Isa äri kasvas stabiilselt ja ta kolis üha suurematesse ruumidesse, aga mulle meeldis see esimene kauplus alati kõige rohkem.
Küllap hämmastasin maaklerit, kes mulle ruume näitas. Vaevalt oli ta välisukse lukust lahti keeranud, kui ma teatasin: „Ma võtan selle.“
Ta pööras end minu poole, tema nägu oli ilmetu, nagu poleks ta kindel, et oli õigesti kuulnud. „Kas te ei tahaks ruume näha? Te saite aru, et väike korter poe kohal kuulub samuti lepingu juurde?“
„Jah, te mainisite seda enne.“ Korter sobis mulle ideaalselt. Mina ja mu kass Whiskers vajasime kodu.
„Te ju tahate seda näha, enne kui lepingule alla kirjutate?“ käis maakler peale.
Naeratasin ja noogutasin. Tegelikult polnud seda vaja: teadsin vaistlikult, et see oli minu lõngapoe jaoks ideaalne koht. Ja minu jaoks.
Ainsaks miinuseks oli selles Seattle’i osas tehtav ulatuslik ümberehitus, ehitustööde tõttu oli Blossom Streeti üks ots suletud ja lubatud oli ainult kohalik liiklus. Teisel pool tänavat asuvat telliskivimaja, mis kunagi oli kolmekorruseline pangahoone, ehitati ümber luksuskorteritega elumajaks. Mitmeid teisigi maju, nende seas üht vana laohoonet, ehitati ümber kortermajaks. Arhitektil oli mingil moel õnnestunud säilitada algupäraste hoonete ajalooline atmosfäär ja see tegi mulle rõõmu. Ehitus pidi jätkuma veel mitmeid kuid, aga see tähendas, et mu üür oli vähemalt praegu mõistlik.
Teadsin, et esimesed kuus kuud on rasked. Nii on see iga väikese firmaga. Pidev ehitustöö võis tekitada rohkem takistusi, kui neid muidu oleks olnud; sellest hoolimata meeldisid mulle need ruumid. See oli just see, mida ma tahtsin.
Reede varahommikul, nädal pärast seda, kui olin ruume vaatamas käinud, kirjutasin oma nime, Lydia Hoffman, kaheaastase üürilepingu alla. Sain võtmed ja lepingu koopia. Kolisin samal päeval oma uude koju, nii põnevil polnud ma ammu olnud. Mul oli tunne, et mu elu alles algab, ja nii mõneski mõttes see nii oligi.
Avasin A Good Yarn kaupluse aprilli viimasel teisipäeval. Kaupluses seistes ja ümbritsevaid värve vaadates tundsin uhkust ja ootusärevust. Võisin ainult ette kujutada, mida mu õde oleks võinud öelda, kui kuuleks, et tegingi selle ära. Ma polnud tema käest nõu küsinud, sest teadsin niigi Margareti vastust. Ta pole just – pehmelt öeldes – julgustav tüüp.
Leidsin puusepa, kes ehitas mulle kolm rida riiuleid ja värvis need säravvalgeks. Suurem osa lõngu oli reedel kohale jõudnud ja ma veetsin nädalalõpu lõngasid jämeduse ja värvi järgi riiulitesse sättides. Ostsin kasutatud kassaaparaadi, lakkisin leti uuesti üle ja sättisin kudumistarvete stendid valmis. Kauplus oli avamiseks valmis.
See oleks pidanud olema rõõmus sündmus, aga selle asemel leidsin end pisaratega võitlemas. Isa oleks minu tehtut nähes väga rahul olnud. Tema oli olnud mulle toeks, andnud mulle jõudu ja näidanud valgust. Kui ta suri, olin tohutus šokis.
Saate aru, ma olin alati arvanud, et suren enne isa.
Suurem osa inimesi tunneb end surmast rääkides ebamugavalt, aga mina olen nii kaua surma varjus elanud, et sellel pole mulle enam sellist mõju. Võimalus surra on olnud minu jaoks reaalsuseks viimased neliteist aastat ja ma võin rääkida sellest sama vabalt nagu näiteks ilmast.
Esimest korda seisin vähiga silmitsi suvel, kui sain kuusteist. Läksin tol augustipäeval juhiloa järele. Olin nii teooria- kui sõidueksami edukalt sooritanud. Ema lubas mul autoregistrikeskusest optometristi juurde sõita. See pidi olema rutiinne kontroll – lasin enne üheteistkümnenda klassi algust silmi kontrollida. Mul olid selleks päevaks suured plaanid. Kohe, kui silmaarsti juurest koju jõuan, pidime Beckyga randa sõitma. See pidi olema esimene kord, kui ma üksinda autoga sõitma lähen, ja ma ootasin võimalust sõita ilma ema, isa ja vanema õeta.
Mäletan pahameelt selle üle, et ema oli pannud silmaarsti aja pärast mu sõidueksamit. Mind olid vaevanud peavalud ja pööritus ja isa arvas, et mul on lugemisprille vaja. Mõte prillidega Lincolni keskkooli ilmuda tegi mulle muret. Tõsiselt. Lootsin, et isa ja ema on nõus, et ma võiksin kontaktläätsi kanda. Tuli välja, et vilets nägemine oli mu probleemidest kõige väiksem.
Optometrist, kes oli mu vanemate sõber, veetis kohatult palju aega oma kohutava ereda valgusega mu silmanurka uurides. Ta esitas mulle hulga küsimusi peavalude kohta. See oli peaaegu viisteist aastat tagasi, aga ma ei usu, et unustan iial ilmet tema näol, kui ta mu emaga rääkis. Ta oli nii tõsine, nii sünge… nii murelik.
„Ma tahan, et Lydia käiks Washingtoni ülikooli kliiniku arsti juures. Kohe.“
Olime mõlemad emaga jahmunud. „Hea küll,“ nõustus ema vaheldumisi minu ja doktor Reidi otsa vaadates. „Kas on mingeid probleeme?“
Arst noogutas. „Mulle ei meeldi see, mida ma näen. Ma arvan, et kõige parem oleks, kui doktor Wilson selle samuti üle vaataks.“
Noh, doktor Wilson tegi enamat, kui ainult vaatas. Ta puuris mu koljusse augu ja eemaldas pahaloomulise ajukasvaja. Praegu ütlen ma neid sõnu kergelt, aga see ei olnud kiire ega lihtne operatsioon. See tähendas nädalaid haiglas ja pimestavaid, halvavaid peavalusid. Pärast operatsiooni tegin läbi keemiaravi, millele järgnes hulk kiiritusravi seansse. Oli päevi, mil isegi kõige hämaram valgus tekitas sellise valuhoo, et suutsin ainult karjuda. Päevi, mil mõõtsin iga hingetõmmet, võitlesin elu eest, sest ükskõik kuidas ma ka pingutasin, paistis see elu minema libisevat. Ent ometi oli palju hommikuid, mil ma ärgates soovisin surra, sest ei suutnud taluda enam ühtki sellist tundi. Olen kindel, et ilma oma isata ma oleksingi surnud.
Mu pea oli täiesti paljaks aetud ja kui juuksed tagasi kasvasid, langesid need uuesti välja. Üheteistkümnes klass jäi mul tervenisti vahele ja kui ma olin lõpuks valmis tagasi keskkooli minema, ei olnud miski enam endine. Kõik vaatasid mind teisiti. Ma ei käinud lõpuballil, sest keegi ei kutsunud mind. Mõned sõbrannad pakkusid, et võiksin nendega minna, aga võltsuhkuse tõttu keeldusin ma sellest. Tagasi vaadates tundub see tühise murena. Soovin, et oleksin nendega kaasa läinud.
Selle loo kõige kurvem osa on see, et just siis, kui ma hakkasin uskuma, et ma võin elada tavalist elu – just siis, kui ma hakkasin uskuma, et kõik need ravimid ja kannatused olid olnud asja pärast –, tuli kasvaja tagasi.
Ma ei unusta iial päeva, mil doktor Wilson ütles meile, et vähk on tagasi. Ent mitte ilme tema näol polnud see, mis mulle meelde jäi. See on valu mu isa silmades. Just tema oli see, kes mõistis, mida ma olin esimese ravikuuri ajal läbi elanud. Ema ei tule haigustega hästi toime ja isa oli see, kes mulle emotsionaalseks toeks oli. Ta teadis, et ei saa midagi teha ega öelda, mis teise katsumuse minu jaoks kergemaks muudaks. Olin tol ajal kahekümne nelja aastane ja käisin veel kolledžis, üritasin nii palju ainepunkte kokku saada, et lõpetada. See kraad jäigi mul saamata.
Elasin mõlemal korral vähi üle ja ma ei ole kindlasti see muretu tüdruk, kes ma kunagi olin. Hindan ja väärtustan igat päeva, sest ma tean, kui kallis on elu. Enamik inimesi peab mind nooremaks kui kolmkümmend, aga arvavad samas, et olen teistest omavanustest naistest tõsisem. Minu kogemused vähiga tähendavad, et ma ei võta mitte midagi, kõige vähem elu ennast, iseenesestmõistetavalt. Ma ei tervita enam igat päeva muretult. Aga ma olen aru saanud, et minu kannatuste eest on ka tasu. Tean, et ilma vähita oleksin ma hoopis teistsugune inimene. Isa väitis, et ma omandasin teatud rahuliku elutarkuse ja küllap oli tal õigus. Ometi olen ma nii mõneski mõttes naiivne, eriti kui asi puudutab mehi ja suhteid.
Kõikidest kasulikest asjadest olen ma kõige tänulikum selle eest, et õppisin ravikuuride ajal kuduma.
Mina võisin vähi küll kaks korda üle elada, aga kahjuks ei saa sama öelda mu isa kohta. Minu teine kasvaja tappis ta. Nii arvab mu õde Margaret. Ta pole seda küll kunagi otsesõnu öelnud, aga ma tean, et ta arvab nii. Tegelikul ma kahtlustan, et ilmselt on tal õigus. Tegemist oli infarktiga, aga isa oli pärast seda diagnoosi nii palju vanemaks jäänud, et kahtlemata mõjus see tema tervisele. Tean, et kui