Iris vangutas pisut pahakspanevalt pead. „Ta tunneb oma keele vastu sügavat armastust ja lugupidamist ja loeb teistes sama tunde tekitamist oma eesmärgiks,“ teadustas ta. Tegemist oli tema kohta ebaharilikult pika ja ametliku lausega, milles Melissa tundis silmapilk ära lause nende võõrustajale kuuluvast vastasutatud Centre Cévenol d’Etudes’i tutvustavast klantspaberil brošüürist.
Melissa huuled värahtasid. „Küllap on tema üks neist, kes leiab, et keelt ei tohiks iialgi risustada selliste võõrkeelsete sõnadega, nagu näiteks „dirty nädalavahetus“?“ pomises naine.
Iris ei näinud selles midagi naljakat. „Ära pilka. See on tema jaoks oluline.“
„Oi, ära muretse. Ma ei lähe teda ennast torkima, aga palun väga vabandust, mina teda küll nii tõsiselt võtta ei suuda, nagu ta ise seda teeb.“ Või nagu sina teda võtvat paistad, lisas naine mõttes.
Iris turtsatas ja näis kuuldut pisut pahaks panevat. Hetkeks jäiseks tõmbunud õhkkonda aitas taas üles soojendada nende juurde astunud umbes viiekümnene siira olekuga mees.
„Kas ma tohin ennast tutvustada? Jack Hammond.“ Mehe naeratus oli suunatud ennekõike Irisele. „Ma olen kirjas teie kunstikoolitusel, preili Ash.“
Iris silmitses meest, silmad vidukil, kõhn pruun käsi neid päikese eest kaitsma tõstetud. „Tere päevast,“ ütles naine.
„Ma olen seda nädalaid oodanud. Suur rõõm on teiega tutvuda … ja teiega samuti, proua Craig,“ lisas mees kiirustades.
„Tänan,“ vastas Melissa, sellal kui Iris komplimendile peaaegu olematu noogutusega reageeris.
„Kas ma tohin teie taldrikud võtta? Kuidas oleks magustoiduga?“
„Milline meeldiv mees!“ tähendas Melissa, kui Jack oli läinud endale võetud ülesannet täitma.
Iris, kes endiselt kätt silmade kohal hoidis, pilk päikest täis aias ekslemas, ei paistnud teda kuulvat. „Ei tea, kuhu see Philippe läks. Ta pidi väikese kõne pidama,“ pomises ta.
„Küllap ootab, kuni me oleme pugimise lõpetanud,“ oletas Melissa. „Sealt tuleb meie kelner,“ lisas ta, kui Jack tagasi jõudis, kaasas kausid valge veiniga serveeritud jahutatud puuviljadega. „Suur tänu teile. Äkki ühinete meiega?“
„Tänan teid.“
Mees leidis endale vaba tooli ja tõmbas selle nende juurde. Ta oli ilmselgelt inimene, kelle päevad möödusid peamiselt vabas õhus viibides, kuna ta nägu, kael ja käsivarred olid tumepruuniks päevitunud ja helepruunid juuksed valkjaks pleekinud. Ta silmad olid sinised ja selged ning temas oli midagi Melissa jaoks meeldivalt vahetut. Inimene, kelle peale kriisis alati loota saab, mõtles naine.
„Oli tore mõte kõik osavõtjad enne koolituse algust ühisele koosviibimisele kutsuda,“ tähendas mees. „Ma pean tunnistama, et see koht on imekaunis. Inspiratsioonipuudust ei tohiks siin küll tekkida.“
„Loodetavasti mitte,“ vastas Iris.
„Inimesed on samuti igas vanuses ja väga erinevad,“ jätkas mees, keda Irise lakoonilised vastused ei paistnud heidutavat. „Ma rääkisin just nende kahega seal.“ Ta osutas kingad jalast heitnud noorele mehele ja naisele, kes istusid basseini serval ja pladistasid jalgadega vees. „Tõsised noored hipid – elavad kõrvaltalu maal vanas matkaautos.“
„Tore on,“ vastas Iris noorte poole vaatamata. „Igale oma.“
„Huvitav, miks monsieur Bonard kutsus meid lõunasöögile ja mitte õhtusöögile?“ arutas Irise huvipuudust kuidagi kompenseerida üritav Melissa. „Ma sain aru, et mitu inimest saabub alles täna õhtul.“
„Ta väldib pühapäevaõhtuseid üritusi. Talle meeldib siis oma nädala loenguid kavandada.“ Iris tõusis ja Jack kargas püsti ning astus kõrvale, et naist mööda lasta. „Tahan temaga rääkida. Hiljem näeme.“
Nad vaatasid, kuidas naine maja suunas sammus, käed hooglemas, kõhn keha sirge ja jäik.
„Ma saan aru, et ta tunneb vanapoissi?“ uuris Jack nagu möödaminnes.
„Ta elas Avignoni lähedal külas, kus Irisel on maja,“ selgitas Melissa. „Korraldas mitu aastat oma kodus puhkuseaegseid koolituspakette, pigem hobi kui ärina. Irise sõnul oli asja alustamine sellises mahus tema jaoks eluunistus.“
„Ta on siia kõvasti investeerinud.“ Jacki pilk libises hindavalt üle tohutu hooldatud maavalduse ja endiste taluhoonete, mis olid nüüd hoolega korda tehtud. „Loodetavasti saab sellest asja. Ahaa, seal ta ongi.“
Philippe Bonard astus majast välja, tuli terrassile pisut lähemale ja plaksutas käsi.
„Mu daamid ja härrad, lubage mul veel kord öelda, milline rõõm on teie kõigiga kohtumine. Loodan, et teie kõigi jaoks on siin läbitavad koolitused nii õpetlikud kui ka kasulikud. Ühtlasi loodan, et teile pakutav logement [2.] on igati sobilik, aga kui teil peaks tekkima mingeid probleeme, siis on mu assistent,“ mees viipas hääletult enda selja taha tekkinud Alain Gebreci suunas, „teile rõõmuga abiks. Räägin inglise keeles,“ nüüd tekkis mehe häälde kübeke üleolevust, „kuna meie seas on neidki, kes keskenduvad muudele ainetele, mitte prantsuse keelele. Samas kehtib meie keskuses reegel, et võimaluse korral räägitakse siin alati prantsuse keeles. Ja nüüd, Alain, korraldad sa siinviibijatele väikese ekskursiooni, eks ole?“
Gebrec köhatas hääle puhtaks ja astus ette.
„Teen ettepaneku teha lühike jalutuskäik mäenõlvale, kust avaneb hunnitu vaade,“ ütles ta.
„Kui kaugel see on?“ nõudis paks naine.
„Kümne või viieteistkümne minuti kaugusel. Rada on veidi järsk, kuid me kõnnime aeglaselt.“
„Matkamiseks on vist palavavõitu, eks ole ju, Eric?“ virises naine abikaasa poole pöördudes.
„Sul on õigus, Daphne,“ nõustus mees ja tõstis Gebreci tähelepanu püüdmiseks käe. „Härra, kas sellega ei anna oodata, kuni ilm on pisut jahedam?“
„Sel kellaajal on valgus lausa võrratu,“ selgitas Gebrec. „Mõistagi ei ole keegi kohustatud ekskursiooni kaasa tegema, kuigi mina soovitaksin teil südamest sellest osa võtta. Vaade on täiesti imetlusväärne.“
„Kuule nüüd, Daphne, pingutame pisut,“ käis Eric peale. „Äkki näeme mõnd looma või lindu. Ma toon autost binokli.“
Lühikese arutelu järel otsustas ka ülejäänud seltskond pisut pingutada. Gebrec juhatas nad läbi aia ja seda ümbritsevas metalltaras oleva värava kaudu välja.
„See värav on öösiti turvalisuse tagamiseks lukus, kuid päevasel ajal võivad keskuse õpilased soovi korral vabalt metsas käia,“ andis mees neile teada. „Aga õnnetuste ärahoidmiseks palun teil ilma giidita vaateplatvormile mitte minna.“
Mees asutas rahulikus tempos minekule ja kõik ülejäänud järgnesid talle looklevas rivis. Pärast mõneminutilist jalutuskäiku mööda puudevahelist mõnusat muruga kaetud rada ronis mees läbi kivimüüris oleva tühimiku ja korraga leidsid teelised end mööda järsku ja konarlikku, pealtnäha alles hiljuti läbi võsa rajatud teed ülespoole ukerdamas.
Jutuajamine oli juhutine ja võrdlemisi üldsõnaline. Selle põhjuseks polnud üksnes palavus; suurem osa inimestest üritas ikka veel alles teiste osalejate nimesid ja nende valitud kursuseid meelde jätta. Erandiks olid kaks keskealist inglannat ja nägus noor sakslane, kes kõik, nagu selgus, olid juba prantsuse keelt täiendades terve nädala keskuses veetnud. Nimetatud kolm inimest kõndisid teistest pisut eraldi.
Neid kirjanikupilgul jälgiv Melissa pani tähele, mismoodi Rose Kettle hädavajalikust pisut rohkem Dieter Erdle ligi hoidis ja iga kord, kui noormees talle midagi ütles, malbelt naeratades ja ripsmeid plaksutades reageeris; kuidas naine aeg-ajalt rõhutatult