Enne, kui teine kasvaja avastati, oli Margaret jõudnud abielluda ja kaks last saada. Sellest hoolimata paistab ta arvavat, et teda on minu vähi pärast mingis mõttes petetud. Tänase päevani käitub ta nii, nagu oleks haigus minu valik, alternatiiv, mida ma eelistasin normaalsele elule.
On ütlematagi selge, et minu ja õe suhted on pingelised. Ema pärast, eriti nüüd, kui isa enam ei ole, annan oma parima, et Margaretiga läbi saada. Ta ei tee seda lihtsaks. Ta ei suuda oma põlgust varjata, ükskõik kui palju aastaid sellest möödas on.
Margaret oli selle vastu, et ma lõngapoe avan, aga ma kahtlen siiralt, kas ta oleks ühtki minu ettevõtet toetanud. Ma vannun, tema silmad löövad särama väljavaate peale, et ma võiksin läbi kukkuda. Statistika järgi kukubki enamik uutest firmadest läbi – tavaliselt aasta jooksul –, aga ma tundsin siiski, et pidin lõngapoele võimaluse andma.
Raha mul oli. Tegelikult oli see emapoolse vanaema pärandus, kes suri, kui ma olin kaksteist. Isa investeeris selle nutikalt ja mul oli väike rahavaru olemas. Ilmselt oleksin pidanud säästma seda ajaks, mida mu ema nimetab „mustadeks päevadeks“, aga minu päevad on sellest ajast, kui ma kuusteist sain, kogu aeg mustad olnud ja ma olin tüdinenud selle raha külge klammerdumast. Sügaval sisimas tean, et isa oleks selle heaks kiitnud.
Nagu öeldud, õppisin kuduma keemiaravi ajal. Aastatega on minust saanud kogenud kuduja. Isa tegi ikka nalja, et mul oli piisavalt lõnga, et avada kauplus: hiljuti jõudsin otsusele, et tal oli õigus.
Ma armastan kududa. See pakkus lohutust, mida ma ei suuda lõpuni lahti seletada. Lõnga vardale tõstmise ja silmuse moodustamise korduv liigutus loob tunde eesmärgist, saavutusest, edust. Kui kogu su maailm lahti hargneb, kipud igatsema korda ja mina leidsin selle kudumises. Tegelikult lugesin kuskilt, et kudumine maandab stressi paremini kui mediteerimine. Ja ilmselt sobis mulle see lähenemine paremini, sest sellest jäi konkreetne jälg. Võib-olla sellepärast, et kudumine tekitas minus tegevuse tunde, teadmise, et ma teen midagi. Ma ei teadnud, mida homne päev toob, aga kui mul olid vardad käes ja lõngakera süles, olin kindel, et saan hakkama kõigega, mis mind ees ootab. Iga silmus oli saavutus. Oli päevi, mil sain hakkama ainult ühe reaga, aga see väike saavutus pakkus mulle rahuldust. Minu jaoks oli see oluline. Väga oluline.
Aastate jooksul olen hulga inimesi kuduma õpetanud. Mu esimesed õpilased olid teised vähihaiged, kes said keemiaravi. Kohtusime Seattle’i onkoloogiakeskuses ja ei läinudki kaua aega, kui kõik, mehed kaasa arvatud, puuvillaseid pesulappe kudusid. Ma olen kindel, et kõikidel arstidel ja õdedel selles kliinikus on eluaegne varu kootud pesulappe! Pärast pesulappe lasin oma väikesel kambal väikese tekiga kätt proovida. Olen muidugi ka ebaõnnestumisi läbi elanud, aga palju rohkem on edulugusid. Mu kannatlikkus sai tasutud, kui teisedki kudumisest samasugust rahu leidsid.
Nüüd on mul oma kauplus ja ma arvan, et parim võimalus kliente poodi meelitada on kudumiskursusi pakkudes. Kui ma korraldan pesulappide kudumise kursusi, ei jää ma iial vee peale, nii et valisin alustuseks lihtsa beebiteki. Mustri autor on üks mu lemmikdisainereid, Ann Norling, ja see eeldab vaid lihtsaid parem- ja pahempidiseid silmuseid.
Ma ei tea, mida oma uuest ettevõtmisest oodata, aga ma olen lootusrikas. Lootus on vähihaige –, või endise vähihaige – jaoks võimsam kui ükski ravim. Me elame sellest, elame selle nimel. Meie jaoks, kes me oleme õppinud päeva kaupa elama, on see sõltuvust tekitav.
Tegin oma algajate kursuse reklaamplakatit, kui kelluke ukse kohal helises. Mu esimene klient oli just sisse astunud ja ma tõstsin naeratades pilgu. Südant puperdama panev erutus vaibus kiiresti, kui nägin, et see oli Margaret.
„Tere,“ ütlesin, andes endast parima, et rõõmsat muljet jätta. Ma ei tahtnud, et õde esimesel tööpäeval mu enesekindlust ründaks.
„Ema ütles, et sa otsustasid oma mõtte teoks teha.“
Ma ei vastanud.
Margaret jätkas kulmu kortsutades. „Olin siin kandis ja mõtlesin läbi astuda ja kaupluse üle vaadata.“
Viipasin ühe käega ja vihkasin end, sest küsisin: „Mida sa arvad?“ Ma ei võtnud vaevaks mainida, et Blossom Street ei jäänud küll tema teele.
„Miks sa sellele A Good Yarn nimeks panid?“
Olin kaalunud kümneid nimesid, mõned olid liiga nunnud, mõned ilmetud ja tavalised. Mulle meeldib mõte „jutulõnga kerimisest“ ja inimestega rääkimine, nende kogemuste kuulamine on minu jaoks tähtis. Ilmselt on seegi pärandus kliinikust. A Good Yarn tundus sooja ja kutsuva nimena. Aga ma ei seletanud seda kõike Margaretile. „Tahtsin klientidele teada anda, et ma müün kvaliteetset lõnga.“
Margaret kehitas õlgu, nagu oleks kohanud kümneid palju parema nimega lõngapoode.
„Noh,“ ütlesin hoolimata otsusest uuesti mitte küsida. „Mida sa arvad?“
Margaret vaatas teist korda ringi, ehkki miski polnud pärast tema esimest ülevaatlikku pilku muutunud. „See on parem, kui ma arvasin.“
Võtsin seda kui ülimat kiitust. „Mul pole veel suurt sortimenti, aga loodan selle umbes aasta jooksul luua. Muidugi, kõik tellitud lõngad ei ole veel kohale jõudnud. Ja ma kavatsen neid veel osta, mõned imelised importlõngad Iirimaalt ja Austraaliast. Kõik nõuab aega ja raha.“ Olin entusiastlikult seletanud rohkem, kui mul kavas oli.
„Kas sa eeldad, et ema aitab sind?“ See oli otsekohene küsimus.
Raputasin pead. „Sul ei tarvitse muretseda. Ma teen seda täiesti üksinda.“ Nii et see oligi tema ootamatu külaskäigu põhjuseks. Margaret arvas, et ma kavatsen ema ära kasutada. Seda mul plaanis ei olnud ja küsimus solvas mind, aga neelasin vihase vastuse alla.
Margaret jõllitas mind, nagu kahtleks ta selles, et ma räägin tõtt.
„Ma tegin oma Microsofti aktsiad rahaks,“ tunnistasin.
Margareti tumepruunid silmad, nii väga mu enda omade sarnased, läksid õudusest minu teo üle peaaegu kaks korda suuremaks. „Ei teinud.“
Mida mu õde arvas? Et mul vedeles see raha sahtlipõhjas? „Ma pidin.“ Minu haiguslugu arvestades ei annaks ükski pank mulle laenu. Ehkki ma olin nüüd neli aastat vähist vaba olnud, nähakse minus peaaegu igas valdkonnas riski.
„Eks see ole sinu raha.“ Viisist, kuidas Margaret seda ütles, oli aru saada, et olin teinud kohutava otsuse. „Aga ma ei usu, et isa oleks selle heaks kiitnud.“
„Tema oleks esimesena mind julgustanud.“ Oleksin pidanud suu kinni hoidma, aga ei saanud sinna midagi parata.
„Sul on ilmselt õigus,“ ütles Margaret salvava tooniga, mis meie vestlustes alati esile kerkis. „Isa ei suutnud sulle midagi keelata.“
„See raha oli minu pärandus,“ märkisin. Tema osa kogub ilmselt endiselt kasumit.
Õde kõndis kaupluses ringi ja silmitses seda kriitilise pilguga. Arvestades Margareti ilmset vastumeelsust minu suhtes, ei saa ma aru, miks suhe temaga minu jaoks nii oluline on, ent nii see on. Ema tervis on vilets ja ta pole harjunud eluga ilma isata. Ma kardan, et varsti oleme järel ainult mina ja Margaret. Mind hirmutab mõte, et mul pole üldse sugulasi.
Ma olen nii tänulik, et ma ei tea, mida tulevik toob. Küsisin kord isalt, miks jumal ei anna meile teada, mis meid ees ootab. Ta vastas, et teadmatus tuleviku suhtes on tegelikult kingitus, sest muidu ei võtaks me vastutust oma elu, oma õnne eest. Nagu nii paljudes muudes asjades, oli isal selleski õigus.
„Milline su äriplaan on?“ küsis Margaret.
„Ma… ma alustan väikselt.“
„Kuidas on lood klientidega?“
„Ma maksin reklaami eest telefoniraamatus.“ Ma ei öelnud, et uus telefoniraamat ilmub alles kahe kuu pärast. Polnud mõtet talle rohkem relvi kätte anda. Olin naabruskonnas lendlehti jaganud, aga ma ei teadnud, kui palju sellest kasu on. Lootsin, et