Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat. Debbie Macomber

klõbistas vardaid. Tema süles oli suur kera laimirohelist lõnga.

      Kuna tal polnud midagi targemat teha, astus Carol uksest, teda saatmas meeldiv helin. „Tere,“ ütles ta, andes oma parima, et kõlada rõõmsa ja huvitatuna. Ta ei olnud kindel, mis teda kauplusse tõmbas, sest ta ei osanud kududa ja polnud käsitöö vastu kunagi erilist huvi tundnud.

      Väikest kasvu naine tervitas teda ujeda naeratusega. „Tere ja tere tulemast kauplusse A Good Yarn.“

      „Te olete siin uus, eks ole?“

      Omanik noogutas. „Eile avasin ja teie olete täna pärastlõunal mu esimene klient.“ Ta naeris vaikselt. „Tegelikult esimene klient täna,“ parandas ta.

      „Mida te koote?“ küsis Carol end kergelt süüdi tundes, sest ta polnud üldse klient.

      „Kampsunit õetütrele.“ Naine võttis oma töö ja näitas Carolile.

      Kampsuni laimiroheline, oranž ja türkiissinine tõid Carolile näole kohe naeratuse. „See on nii armas.“

      „Kas te koote?“

      See oli vältimatu küsimus. „Ei, aga ma tahaksin kunagi õppida.“

      „Siis olete õiges kohas. Ma alustan järgmisel reedel algajate kursusega. Kui end kursusele kirja panete, saate lõnga ostes kakskümmend protsenti allahindlust.“

      „Vabandage. Ma kardan, et minust pole kudujat.“ Carol tundis siirast kahetsust, aga ta ei olnud sedasorti naine, kellele oleks meeldinud midagi oma kätega teha. Tema oskused peitusid liitintresside, investeeringute ja investeerimisfondide arvutamises.

      „Te ei saa seda teada, kui ei proovi. Muide, minu nimi on Lydia.“

      „Carol.“ Ta ulatas käe ja Lydia pani kudumistöö käest, et soojalt tema kätt suruda. Lydia oli väikest kasvu ja habraste luudega, tema tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud. Pruunid silmad särasid nutikalt ja Carolile hakkas ta kohe meeldima.

      „Ma alustan kursust lihtsa projektiga,“ jätkas Lydia.

      „See peaks väga lihtne olema, kui ma kudumisega algust teeksin.“

      „Ma arvasin, et lasen inimestel beebitekki kududa.“

      Carol kangestus ning tema silmad läksid kohe märjaks. Ta pöördus kõrvale, enne kui Lydia oleks jõudnud midagi märgata. Tavaliselt polnud ta emotsionaalne inimene, aga tema tunded paistsid olevat kontrolli alt väljunud. See oli liiga kummaline, et olla lihtsalt kokkusattumus.

      „Võib-olla panen end siiski kursusele kirja,“ ütles Carol erkkollast lõngatokki näppides.

      „See oleks imetore.“ Lydia läks kassa juurde ja võttis paberi.

      Praegu otsis Carol igalt poolt märke ja endeid ning ta vestles tihti jumalaga. Tal polnud vähimatki kahtlust, et ta oli siia kauplusse saadetud. See oli jumala viis teada anda, et tema palved saavad vastatud. See kolmas, viimane kunstliku viljastamise katse on edukas. Mitte eriti kauges tulevikus on tal oma lapsele tekki vaja.