„Kas sa arvad tõesti, et käsitsi tehtud, teibiga akna peale pandud plakat toob inimesed sinu poodi?“ nõudis Margaret. „Parkimine on siin täielik õudus ja isegi, kui tänav uuesti avatakse, ei saa sa eeldada, et siia läbi selle ehitusplatsi eriti trügima hakatakse.“
„Ei, aga…“
„Ma soovin sulle head, aga…“
„Soovid või?“ küsisin teda katkestades. Mu käed värisesid, kui ma vaateakna juurde läksin ja kuulutuse üles panin.
„Mida see peaks tähendama?“
Pöörasin näo oma viie jala ja kuue tolli pikkuse õe poole, kes oli minust oma tubli kolm tolli pikem. Ta oli minust ka umbes kakskümmend naela raskem. Kui ma meid vaatasin, mõtlesin, kas keegi peaks meid sugulasteks ja ometi olime lastena üsna sarnased olnud.
„Ma arvan, sa tahad, et ma läbi kukuksin,“ ütlesin ausalt.
„See pole tõsi! Ma tulin täna siia, sest… sest ma tunnen sinu tegevuse vastu huvi.“ Tema lõug kerkis natuke, nagu mulle väljakutset esindades. „Kui vana sa oled? Kakskümmend üheksa? Kolmkümmend?“
„Kolmkümmend.“
„Kas poleks aeg põllepaeltest lahti lasta?“
See oli täiesti kohatu. „Just seda ma üritangi teha. Kolisin ema juurest ära ülemisel korrusel asuvasse korterisse. Alustasin oma äriga ja oleksin sinu toetuse eest tänulik.“
Ta tõstis peopesad üles. „Kas sa tahad, et ma sinu käest lõnga ostan? Seda tahadki? Sa tead, et ma ei oska kududa ja mul pole vähimatki soovi õppida. Ma eelistan heegeldamist. Ja…“
„See üksainus kord,“ ütlesin teda teist korda katkestades, „kas sa ei leiaks ühte lahket sõna?“ Ootasin, palusin jumalat, et ta leiaks oma südamest kasvõi ühe julgustava sõna.
Minu palve tundus Margareti jaoks lahendamatuks ülesandeks osutuvat. Ta kõhkles mõne hetke. „Sul on hea silm värvide jaoks,“ ütles ta lõpuks. Ta viipas lõngade väljapaneku poole, mille olin ukse juurde lauale sättinud.
„Aitäh,“ ütlesin ja lootsin, et see kõlas lahkelt. Ma ei öelnud, et kasutasin väljapaneku kujundamisel värviratast. Nii raske, kui Margaretil oli mind kiita, ei kavatsenud ma pakkuda talle võimalust oma kiitust tagasi võtta.
Kui me oleksime lähedasemad olnud, oleksin talle rääkinud tõelisest põhjusest, miks ma otsustasin lõngapoe avada. See kauplus oli minu lubadus elule. Olin valmis panustama kõik, mis mul oli, et seda saadaks edu. Nagu viikingitest vallutajad, kes maabudes oma laevad ära põletasid, olin oma kursi kindlaks määranud. Kas edu või häving.
Nagu mu isa oleks ehk öelnud, võtsin endale vastutuse tuleviku eest, mida ma ei saanud ette ennustada.
Kelluke ukse kohal helises uuesti. Mul oli ostja! Mu esimene päris ostja.
2
JACQUELINE DONOVAN
Vihane sõnavahetus abielus pojaga oli Jacqueline Donovani pahandanud. Ta oli siiralt üritanud oma negatiivseid tundeid minia vastu endale hoida. Aga kui Paul helistas ja rääkis, et Tammie Lee oli kuuendat kuud rase, oli Jacqueline enesevalitsuse kaotanud ja öelnud asju, mida poleks tohtinud. Paul oli kõne katkestanud.
Peale selle oli Jacqueline’i abikaasa varsti pärast seda helistanud ja palunud tal viia joonised ehitusplatsile Blossom Streetil. Tüli Pauliga oli tal südame peal ja ta oli sellest rääkinud ning nüüd oli ka Reese tema peale pahane. Ausalt öeldes ei hoolinud ta abikaasa arvamusest suurt, aga Pauli, tema ainukese lapsega oli teine asi.
Närviline ja masendunud Jacqueline sõitis ehitusplatsile ja raiskas kakskümmend minutit parkimiskohta otsides. Ütlematagi oli selge, et leitud parkimiskoht oli ehitusplatsist üsna kaugel, räpase moega videolaenutuse vastas. Jooniseid pihku surudes tegi naine endale läbi ehitusplatsi teed ja porises vaikselt. Küll Reese juba oskas tema päeva rikkuda!
„Joonised tõid?“ Mees, kellega ta oli kolmkümmend kolm aastat abielus olnud, tuli haagiselamust talle vastu, kui ta ehitusplatsile lähenes. Jacqueline astus üle terastorude, üritades oma Ferragamo kingi mitte määrida ega katki teha. Abikaasa arhitektuurifirma Donovan and Gray vastutas selle renoveerimisprojekti eest. Brooks Brothersi ülikonda ja kiivrit kandev viiekümne üheksa aastane Reese oli endiselt kena mees.
Jacqueline ulatas talle tähtsa rulli joonistega. See oli tavatu, et Reese temalt midagi palus ja see sobis naisele ideaalselt. Mees pani joonised vagunelamusse ja pöördus ukse juures seistes naise poole.
„Ma olen Pauli pärast mures,“ ütles Jacqueline kõigest jõust pingutades, et enesevalitsust säilitada. Reese kehitas väsinult õlgu. Ta tegi pikki tööpäevi ja Jacqueline teeskles, et usub, nagu oleks kogu kodust ära oldud aeg seotud tööga. Naine teadis, et see polnud nii. Nii et kui Reese oli väsinud, siis tema ei kavatsenud küll mehele kaasa tunda.
Pauli ja nende sõprade pärast õnnestus Jaqueline’il ja Reese’il head nägu teha, aga abielu polnud enam aastaid õnnelik olnud. Reese’il oli oma elu ja temal oma. Nad polnud koos maganud sellest ajast peale, kui Paul kaksteist aastat tagasi kolledžisse läks. Tegelikult oli neil peale armastuse poja vastu väga vähe ühist.
„Nii et Tammie Lee ootab last,“ ütles mees naise murest välja tegemata.
Jacqueline noogutas. „Tammie Lee on sigija, nagu ma arvasingi.“
Reese kortsutas kulmu: ta ei kiitnud naise loomulikku ettevaatust Pauli naise suhtes heaks. Aga nad ei teadnud minia perest peaaegu mitte midagi. See vähene, mis Jaqueline’il oli õnnestunud välja selgitada tüdruku juttudest onude, tädide ja jumal teab kui paljude nõbude kohta, oli pehmelt öeldes ehmatav.
Pea kohalt kostuv kraana mürin köitis hetkeks Reese’i tähelepanu ja kui ta uuesti naise poole pöördus, oli tollel kulm jälle kortsus. „Sa ei paista selle üle rõõmustavat.“
„Ole nüüd, Reese! Kuidas ma peaksin end tundma?“
„Nagu naine, kes saab esimest korda vanaemaks.“
Jacqueline pani käed rinnale risti. „Noh, mina küll ei rõõmusta.“ Mitmed lähedased sõbrad olid rõõmustanud oma vanaemarolli üle, aga Jacqueline kahtles, et tema selle muutuse nii sujuvalt läbi teeb nagu tema sõbrad.
„Jacquie, see on meie lapselaps.“
„Ma ei oleks tohtinud sulle midagi rääkida,“ ütles naine vihaselt. Jacqueline poleks sellest üldse juttu teinud, kui poleks olnud tüli Pauliga. Ta oli pojaga alati lähedane olnud. Tema pärast oli ta jäänud sellesse tühja abiellu. Poeg täitis kõik tema lootused: kena, tark, edukas ja nii palju enamat. Paul oli valinud panganduse ja tõusis ametiredelil kiiresti – ja siis, aasta eest, oli ta teinud midagi täiesti temale mitteomast. Ta oli abiellunud vale naisega.
„Sa pole Tammie Leele võimalust andnudki,“ väitis Reese.
„See on täiesti ebaõiglane.“ Jacqueline märkas ehmatusega, et tema hääl värises. Ta oli andnud oma parima, et see kummaline suhe Tammie Leega toimiks. Jacqueline ei suutnud aru saada, miks pidi tema mõistlik poeg abielluma selle võõraga, selle… selle väikse tüdrukuga soost, kui nii paljud tema sõprade tütred olid temast huvitatud. Paul nimetas Tammie Leed oma lõunaosariikide kaunitariks, aga Jacqueline nägi ainult maamatsi. „Ma viisin ta klubisse lõunale ja mul pole elu sees nii piinlik olnud. Tutvustasin teda Mary Jane’ile ja Tammie Lee hakkas Naisühenduse presidendiga kohe mingit marineeritud seajalgade või millegi sarnase retsepti arutama.“ Jacqueline oli pidanud mitu nädalat julgust koguma, et sõbraga uuesti kohtuda.
„Kas Mary ei vastuta mitte kokaraamatu eest? See on täiesti loogiline, et nad…“
„Viimane, mida mul vaja, on see, et ka sina mind kritiseerid,“ pahvatas Jacqueline. Polnud mingit mõtet üritada Reese’ile midagi selgitada. Nad ei suutnud