Mehe hääl muutus pisut valjemaks. „Mida sa täpselt Paulile ütlesid?“
Jacqueline ajas selja sirgeks, püüdes väärikust säilitada. „Ainult seda, et ta oleks võinud laste saamisega oodata.“
Abikaasa ulatas käe, et naist vagunelamusse aidata. „Tule sisse.“
Jacqueline ei teinud abipakkumisest väljagi ja astus treilerisse. Ehkki Reese külastas pidevalt ehitusplatse, oli Jacqueline esimest korda sellise treileri sees. Ta vaatas ringi, märkas jooniseid, tühje kohvitasse ja üldist segadust. See meenutas sealauta.
„Räägi parem kõik ära.“ Reese valas kohvi ja ulatas naisele vaikides tassi. Jacqueline keeldus pead raputades, hirmust, et tassi pole mitu nädalat pestud.
„Miks sa arvad, et ma ütlesin midagi enamat, kui seda, et ma olen pettunud?“ küsis naine.
„Sest ma tunnen sind.“
„No suur tänu.“ Miski nööris tema kõri, aga ta keeldus mehele näitamast, kui väga tolle noomitus talle haiget tegi. „Et asja hullemaks teha, on Tammie Leel peaaegu kuus kuud täis. Loomulikult oli Paulil sobiv vabandus, miks meile midagi ei räägitud. Ta ütles, et nad ei tahtnud midagi öelda, enne kui olid kindlad, et kõik on korras.“
„Ja sina ei usu teda?“ Reese pani käsivarred rinnale risti ja toetus avatud ukse piidale.
„Loomulikult mitte. Inimesed ootavad tavaliselt kolm kuud, enne kui oma häid uudiseid jagavad,“ seletas naine sarkastiliselt, „aga kuus? Me mõlemad teame, et ta viivitas meile rääkimisega, sest teadis, mida ma arvan. Ma olen algusest peale öelnud ja kordan jälle, et see abielu on väga suur viga.“
„Kuule, Jacquie…“
„Mida ma siis pean arvama? Paul läheb New Orleansi komandeeringusse ja kohtub baaris selle tüdrukuga.“
„Nad olid ühel ja samal finantskonverentsil ja kohtusid õhtul baaris.“
Miks pidi Reese tarbetuid üksikasju välja tirima? „Nad olid kolm päeva koos ja siis teatab Paul, et abiellus tüdrukuga, keda kumbki meist pole kunagi näinud.“
„Selles osas olen ma sinuga nõus,“ möönis Reese. „Ma soovin tõesti, et Paul oleks meile rääkinud, aga sellest on peaaegu aasta möödas.“
Jacqueline oli ikka veel nördinud, et tema pojal ei olnud suurt kiriklikku laulatust, nagu tema ise oli alati kujutlenud. Jacqueline tundis, et Paul oli seda väärt – et tema oli seda väärt. Ent teda polnud isegi pulma kutsutud.
Ta ei tahtnud seda teemat eriti uuesti üles võtta. Poja ainuke vabandus oli olnud, et ta oli armunud, tahtis kogu ülejäänud elu Tammie Leega veeta ega suutnud temast lahus olla kauem, kui hädavajalik oli. Selle vabanduse oli ta neile esitanud, aga Jacqueline’il olid omad kahtlused. Paul teadis, et ema ei ole rahul – ja ta pidi mõistma, et ämm ja äi tekitasid piinlikkust. Jacqueline võis ainult ette kujutada, millise pulmapeo Tammie Lee perekond oleks korraldanud. Pidulik õhtusöök koosneks ilmselt lehtkapsast ja tangupudrust, pulmatordi asemel oleksid friteeritud küpsised.
„Tammie Lee jäi poole aasta jooksul pärast pulmi rasedaks.“ Jacqueline ei varjanud oma põlgust.
„Jacqueline, Paul on üle kolmekümne.“ Reese’i silmis oli halvustav pilk. Naine oli seda alati vihanud.
„Ja küllalt vana, et rasestumisvastastest vahenditest teada,“ nähvas Jacqueline. Paul oli teatanud talle uudisest samamoodi nagu oma abiellumisest: telefoni teel ja ilma igasuguse hoiatuseta.
„Ta rääkis mulle, et tahab lapsi,“ pomises Reese.
„Vean kihla, et mitte nii ruttu,“ pahvatas Jacqueline. Reese’iga oli võimatu rääkida. Ta ei paistnud hoolivat, et Paul oli abiellunud naisega, kes polnud teda väärt. Minia ei olnud üldse selline naine, nagu tema oli oma pojale tahtnud. Jacqueline oli tõesti üritanud Tammie Leed perekonda vastu võtta, aga ta ei talunud minia seltskonda rohkem kui paar minutit. Kogu see lahkus ja võlts lõunaosariikide sarm oli tema jaoks lihtsalt liig.
„Aga Paul rõõmustab lapse üle, eks ole?“
Jacqueline toetus vastu lauda ja noogutas. „Ta on väga rõõmus,“ pomises ta. „Või nii ta väidab…“
„Milles siis probleem?“
„Ta… ta ei paista arvavat, et minust vanaemana eriti asja oleks.“
Reese’i silmad tõmbusid pilukile. „Mida sa talle ütlesid?“
„Oh, Reese,“ ütles Jacqueline end nüüd jubedalt tundes. „Ma ei saanud sinna midagi parata. Ma ütlesin talle, et minu meelest oli Tammie Leega abiellumine kohutav viga ja see rasedus muudab kõik keerulisemaks.“ Jacqueline eeldas, et aasta või paari pärast saab Paul oma veast aru ja lahkub sellest abielust väärikalt. Laps muutis selle palju vähem tõenäoliseks.
„Sa ei öelnud seda ometi Paulile?“ Reese paistis vihane olevat ja see sundis Jacqueline’i ainult veel rohkem kaitsesse tõmbuma.
„Ma saan aru, et oleksin pidanud vait olema, aga tõesti, kas sa saad mind süüdistada? Ma hakkan vaevalt harjuma, et meie ainus poeg põgenes, et võhivõõra inimesega abielluda, ja siis lajatab ta mulle selle rasedusega.“
„See peaks hea uudis olema.“
„Noh, ei ole ju.“
„Jutt on meie pojast ja Tammie Leest.“
„See ka veel,“ hüüatas naine. „Miks on kõikidel lõunaosariikide tüdrukutel kaks nime? Miks me ei või hüüda teda Tammieks, ilma Leeta?“
„Jacqueline, see on tema nimi.“
„See on totter.“
Reese silmitses naist, nagu näeks teda esimest korda. „Miks sa nii vihane oled?“
„Sest ma kardan oma pojast ilma jääda.“ Paul ja naise lähedane suhe pojaga oli ainus lohutus elus, mis pakkus vähe rõõme. Nüüd oli ta saanud hakkama tõelise lollusega ja poega solvanud.
„Helista talle tagasi ja palu vabandust.“
„Ma kavatsengi seda teha,“ vastas naine.
„Sa võiksid Tammie Leele lilli saata.“
„Ma saadan.“ Ja selle žesti teeks ta Pauli, mitte tema naise pärast.
„Sa võiksid minna lillepoodi Blossom Streetil.“
Jacqueline noogutas. „Ma kavatsen veel midagi teha.“ Ta palus jumalat, et sellest aitaks. Ta lootis, et poeg mõistab tema pingutust miniat omaks võtta.
„Mida?“
„Nägin kuulutust tolle uue kudumistarvete poe aknal. Ma panen ennast kudumiskursustele kirja. Kuulutuses oli kirjas, et esimene projekt on beebitekk.“
Reese kiitis tema ettevõtmisi nii harva heaks, et mehe naeratuse soojus läbistas naise keha.
„Tammie Lee ei pruugi mulle meeldida, aga minust saab parim võimalik vanaema.“ Keegi pidi hoolitsema, et Pauli laps saaks osa sobivatest mõjutustest. Muidu võib tema lapselaps kasvada üles friteeritud hapukurke süües. Või saada nimeks Bubba Donovan…
3
CAROL GIRARD
Carol Girard polnud kunagi ette kujutanud, et rasestumine võiks nii raske olla. Tema emal polnud ilmselt mingeid probleeme olnud, sest Caroli ja tema venna Ricki vanusevahe oli kaks aastat.
Enne abiellumist olid Doug ja Carol rääkinud, et tahavad ühel päeval lapsi. Caroli vastutusrikka töökoha pärast rahvusvahelises maaklerifirmas tahtis Doug olla kindel, et naine oli lastest sama palju huvitatud nagu ta ise. Doug oli küsinud, kas Carol oli valmis oma karjääri paariks aastaks ootele panema, et lapsi saada. Vastus oli olnud kindel jah. Caroli jaoks olid lapsed iseenesestmõistetavad.