Gebrec seda kuuldes ei naeratanud. „Vabandust, aga ma ei räägi saksa keelt,“ vastas mees prantsuse keeles jäigalt.
„Te üllatate mind. Mulle jäi mulje, et te olete … mitmekeelne.“
Gebreci nägu tõmbus juba teist korda punaseks. „Ma valdan üksnes prantsuse ja inglise keelt,“ teatas mees.
„Minu viga.“ Erdle tegi kerge kummarduse. „Entschuldigen Sie bitte … palun vabandust.“
„Kas te saite mu hoiatusest piirete kohta aru?“
„Aber natürlich. Ma lihtsalt mõtlesin, et meie seltskonnas võib olla teisigi saksa keele rääkijaid.“ Mees vaatas kulme kergitades ringi, kuid keegi rühma liikmetest ei reageerinud. „Sel juhul …“ Erdle pöördus taas Gebreci poole. „Kas jätkame oma jalutuskäiku?“
„See tundus küll meelega korraldatud rünnakuna,“ sosistas Melissa. „Huvitav, mis mängu see mees mängib?“
„Mõlemad jahivad sama naist?“ pakkus Iris.
Melissa raputas pead. „Siin on midagi enamat teoksil.“
Seltskond liikus edasi. Hõrenevate puude vahelt hakkasid vilksamisi paistma pea kohale kerkivad mäetipud, mis kollaaži meenutades üksteise taga rivis seisid; mägede jalamit kattis mets ja lagedad kaljused tipud olid päikesest kõrbenud. Õhk ei liikunud, metsast väljudes tabas neid kõrvetavkuuma õhu pahvakas. Lõõsa tõrjumiseks pandi ninale päikeseprillid, peakatted veeti silmile. Daphne põikas puude varju tagasi ja kasutas brošüüri lehvikuna.
„Mulle aitab, hoidke oma vue panoramique endale!“ kuulutas naine õhku ahmides.
Naise abikaasa tupsutas taskurätikuga hellalt ta laupa.
„Puhka veidi, musi, ja küll sa kosud,“ lubas mees. „Me ei saa ju pärast nii pika maa maha käimist vaadet nautimata jätta.“
Dora Lavender lõi oma vihmavarju valla ja viipas Rose Kettle’it enda juurde. „Tule varju alla,“ kamandas naine. „Sa ei saa niimoodi päikese käes seista.“ Ta hääl oli vali ja käskiv, täielik vastand sõbranna kiledale ja erutatud jutuvadale.
Endiselt Dieter Erdle külje alla hoidev Rose raputas pead. „Mul pole häda midagi. Mul on müts päikesevarjuks ja lisaks uued päikeseprillid.“ Naine kohendas Erdlele säravalt naeratades nimetatud aksessuaare. „Balenciaga!“ kuulutas ta mehe poole vaadates. „Päikeseprillid. Otse loomulikult pööraselt kallid, aga ma ei suutnud neid ostmata jätta. Kuidas tundub, kas need sobivad mulle?“
„Lihtsalt suurepäraselt,“ kinnitas mees. „Aga imetleme nüüd õige seda suurepärast vaadet, millest see vennike kogu aeg jahvatab.“
„Pole tarvis kogu aeg nii torssis olla, Dora,“ ütles Rose üle õla vaadates nipsakalt.
„Õhtul on sul migreen.“
„Ei ole midagi.“ Naine sörkis Erdle kannul edasi. Dora kehitas õlgu ja pöördus huulde hammustades kõrvale.
„Mida ma sulle ütlesin?“ sosistas Iris Melissale kõrva. „Tal on pappi nagu putru.“
„Tühja nendest. Sa vaid vaata seda!“
Gebrec ei olnud liialdanud. Kaugel all mäsles ja vahutas siledate, pealtnäha ainsagi pidepunktita kaljuseinte vahel rahnude ümber voolates väike Mauzère’i jõgi. Päikesevalgus tungis kanjonisse otsekui võimas prožektorikiir, muutis õhku paiskuvad pritsmed vikerkaareks ja pani lagedad kaljuseinad sinitaeva taustal kullakarvaliselt sillerdama.
Seltskonna liikmed jagunesid vaimustus- ja heameelehüüdeid kuuldavale tuues kahe- ja kolmeliikmelisteks rühmadeks ja uitasid mööda vaateplatvormi kõrgel kaldal, jutustasid ja osutasid, pöördusid aeg-ajalt mõne küsimusega teejuhi poole. Fotoaparaadid otsisid sobivaid kaadreid ja klõpsusid. Daphne, kes endiselt ninapidi brošüüris oli, meelitati samuti lagedale.
„Tule nüüd, sa pead seda nägema!“ innustas teda abikaasa.
„Mis selle koha nimi on, Eric? Ma ei leia seda siit.“
Paari meetri kaugusel seisev Gebrec kiirustas asja selgitama. „Asi on selles, madame Lovell, et võrreldes näiteks Gorges du Tarniga on see koht võrdlemisi tundmatu. Aga küllap te nõustute minuga, et tegemist on sellegipoolest muljet avaldava paigaga.“
„Oo jaa, vägagi!“ nõustus Eric binoklit teravustades innukalt. „Sa vaata, Daph! Puna-harksaba! Milline vedamine!“
Mitu pead pöördus vaatama, kuidas majesteetlik lind laisalt liikumatus õhus ringe joonistab.
Melissa ja Iris lonkisid veidi eemale kaljuservale, kus mõned piirdejupid veel vastu pidasid. Kohast, kus nad seisid, avanes mõlemas suunas selge vaade.
„Vulkaanid pidid siin selliste kaljulõhede moodustumiseks kunagi kõvasti tegutsema,“ tähendas Melissa. „Sa ainult vaata neid kihte selles kaljuseinas, need kulgevad peaaegu siksakiliselt!“
Iris noogutas. „Võimas, eks ole. Ja millised imelised mustrid.“ Naine ajas kaela õieli, et alla, mäslevate ja raevutsevate voogude poole piiluda. „Kuule, seal all on keegi. Küllap ta laskus sinna köie abil.“
„Kus?“
Iris osutas käega. „Lamab kaljuserval, üks käsi vees. Paistab, et püüab kala. Või tahab juua.“
„Ta ei liiguta,“ hüüatas Melissa äkki ärevalt.
„Pagan! Minema lendas!“ Erik seisis binokliga vehkides naiste selja taga. „Aga ma sain teda päris pikalt vaadelda! Uhke lind!“
„Kas te saaksite mulle korraks binoklit laenata?“ küsis Melissa.
„Muidugi!“ Mees võttis rihma kaela ümbert ära ja andis küsitu naise kätte. „Nägite midagi huvitavat?“
Melissa, kes hirmust asjatult paanikat tekitada oma ärevust varjas, kohmitses binoklit teravustada. „Ma nägin midagi kalju jalamil.“
Eric naaldus üle piirde kanjonisse kiikama. „Püha jumal, seal on inimene! Paistab, et ta on alla kukkunud.“ Ta pööras ringi ja viipas Gebrecile. „Härra, tulge korraks siia. Ei, Daphne, sina püsi kaugemal! Keegi on tõsiselt viga saanud.“
„Oh, mon Dieu!“ Gebrec põrkus kohkunult eemale ja surus värisevad käed suule. „Mida me nüüd teeme?“
„Kas siit kuskilt alla pääseb?“ uuris Eric. „Keegi peaks üritama talle appi minna.“
Melissa sai viimaks binokli teravustatud. Nähtu pani tal sees keerama.
„Ma kardan, et teda ei saa enam aidata,“ sõnas naine.
1 Itaalia filminäitleja, 1916–1994. Mängis 1954. aastal Oscari võitnud filmis „Kolm münti purskkaevus“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]
2 Majutus. Pr k [ ↵ ]
3 Talupojad ja linnakehvikud, kes tõusid XVIII s alguses Lõuna-Prantsusmaal üles feodaalkorra vastu. [ ↵ ]
TEINE PEATÜKK
Järgnes välgulöögi ja kõuekõmina vahelist pausi meenutav vaikus, mil seltskond kuuldut seedis. Silmad läksid suureks, käed kerkisid suu ette; hetkeks Melissale kinnitunud pilgud pöördusid viltu vajunud piirde poole, üle kaljuserva alla tühjusesse vaatama. Inimesed ahmisid ehmunult õhku, kostsid hüüded: „Kui õudne!“, „Issake!“ ja „Kas te olete kindel?“, kuni inimesi tarduma pannud loits viimaks purunes ja kõik ise asja vaatama tormasid.
„Daamid ja härrad, ma palun teid, vaadake ette!“ Halliks tõmbunud näoga Alain Gebrec sööstis vaevatud karjakoerana neile järele. „Hoidke kaljuservast eemale, et õnnetust ei juhtuks.“