„Ta on tohutus šokis.“ Endiselt Rose’i habisevat kogu embav Erdle vastas Dora kurjale pilgule etteheitvalt kipra tõmbunud laubaga. Laipa vaatama tormanud inimeste teelt kiirustades kõrvale astunud Melissa arvas mehe hääles kuulvat muiet ja kübekest kahjurõõmu, kui too lisas: „Ta on väga tundliku meelega daam.“
„Me kõik oleme šokis, aga sellepärast ei pea veel kriiskama nagu mõni hüsteeriline kooliplika.“ Dora, näol pahameele- ja ärritusgrimass, võttis järgmisena ette käsi murdva ja habiseva Gebreci. „Mida te seal passite, suu lahti! Me peame silmapilk majja tagasi pöörduma ja õnnetusest teada andma,“ riidles ta prantsuse keeles.
„Jah, jah, muidugi.“ Mees paistis tänulik olevat, et keegi ohjad enda kätte haaras.
„Vaat see on distsipliin,“ pomises Melissa. „Reegleid tuleb järgida ka kriisi korral!“
„See on üks vintske mutt,“ sosistas Iris vastu.
Seltskond kiirustas konarlikul maastikul libisedes ja komistades ning omavahel peaaegu ainsatki sõna vahetamata tuldud teed tagasi. Poolel teel mäetipu ja lagendiku vahel, kuhu Fernand oli jätnud oma traktori, leidsid nad mehe trossiga prusse lohistamas. Ta astus kõrvale, et neid mööda lasta, näol läbitungimatu ilme. Gebrec peatus ja pahvatas uudise välja, kuid töömehe näoilme jäi peaaegu muutumatuks. Üle õla tagasi vaadates nägi Melissa, kuidas ta oma kandami võssa viskas ja rühmaga parajat vahekaugust hoides neile järgnes.
Centre Cévenol d’Etudes’i asupaigaks olev iidne mas kandis seda ümbritsevatelt uhketelt kastanipuudelt saadud nime Les Châtaigniers. Maja oli kahekorruseline, paksude seinte, pisikeste akende ja lapikuid merikarpe meenuvatest kividest ehitatud väikese kaldega katusega. Hoone jagas kaheks tiivaks algupärase fassaadi keskel kõrguv torn, mida Melissa metsarajal seistes imetlenud oli; selle alt viis läbi võlvkaar, mille kaudu pääses kruusaga kaetud sisehoovi, mida täitsid lopsakaid pelargoone täis hiiglaslikud keraamilised urnid. Hoovi teises servas oli kivimüüris värav, kust jõudis pärast elulõnga ja inglitrompetiga kaetud lehtla alt läbi astumist aeda.
Ümberehitustööde käigus poldud rahaga närutatud. Lisaks kolmele loengusaalile ja hästi varustatud raamatukogule asusid juurdeehitises veel salong, meelelahutuseks mõeldud ruum, mille klaasist liuguksed avanesid terrassile, ja talveaed, mida vihma või külma ilma poolt tuppa peletatud õpilased teise salongina kasutada said.
Ilmselt oli Bonard tornis asuvatest eraruumidest seltskonna naasmist näinud ja nende olekust järeldanud, et midagi on korrast ära. Ta kiirustas neile vastu hetkel, mil nad riburada sisehoovi jõudsid. Alain Gebrec tormas ummisjalu vanema mehe juurde ja surus näo vastu ta õlga. Bonard patsutas otsekui haiget saanud last lohutades ta pead ja pomises: „Rahu, rahu! Räägi Philippe’ile, mis juhtus.“
Gebrec hakkas seosetult patrama.
„Juhtunud on õnnetus,“ sekkus Dora, silmitsedes kahte meest pilguga, milles segunesid pahameel ja põlgus. „Keegi – meile tundub, et noor Wolfgang Klein – on vaateplatvormi juures kaljult alla kukkunud. Me kardame, et ta on surnud.“
Bonard ahmis õudust tundes õhku. „Aga see on ju kohutav! Me peame helistama ... garde champêtre[1.], sapeurs pompiers[2.], kiirabi … tule, Alain!“ Ta talutas oma vapustatud assistendi teda käsivarrest hoides minema ja jättis teised väikeste rühmadena seisma. Keegi ei teadnud, mida ette võtta.
„Milline tülgastav tundlemine!“ pahvatas Dora. Naine marssis bambusest ehitatud varikatuse alla pargitud autoderea juurde. Ta avas tumepunase Sierra pagasiruumi, viskas oma vihmavarju sinna sisse, lõi luugi pauguga kinni ja heitis siis pilgu käekellale. „Teeaeg jõuab kohe kätte!“ kuulutas naine kogu maailmale. „Tassike teed kuluks kõigile ära. Lähme aeda.“ Ta asus kõige ees minekule ja teised järgnesid talle.
„Rose, on parem, kui sa lähed ja salongis pikali heidad,“ kamandas Dora edasi. „Ma toon sulle ise teed.“
„Minuga on kõik hästi, päriselt. Dieter hoolitseb mu eest,“ vidistas Rose. Ta vahtis Erdlele otsa, ümaral näol säramas jumaldav naeratus. Mees aitas ta kanapeele istuma, sättis ta pea kohal päikesevarju ja pani selja taha mõned padjad.
Dora lahvatas näost punaseks ja pöördus eemale. „Ma lähen ja korraldan Juliette’iga teejoomise ära,“ pomises naine maja poole suundudes.
Iris ja Melissa vahetasid pilke.
„Üsna varsti on plahvatust oodata,“ sosistas Iris.
„Milline kole lugu!“ Eric Lovell vajus taskurätiga nägu pühkides oma higistava naise kõrvale varikatusega kiigeistmele. Ka teised võtsid istet ja asusid juhtunut arutama, alguses summutatud sosinal, siis aina elavamalt; mõned lasid koguni kerglaseid kommentaare lendu, mispeale teised närviliselt naerda kihistasid ja siis kohmetuks muutusid, otsekui oleksid nad kirikus maotu nalja tegemiselt tabatud.
„See daam ja ta sõber vist tundsid ta ära … mis ta nimi nüüd oligi,“ ütles kahuste juustega Sue-nimeline tüdruk.
Kõik vaatasid Rose’i poole.
„Ma ei saa aru, kuidas, ja veel nii kaugelt,“ kommenteeris Sue sõber Janey kulmu kortsutades. Ta vaatas kordamööda kohalviibijatele otsa. „Ja ta nägu ju polnud näha?“
„Ehk riiete järgi,“ oletas rebenenud T-särgis ja narmendavate sääreotstega teksades habemik noormees, keda Jack oli hipiks nimetanud. Melissa oli matka ajal teada saanud, et noormehe nimi on Mervyn ja ta tüdrukut kutsutakse Chrissieks.
„Nad ütlesid, et see on Wolfgang Klein,“ tähendas Eric. „Meie rühmas ju pole ühtki sellenimelist?“
„Küllap eelmisel nädalal saabunud seltskonnast,“ oletas Jack tõustes. „Ma õige lähen ja küsin proua Kettle’i käest järele.“
„Ta tundub tore mees olevat. On ta siin üksi?“ uuris Daphne.
„Vist küll. Ta tuli kunsti õppima,“ ütles Iris.
„Jaa, muidugi! Teie olete meie õpetaja, eks ole?“ Chrissie helepruunide silmade pilk jäi Irise peal pidama. Tüdruk oli ilmetu näo ja innuka olemisega ning kandis vormitut, pesus hallikaks tõmbunud ja tema jaoks vähemalt numbri võrra liiga suurt musta puuvillast kleiti. „Ma nii ootan teie juhendamist!“ Ta rääkis madala ja veidi kumeda, Melissa arvates hoolega kätte harjutatud häälega. „Siin on nii palju inspireerivat, eks ole ju?“
„Hmm, jah, no küllap vist.“ Irise riidest kingades jalad tammusid rahutult ja ta pööras pilgu kõrvale.
„Seda ma arvasingi,“ kuulutas Jack oma faktikontrolliretkelt naastes. „Mõlemad olid üsna kindlad, et tegemist on noore Münchenist pärit mehega, kes möödunud nädalal siin prantsuse keelt õppimas oli. Nad tundsid ta ära punakate juuste ja seljas olnud erksamustrilise särgi järgi. Paistab, et tema hobiks oli koobaste uurimine ja ta pidi siinsete grottidega tutvumiseks veel mõneks päevaks kohale jääma.“
„Me muudkui räägime temast minevikus, aga on see ikka päris kindel, et ta surnud on?“ päris Mervyn. „Talle tuleks arstiabi korraldada.“
„Ehk ta ei kukkunud üldse päris kaljuservast. Ja on üksnes uimaseks löödud,“ oletas Sue.
Õhkkond muutus hetkeks kergemaks. Võib-olla polnud asi siiski päris lootusetu.
„Ma kardan, et mitte,“ tunnistas Melissa. „Ma vaatasin teda läbi binokli ja …“ Naine surus käe korraga suule ja tajus ebamugava teravusega, mida ta lõunaks söönud oli. „Ta kukal oli sodi, otsekui oleks ta kukkudes vastu mõnda eenduvat kaljunukki või midagi sarnast põrganud.“
„Tõsijutt,“ kinnitas Eric. „Mina nägin seda samuti. See oli päris võigas.“
Mees