„Arvan, et mul tuleb lihtsalt midagi kokku kirjutada,” ütles Jen iseendale. „Olen kindel, et sa hakkad linna armastama, kui seda kord tundma õpid.”
„Ära muretse,” lisas ta. „Artiklis väljendad sa ennast kenasti. Kohe, kui ma olen välja mõelnud, mida sa ütled.”
Kallis Sara,
kui tore, et Sulle meeldis Harper Lee. Mul pole tegelikult rootsikeelse pealkirja kohta mingit arvamust, kuid on võimalik, et „Surmapatt” kõlab nagu odav bulvarikriminull. Seda tead sina paremini kui mina.
Kuna sulle meeldis „Tappa laulurästast”, saadan ka Kathryn Stocketti „Koduabilise”. Rassism on mõlemas raamatus igatahes ühine. Ma tean, et on neid, kes kahtlevad selles, et rassism on ikka veel suur probleem, aga minu arvates arvavad nii ainult keskealised inimesed, need, kes usuvad, et maailm on ainuüksi sellepärast automaatselt paremaks muutunud, et nemad on saanud küllalt vanaks, et seda juhtida, ehkki ilma et keegi neist oleks teinud vähimatki selleks, et seda paremaks muuta. See on üks väheseid küsimusi, mis mind ikka veel ärritab. Liigagi palju, nagu ütleb mu hea sõber John, kes on mustanahaline ja selgesti üle keskea ning väidab, et kõik on muutunud palju paremaks. Vähemalt Broken Wheelis, lisab ta. Johnile ei meeldi ebamäärased üldistused. Ma ei kavatse nõustuda, et see ütleb midagi maailma kohta üldisemalt, vaid see ütleb lihtsalt seda, et siitkandi rahvas on temaga harjunud. Ta on linnas ainus mustanahaline ja lisaks peab ta ainsat kauplust, kus ikka veel piima müüakse, nii et ma ei tea, kuidas ta saaks inimestele mitte meeldida. Mina arvan loomulikult, et on võimatu, et ta ei meeldiks, aga sellega ta ka ei nõustu.
Sõbralike tervitustega
Amy Harris
On üldtuntud tõde, et Rootsi turist Iowas otsib kindlasti meest
Broken Wheelis oli Grace’i juurest vaadates teisel pool teed vana kino. Selle klassikaline viiekümnendate aastate arhitektuur andis peatänava ühele poolele teatava väärikuse, kuid kino oli ammu lõpetanud uute filmide näitamise ja juba mitu aastat ei näidatud seal üldse filme. Projektor oli katki läinud. Praegu kasutati kino ainult linnavolikogu koosolekuteks.
Kokku tulnud inimeste nimetamisega linnavolikoguks oli natuke sedamoodi, nagu kino enda nimetamisega kinoks: see ütles rohkem selle kohta, mis nad kunagi olid olnud, kui selle kohta, mis nad olid praegu. Varem olid toimunud valimised ja oli olnud prestiižikas volikogus olla. Tol ajal oli olnud raha, mida kulutada, ja peetud lahinguid selle pärast, mille peale see panna. Uued pingid mõne kiriku ees või uus tänavavalgustus. Kirikuesiste pinkide värv ja mis sorti tänavalaternaid taheti. Kas kino on linna uhkus või noorsoo hukatus.
Nüüd oli alles ainult käputäis inimesi, kes endiselt tahtsid sekkuda linnas toimuvasse, ja enam polnud raha, mida kulutada.
Siiski jätkasid nad kooskäimist, istudes üle nädala neljapäeviti kino ainsa saali esimese rea toolidel.
Caroline Rohde jälgis mõningase pahameelega Jeni innukat žestikuleerimist väikesel laval kunagise kinolina ees.
„Turist!” ütles Jen ja Caroline surus maha soovi oimukohti masseerida.
Linna viimane turistide laine oli päevakava ainus punkt ja Caroline oli sellest juba surmani tüdinud.
Ta tundis puudust Amy Harrisest. Caroline teadis, et inimeste arvates on tema ise liiga kõva südamega, liiga hõivatud Jumala ja Jeesusega ning üleüldse liiga igav. Kuid ta teadis ka, et linnadel on vaja kedagi, kes neid vaos hoiaks, ja ka kedagi, kes neid aitaks; kedagi, kes teaks, mis on õige, ja kedagi, kes teaks, mis on hea. Asi oli sujunud, kui Amy veel elas, aga nüüd tundis ta, et on kummaliselt üksi ja et temast ei piisa.
Ta ei osanud kunagi inimesi niiviisi aidata, nagu Amy, kes paistis täpselt aimavat, mida inimesed kuulda tahtsid. Tema ise teadis ainult seda, mida nad kuulma pidid. Ja see oli väga harva sama asi.
Kuid mõlemat oli vaja. Ning nüüd oli Caroline üksinda alles jäänud ja pidi hoolitsema selle turisti eest, kes hakkas kohe värisema, kui teda kõnetati.
Ta oleks tahtnud Amyle üht-teist öelda. Puhaku ta muidugi rahus.
Mida tal on lihtne teha, sest tema, Caroline, on ikka veel siin ja peab kogu töö ära tegema. Kindlasti ei saa ta ülejäänud linnavolikogult mingitki abi.
Neid oli nüüd kolm. Caroline oletas, et Jen Hobson on seal sellepärast, et unistab muuta Broken Wheeli samasuguseks keskklassi paradiisiks nagu Hope, kust mujale tööle käiakse. Jen oli pärit Loode-Iowast, kenast mõnusast Spenceri eeslinnast, nagu ta seda sageli nimetas. Caroline pidi tahtmatult mõtlema, et poleks olnud eriline kaotus, kui Jen oleks sinna jäänudki. Jeni mees oli pärit Broken Wheelist ja ta oli nii meeldiv, nagu ühelt Hobsonilt üldse võis oodata – nad polnud kuigi tuntud oma intelligentsuse poolest, kuid Caroline ei otsustanud kunagi inimeste üle asjade järgi, mis polnud nende võimuses. Oli piisavalt palju teadlikult tehtud patte, millele keskenduda. Ta ei suutnud vabaneda kahtlusest, et Jen pidas siia kolimist isiklikuks ebaõnnestumiseks. See ärritas teda. Ta ei suutnud ette kujutada, et Spenceril oleks midagi, mida Broken Wheelil ei ole. Muidugi, linnal olid oma vead ja puudused, ning Caroline ei kõhelnud nendele viitamast, aga et mõni kõrvaline isik vaataks üleolevalt ringi ja tahaks asju muuta… ta vangutas pead. Jen oli siin elanud ainult kümme aastat.
Vähemalt ei kartnud ta kaasa aidata, seda pidi Caroline möönma. Aga kui Jenil oleks olnud niisama palju aru peas, kui tal oli energiat, oleks ta võinud saavutada tunduvalt rohkem. Nüüd oli ta Broken Wheeli infolehe vastutav väljaandja, ainus ajakirjanik ja peamine uudiste allikas. Või linna blogi. Caroline polnud kunagi vaevunud välja uurima, mis see blogi täpselt on. Midagi head sellest küll tulla ei saanud, selles oli ta igatahes kindel. Niipalju kui tema teadis, olid infolehe ainsad lugejad Jeni sugulased ja kõik nad elasid Spenceris. Keegi neist polnud üles näidanud huvi Broken Wheeli kolida, ei infolehest hoolimata ega selle tõttu.
Talle ei olnud rohkem meeltmööda ka linnavolikogu teine liige. Andy, viimane Walshide perekonna esindaja, kes linnas alles oli. Caroline’ile polnud tõesti meeldinud tema isa, vanem Andrew Walsh, ja ta oli Andyle peaaegu valmis andestama palju asju sellepärast, et ta ei olnud oma isa moodi. Aga kusagil oli piir.
Andy pidas „The Square’i”, linna ainukest baari, koos oma ülemäära hea sõbra Carliga ja oli kunagi elanud nii kaugel nagu Denveris. Caroline’ile kuulujutud ei meeldinud, kuid milleks oli vaja kuulujuttudele põhjust anda sellega, et tulla Denverist koju ja hakata koos… hea sõbraga baari pidama.
Täna kandis Andy pimestavalt siniseid teksasid, ruudulist särki ja rihma, mille pannal näis kaaluvat niisama palju kui tema kauboisaapad. Ta kandis kõik suhteliselt hästi välja, kuid rõivad olid liiga uued ja säravad. Caroline’i silmis sarnanes mees rohkem äsja siia kolinud idaranniku turistiga, ehkki Andy pere oli mitmeid põlvkondi Broken Wheelis elanud.
„Turist Broken Wheelis,” ütles mees, tõusis püsti ja läks lavale Jenile seltsiks.
„Imelik jah,” nõustus naine, „et meil neid rohkem ei ole.”
„Mitte nii imelik,” ütles Caroline. Ta rääkis tihti kiiresti. „Pealegi ilma juhiloata turist.”
Ta istus endiselt mugavas polsterdatud tugitoolis. Sellest oli möödas kaksteist aastat, kui kinos viimast filmi näidati, kuid endiselt oli tunda nõrka popkorni, sulavõi ja vana kanga lõhna. Caroline’is ei äratanud see lõhn mälestusi varasematest kohtumistest, ent talle avaldas muljet, et kangas oli endiselt nii heas seisukorras.
„Peame välja mõtlema, mida ta võiks teha,” ütles Jen. „Teda on vaja lõbustada.”
„Suur küsimus on, millega,” ütles Andy.
„Kõigepealt väljasõidud. Kogu see ilus loodus. Tammed!”
„Ja