettetorgatud jalgadele mõnusat massaaži. Väljas oli uskumatult soe – öösel kell 2 näitas termomeeter 30 kraadi.
Ümberringi levis magus aroom ning mitte üldse selline nagu seni külastatud soojades maades, kus oli tegemist erinevate vürtsisegudega ja mis mulle kui mitte-terava-armastajale üldse peale ei läinud. Siin tulvas ninna magus segu erinevatest lilledest, millest kõige tugevamalt on eristatav plumeeria (ilus valge õrn lilleke, mis igal pool kasvab ja mida armastatakse juustesse panna). Jah, ma olin paradiisi jõudnud!
Olen alati suveinimene olnud. Uhh, vihkan külma, see on kõige vastikum asi maailmas! Mu ema armastab tuttavatele ikka rääkida, kuidas ma ühel külmal sügisõhtul koolist koju tulin ja esimese asjana kohe vannituppa jooksin. Istusin põrandale maha ja keeldusin välja tulemast, sest … seal oli põrandaküte. Ja avaldasin arvamust, et inimesele, kes leiutas põrandakütte, tuleks anda Nobeli preemia – ta on selle auga ära teeninud. Nüüd tean, et Nobeli preemia laureaadid ei tegele põrandakütte leiutamisega, aga mingi vinge preemia annaksin ma sellele nutikale lutikale ka täna. Kõigist maailmalõputeooriatest oleks minu jaoks kõige hirmsam jääaja tagasitulek. Selles pole kahtlustki.
Tagasi kodu poole jalutades tundsime järsku väga magusat lõhna ja ma imestasin, et mis see on. Laurile valmistas palju nalja, et ma kanepilõhna ära ei tundnud, aga see malts minu elukooli juurde ei kuulunud tõesti. Vaatasime ringi ja mõistsime, et ainsad inimesed, kes seda levitada võisid, olid kaks jalgrattapolitseinikku.
Hiljem selgus, et kanep on Hawaiil päris populaarne ning tänaval jalutades ei ole selle magusa lõhna tundmine üldsegi harukordne. Nagu Ameerika Holland või miskit, ainult selle vahega, et Hawaiil pole see kindlasti mitte legaalne.
Kõik tundus Hawaiil uus ja huvitav – isegi valgusfoorid olid siin teistsugused kui koduses Eestis. Nt jalakäijate fooril oli siin kaks „tuld“. Esimene kujutas mustal taustal valget inimkuju, kes kõnnib ning teine mustal taustal punast kätt, mis liikumise keelab. Kõik foorid olid varustatud ka pimedatele mõeldud helisignaaliga, mis teeb tänavapildi lärmakamaks, kuid oli siiski niivõrd elementaarne.
Meeled olid mitmepäevasest väntsutamisest hoolimata uutest muljetest väga erksad, kuid peatumispaika jõudes uinusime mõlemad jalapealt.
Diamond Head
Selleks, et Ameerikas tööle saada, on vaja SSNi (Social Security Number), läbi mille käib kogu maksu- ja palgasüsteem ning mis jääb omanikule kogu eluks. Selleks, et paberimajandus ja bürokraatiarattad järele jõuaks ning vajalikud dokumendid kohalikku Social Security asutusse saabuksid, soovitatakse SSNi taotlema minna alles kümme päeva peale USA pinnale saabumist. Jäi arusaamatuks, miks seda nt meili teel enne minekut juba ära ei võiks tellida, aga mis seal ikka.
Niisiis olime tööotsimise murest esimestel päevadel priid ning tegelesime hoopis korteri otsimise ja igapäevaelu sisseseadmisega. Kadri ja Liisu olid paar päeva enne meid kohale jõudnud, kuid polnud veel sobivat elamispinda leidnud ja nii ühendasime oma jõud.Esimese käigu järel poodidesse avastasime, et hinnad on suhteliselt madalad – nt riided, tehnika ja tarbekaubad on väga odavad, kuid kvaliteetse toidukraami eest küsitakse hingehinda. Kuna ka kiirtoit on sellest mitu korda odavam, siis pole imestada, et Ameerikat kummitab ülekaalulisus. Sama kehtib ka Hawaii kohta. Tõsine pettumus! Mina mõtlesin, et Waikikis ootavad ees „Rannavalvest“ välja karanud sekspommid, aga ei – reaalsus oli kolmekordse kehamassiindeksiga hamburgerigurmaanid. Okei, väike kuri üldistus, nii hull seis ei olnud, aga pean tunnistama, et lootsin siiski veidi enamat. Hea uudis oli see, et ameeriklaste mereväebaasid on saarel jätkuvalt mehitatud ja seega on linn pidevalt täis vormi kandvaid kenasid sihvakaid mereväelasi, kes seda statistikat oluliselt positiivsemalt mõjutavad ja silmailu pakuvad.
Paradiisis oleku teisel hommikul otsustasime väikese grupiga matkama minna. Naabritüdruk Laura oli välja vaadanud marsruudi Diamond Headi kraatri juurde ja hakkasimegi rõõmsalt tema juhatusel mäe poole vantsima.
Infot matkaradade kohta otsisime internetis surfates või küsisime kohalike käest. Enamasti tuli läbi ajada Google’i abiga ja ega nt pisikeste koskedeni viivate radade kohta eriti palju infot kuskil olegi. Samas, nii kaoks ju ära igasugune avastamisrõõm ning seega piisab ka üksikutest juhuslikest juhistest. Kui tegemist on suuremate rahvusparkidega, siis nende kodulehtedelt leiab natuke rohkem infot.
Diamond