Meie viiendal korrusel asuvas korterikeses oli üks liuguksega eraldatav magamistuba, suur rõdu, vannituba-wc ja avatud köögiga elutuba. Kokku umbes 45 ruutmeetrit. Korter oli küllaltki avar ja hubane ning neljakesi mahtusime sinna kenasti ära. Elutoas oli suur konditsioneer, mis on sealses kliimas hädavajalik. Korter tuli meile n-ö täisvarustuses ehk olemas oli kõik alates voodipesust kuni nugade-kahvliteni. See on päris suur asi, sest teisele poole maakera on ju päris nõme tekke-patju ja soolatopsi kaasa vedada. Isegi kodukeemiavahendid, millega kodu korras hoida, olid kapis kenasti reas.
Pesupesemine toimus grillimisala kõrval asuvas ruumis, kus oli mitu pesu- ja kuivatusmasinat. Lükka aga 4 veeranddollarilist masinasse ja pane masin vurama. Veeranddollarilised sobivad hästi ka kollektsioneerimiseks, sest igal aastal antakse välja vaid viis seeriat erineva kujundusega münti (nt erinevate osariikide tunnustega või rahvuspargi kujutistega jne). 2008. aastal välja antud Hawaii mündil on kujutatud saared ühendanud kuningas Kamehamehat, kelle valitsuskepist vaba käsi on kuninglikult välja sirutatud Hawaii kaheksa suurima saare poole. Lisaks on seal osariigi moto: „The life of the land is perpetuated in righteousness“, millega on mõeldud seda, et saare-elu jätkusuutlikkus baseerub õiglasel valitsemisel ja kiri „E pluribus unum“ ehk „paljudest kokku üks“. Mündi teine pool on alati ühesugune ja seal on kujutatud George Washingtoni profiili ning lause „In God We Trust“ ehk „Usume jumalasse“. 2012. aastal anti välja ka Big Islandil asuvat tuldpurskavat Kīlauea vulkaani kujutav münt, kuid seda pole ma oma silmaga veel näinud.
Aga tagasi pesupesemise juurde. Ameerikas on väga populaarne, et terve kortermaja peale on üks pesupesemiskorrus või suur pesuruum – igati mõistlik lahendus, mis annab korterisse ruumi juurde ja ei tooda tuppa üleliigset niiskust.
Meele tegi mõruks maakleri deposiidinõue – pidime lisaks üürile maksma ka ühe kuu üüri suuruse ettemaksu, mis pidi kindlustama, et kui midagi ära rikume-lõhume, saab selle deposiidist maha arvestada.
Olime kuulnud, et deposiite enamasti tagasi ei maksta ja üritasime tädi ära rääkida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nt üks maakler oli süüdistanud üürnikke termiitide sokutamises puidust välisukse sisse, kus need vennikesed puhta töö olid teinud. Uks oli seest täitsa puhtaks näritud ja ei aidanud ka üürnike palve loogiliselt mõelda – mis huvi oleks neil uks ära rikkuda? Maakler oli veendunud (või vähemalt mängis seda), et poisid olid süüdi ja deposiidist võisid nad suu puhtaks pühkida. Ka meil ei jäänud muud üle, kui raha lauale laduda.
Nüüdseks on eestlased oma J-1 viisaga seal nii kuulsad ja hinnatud tööjõud, et nii maaklerid kui tööandjad on muutunud väga vastutulelikuks. Vähemalt üürilepingu pikkuse osas.
Ja ma ei saa jätta märkimata, et meie korteris filmiti mõned episoodid teada-tuntud sarjast „Hawaii Five-0“. Mitte ainult meie majas, vaid meie korteris!
Kohe sissekolimise päeval tegime soolaleivapeo, kuhu kutsusime kõik eestlased. Kuna tuppa me kõik ära ei mahtunud, siis grillisime basseini ääres ja tutvusime omavahel lähemalt. Kohal oli umbes 20–30 inimest ja rahvas oli tõeliselt tore.
Kell 21 tuli habetunud valvur teatega, et basseiniala pannakse „kinni“. Pats oli surmkindel, et me tahame tema kiusuks ka pärast üheksat suplema minna ja ajas meie olengu vastuvaidlemist sallimata laiali.
Kuna meeleolu oli kõrgel, otsustasime teha õhtuse jalutuskäigu randa. Ees ootas kesköine suplus. Teel tutvusime California kuttidega, kes olid Hawaiile lõpuekskursioonile tulnud. Mõtlesin, et meie klass oleks oma lõpureisi äärepealt Vormsile korraldanud ja mitte, et Vormsil midagi viga oleks, aga no Hawaiist ei osanud me unistada rohkem kui havailased Vormsist. Teadsin, et ameeriklased sõidavad Hawaiile tihti pulmi pidama või mesinädalatele, aga selgus, et see on ka väga populaarne paik, kuhu keskkooli lõpuekskursioon korraldada.
Üldiselt ei olnud need tüübid just kirkaimad pliiatsid pinalis.
Jätsid päris haleda mulje, kui kiitlesid, et esimest korda elus õlut joovad ja siis seda peatse oksendamisega ka tõestasid.
Raputasime nad kiirelt maha ja läksime suplema. Öösel mustjassinise tähistaeva all rohekas-sinises ookeanis ujumine … See on midagi kirjeldamatut. Ookean oli prožektoritega valgustatud, mis oli esiteks väga efektne ja teiseks andis see mõnusa turvatunde, et su kõrval ükski hirmus merekoletis ei uju.
Kaldale ronides panime tähele, et ühe hotelli töötajad viskasid midagi vette, mille peale hiiglaslikud mustad varjud üle ookeanipõhja liuglesid. Nii palju siis turvalisusest. Toidavad haisid või? Ookeanis pidid ju haide ja muude mereelukate tõrjumiseks veealused barjäärid olema!?
Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli täiesti ohutute graatsiliste raidega, keda külastajate imetluse saatel toideti. Tõsi, vaatepilt oli hämmastav, sest raipoisid olid oma seitse meetrit laiad. Täiskasvanud isendi „tiivaulatus“ võib olla isegi 9 m ja nad kaaluvad u 1360 kg. Nad hõljusid üle ookeanipinna nagu hiiglaslikud kummitused. Samas pani see mõtlema, et kes sealt barjäärist veel üle võivad liuelda …
Hiljem selgus, et meie kartused olid igati üle paisutatud – ükski tervemõistuslik hai ei ujuks Waikiki randa, sest esiteks on laht tänu korallidele üsna madal, teiseks vesi liiga soe ning kolmandaks puhast vett armastavatele haidele päevituskreemidest ja – õlidest liialt reostatud. Päeval ujuma minnes katab vett ebameeldiv õlikiht ja peagi olime ka meie juba piisavalt kohalikud, et Waikiki rannas mitte ujuda.
Manoa Falls
Vaatamata tüütutele igapäevastele asjatoimetustele ja tööotsimisele üritasime iga päev ka midagi põnevat ette võtta. Paar päeva pärast
Diamond Headi matka suundusime Laura, Siimu, Lauri, Elari ja Laurisega Manoa kose juurde, mis pidi kirjelduse järgi olema üks saare vingemaid.
Kuna Diamond Head oli nn „tsiviliseeritud“ matk, kus iga natukese maa järel oli võimalik end joogiveekraanide all tankida ja karastada, siis tahtsime näha midagi metsikumat. Valmistusime matkaks korralikumalt, võtsime kaasa rohkelt vett ning Eestist kaasa ostetud pähkli-rosinavarud. Lisaks ka mõned protein bari’id ehk valgubatoonid, et vajadusel sealt jõudu juurde saada.
Kose juurde sõitsime kahe bussiga. Esimene bussijuht oli umbes kolmesajakilone energiapomm-neegritar. Ta suhtles iga siseneva ja väljuva reisijaga ning jutt ei peatunud isegi hingetõmbeks või neelatamiseks. Üle bussi kisades pidas ta korraga umbes kuut erinevat vestlust ning kirus mahlakalt valitsust. Samal ajal ületas ta pidevalt kiirust ja eiras kõiki liiklusreegleid. Kuna istusime bussi esiistmetel, et juht ütleks, kus me maha peame minema, olime varsti poolkurdid.
Ühel hetkel jäi bussi ette ukerdama jalgrattur. See ei meeldinud sugugi juhile, kes ratturi teelt lihtsalt välja trügis. Et oma nahka päästa, keeras rattur esimesel võimalusel põõsastesse. Buss jäi seisma, tädi avas esiukse ja karjus talle järgi: „YOU ARE A FOOOOL!“ Mille peale terve bussitäis talle nagu rahvuskangelasele plaksutas. Hiljem sain aru, et ega seal jalgrattasõit tõesti populaarne ole. Nagu ka jalgsi käimine. Kui pidime bussi vahetama, käratas ta meid püsti, surus igale kommid pihku ja andis valjul häälel edasised juhtnöörid.
Järgmine bussijuht palvetas ja mudis terve tee palvehelmeid, mis pani meid pead murdma, ega me mingi enesetaputerroristi otsa sattunud.
Kui elusalt sihtkohta jõudsime, võtsid juba esimesed sammud mu täitsa pahviks. Buss oli meid maha pannud täpselt hiiglasliku džungli-looduspargi sissepääsu ees. Loodus oli üle mõistuse lopsakas ja lilled nii kirevad. Eestis müügil olevad eksootilised paradiisililled kasvasid seal nagu umbrohi – põõsastena! Üks onu niitis meie möödumisel parajasti ühe sellise imeilusa põõsa maha. Milline barbaarsus!
Meist paremal ja vasakul kõrgusid hiiglaslikud banjanipuud, mille okstelt kiikusid alla liaanid ning maapind oli kaetud erinevate troopiliste lillepuhmastega.