Mõrv mäeharjadel. Betty Rowlands

pärast?“ tahtis Eric teada.

      „Ma kardan, et ei saanud päris täpselt aru,“ tunnistas Dora ilmselge vastumeelsusega. „Nad mõlemad tundusid üsna närvis olevat ja rääkisid liiga kiiresti ja pealekauba kohalikus murdes,“ selgitas ta ennast õigustades. „Aga ma kuulsin justkui midagi kamisaaride kohta.“

      „Kes need veel on?“

      „Ma täpselt ei teagi. Olid vist mingid ristisõdijad või midagi sellist?“ Dora vaatas abiotsivalt ringi.

      „Minu sõber teab seda,“ kuulutas Iris. „Ta kogub nende kohta romaani jaoks materjali.“

      Nüüd pöördusid kõigi pilgud Melissa poole. Chrissie nägu lõi imetlusest särama.

      „Muidugi, te ju olete kirjanik!“ õhkas tüdruk. „Minu meelest on see nii põnev! Mulle tundub,“ sel hetkel vaatas ta kõigile järjest lõõmava pilguga otsa, justkui oma väitele toetust otsides, „et kirjanikud on kunstnikega väga sarnased. Eks ole, Iris? Ma tahan öelda, et nad keskenduvad elu mõttele nagu meiegi.“

      „Melissa keskendub hoopis surma mõttele!“ nentis Iris kuivalt. „Ta kirjutab krimiromaane.“

      „Oh!“ Üksainus silp kandis endas terve maailma pettumust ja halvakspanu.

      „Rääkige meile kamisaaridest,“ ütles Jack.

      „Nad olid seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja kaheksateistkümnenda sajandi alguses usulise tagakiusamise ohvrid,“ selgitas Melissa. „See siin on alati olnud valdavalt protestantlik piirkond ja nende ning katoliiklaste vahel, keda toetasid mõistagi kuninga väed, käis aastaid omamoodi partisanisõda. Mõnikord muutus olukord üsnagi ebameeldivaks.“

      „Aga kuidas see Kleini surmaga seotud on?“ ei saanud Daphne aru.„Ilmselt polegi, aga Fernandil paistavad nendega mingid kinnismõtted seotud olevat.“ Melissa kirjeldas oma jutuajamist töömehega. „See kant on täis suurepäraseid peidupaiku pakkunud grotte – muide, neid kasutasid okupatsiooni ajal ka vastupanuliikumise liikmeid. Mitu asuvad Trabucis ja on päris tuntud, kuid lisaks on rohkesti selliseidki, mida teatakse vähem või pole veel üldse avastatud.“

      „Ja nendest ju Klein huvituski. Ehk uuris ta midagi Fernandi käest …“

      „… ja tema ütles talle, kust otsida …“

      „… ja nüüd teeb Juliette talle selle eest peapesu …“

      „… küllap ta kahetseb seda …“

      „… täitsa jube ikka …“

      Dora valas teed ja kõikvõimalikud variandid lendasid keset tasside ja alustasside klõbinat edasi-tagasi nagu pingpongipallid.

      „Rose sooviks lahjat teed, ilma suhkruta.“ Dieter Erdle astus lähemale, näol pugejalik naeratus, millele ei vastatud.

      „Tänan väga, ma tean suurepäraselt, millist teed Rose armastab!“ Dora vuhises väljasirutatud käele tähelepanu pööramata tassiga sinnapoole, kus Rose endiselt kanapeel lebaskles, näol ebamäärane naeratus, ja näis ilmselgelt üleelatust toibunud olevat.

      Kõik peale Erdle näisid end sellise avaliku vaenulikkuse väljendamise peale ebamugavalt tundvat, kuid mees üksnes kehitas õlgu, manas Dorale järele vaadates näole pilkava grimassi ja lonkis vastassuunas minema.

      „Mina ei joo teed. Ma lähen ujuma,“ kuulutas mees ja kadus riietusruumi suunas.

      Sel hetkel ilmus taas lagedale Philippe Bonard ning kõik jäid ootusärevalt lähenevat meest silmitsema. Tolle nägu oli kaame ja olek ärev.

      „Mis uudist?“ tahtis Jack teada.

      Bonard laiutas abitult käsi. „See on kohutav, kohutav! Ohjad on nüüd Securité Civile’i käes ja nad korraldavad õnnetu ohvri juurde laskumist. Päris kindlad me olla ei saa, kuid ma kardan, et see on vaene noor Wolfgang Klein.“

      „Ta vist oli eelmisel nädalal siin prantsuse keelt õppimas?“

      „Jah, just. Ta on mitu aastat minu juures koolitustel käinud – tal oli nii hea meel, kui ma siia kolisin ja ta sai õpingud ühendada oma speleoloogiakirega. Milline tragöödia!“

      Bonard näis murdumas olevat, kuid suutis end siiski kontrollida. Iris astus mehe kõrvale ja asetas oma käe tolle käsivarrele.

      „Aga kuidas nad sinna pääsevad – Kleini juurde, ma mõtlen?“ uuris Janey. „Selle karniisini on nii palju maad ja paadi kasutamiseks on jõgi liiga madal.“

      Küsimus sai silmapilk vastuse, kui hakkas kostma läheneva helikopteri tiivikute plaginat. See lendas madalalt üle nende pea ja kadus maja taha.

      Janey kiljatas elevusest. „Kui põnev! Lähme vaatama!“

      Iris läkitas talle lõikava pilgu. „See pole mingi etendus. Inimene on surnud,“ kurjustas naine.

      „Just nimelt,“ kinnitas Bonard.

      Janey paistis pisut piinlikkust tundvat, kuid päris mitme inimese rahutud liigutused ja õieli aetud kaelad näitasid, et huvilisi oli teisigi.

      „Vaateplatvormile viiv rada on suletud,“ ütles Bonard. „See peab päästemeeskondade jaoks vaba olema.“

      „Aga äkki näeme toimuvat sealt ülevalt?“ pakkus Mervyn torni poole kiigates.

      „Palun!“ lunis Janey. Veel paar inimest nihkus ootusärevalt ettepoole.

      Bonard, kelles võitlesid ilmselgelt sündsustunne ja soov oma sealviibimise eest maksvatele külalistele meele järele olla, kõhkles ja kehitas seejärel alistunult õlgu. „No olgu pealegi. Siiapoole.“

      „Ega ometi sina ka!“ ütles Iris karmilt, kui Melissagi liikvele läks.

      „Ma mõtlesin, et peaksin … äkki ma tahan mõnikord päästehelikopteri tööd kirjeldada.“

      „Eks sa ise tea. Mina ootan siin.“ Iris, näol kivistunud halvakspanu, vajus toolile.

      Erdle vettehüppamist tähistas vali plärtsatus. Melissa nägi üle õla vaadates, kuidas Dora Rose’i auto suunas talutas. „Mulle tundub, et selle raundi võitis Dora,“ pomises ta teiste kannul majja sisenedes nina alla.

      1 Päästjad. Pr k [ ↵ ]

      2 Tuletõrje. Pr k [ ↵ ]