Raamatud olid olnud kaitsemüür, kuid mitte ainult. Nad olid kaitsnud teda ümbritseva maailma eest, kuid muutnud ka ümbritseva maailma mingisuguseks ähmaseks kulissiks tema elu tõelistele seiklustele.
Oleks võinud uskuda, et kümme aastat raamatukaupluses oleksid raamatute maagilisest särast midagi ära võtnud, kuid Sara arvates oli asi vastupidi. Nüüd oli tal igast raamatust kaks mälestust: mälestus sellest, et ta oli seda müünud, ja sellest, et oli seda lugenud. Ta oli müünud iga-aastaste allahindluste ajal lõpmata palju Terry Pratchettit, enne kui oli alles mõni aasta tagasi kapituleerunud, ühe tema raamatutest läbi lugenud ja tutvunud ühe tänapäeva kõige fantastilisema ja kindlalt kõige usaldusväärsema kirjanikuga. Ta mäletas suve, mil oli tundunud, et müüb peaaegu ainult Ulla-Carin Lindqvisti raamatut „Sõuda aerudeta”, ja suveõhtut kolm aastat hiljem, mil oli ise seda lugenud. Ta mäletas, et ümbrisel oli tume siluett ja see oli maalähedastes, realistlikes toonides, nagu on suveõhtuti pärast päikese loojumist, et raamat ise oli väike ja õhuke ning et kõik, kes selle ostsid, pidasid vajalikuks seda kommenteerida. „See on see uudisteankur”, „diktor, kes suri”, „ta oli teles väga hea”, nagu oleks see kuidagi nende südame murdnud, et keegi televisioonist võib surra. Sara arvates oli see raamat, mis puudutas inimesi, enne kui nad seda lugemagi olid hakanud.2
Ta oli kandnud kuhjade viisi Liza Marklundi, rohkem, kui ta tegelikult oleks tahtnud, müünud pehmekaanelist Jan Guillou’ Hamiltoni-seeriat vähemalt kolmes eri trükis ning näinud sündimas, kasvamas ja igavesti jätkumas Rootsi krimikirjanduse imet. Ta polnud õieti tähele pannud, millal ilmus Camilla Läckberg, kuid oli märganud teda pehmekaanelisena. Saraga oli see tihti nii.
Ta oli kindlasti müünud kümneid tuhandeid, võib-olla sadu tuhandeid raamatuid, kuid mõttetu oli üritada arvet pidada. Kui ta oleks neil aastatel üldse oma tulevikule mõelnud, oleks ta ilmselt eeldanud, et saab raamatukaupluses vanaks, muutub aegamööda hallimaks ja tolmusemaks nagu müümata raamatud väikeses laos, müües igavesest ajast igavesti rahulikult koopiapaberit ja pastakasüdamikke, ning tõmbub siis tagasi, saades pensioni, mis koosneb suures osas raamatutest, mis ta on personali allahindlusega aastate jooksul ostnud.
Kuid Josephssoni raamatukauplus oli kinni pandud, tema oli jäänud töötuks ja nüüd oli ta ihuüksi Ameerika Ühendriikides.
Kui üks auto sissesõiduteele keeras, oli Sara peaaegu tänulik vahelduse eest. Autost astus välja matustel olnud kirikuõpetaja ja sel ajal, kui mees maja poole astus, proovis Sara esikus peegli ees kolme erinevat naeratust.
„Ole lihtsalt normaalne, Sara,” ütles ta oma peegelpildile, kuid naine, kes talle pärani silmadega vastu vahtis, nägi traagilisel kombel välja nagu turbanit kandev kabuhirmus hiir. Ta oli rohkem kui tund aega majas ringi kõndinud ja ikkagi unustanud ära võtta käteräti, mille oli juuste ümber keeranud.
Kirikuõpetaja oli nüüd juba peaaegu veranda juurde jõudnud, seepärast viskas Sara käteräti riidekappi, katsus kammi asemel sõrmedega läbi juuste tõmmata ja läks välja verandale.
Naeratus, Sara, meenutas ta endale.
Kirikuõpetaja nägi välja niisama närviline nagu Sara ise. Valgest kaelusest oleks pidanud piisama, et talle teatavat väärikust anda, kuid muljet rikkus see, et hõredad juuksed ei tahtnud paigal püsida ja särgi peal oli oranž tepitud tuulejakk. See näis olevat ostetud odava kaupluse allahindluselt kaheksakümnendatel aastatel.
„Amy surm oli linnale raske löök,” ütles mees. Ta seisis endiselt veranda ees, üks jalg alumisel trepiastmel, nagu poleks suutnud otsustada, kas ta on teel üles või tagasi alla. „Väga raske.”
„Jah,” ütles Sara. „Kuidas… kuidas ta suri?”
Võib-olla oli pealetükkiv seda küsida, aga ta taipas, et tahab seda tõesti teada. Kuid kirikuõpetaja pomises ainult midagi haigusest. Tähendab siis mitte autoõnnetus. Kuid surm pidi siiski olema ootamatu. Alles kolm nädalat tagasi oli Sara saatnud Amyle kõik oma reisi üksikasjad ega olnud saanud muud teadet, kui et talle tullakse Hope’i vastu.
Ta mõtles, kas peaks kohvi pakkuma. Kuidas peaks tegelikult külalislahkust üles näitama, kui oled mittemaksev külaline surnud naise majas? See tuletas talle midagi meelde.
„Ma ei tea õieti, kuhu minna,” ütles ta.
„Minna?” Kirikuõpetaja, kes oli niigi juba närviline, nägi veel närvilisem välja. Ta tõstis jala trepiastmelt maha. „Aga sa elad ju siin!” Kui see Sarale mitte kuidagi ei mõjunud, lisas ta: „Amy oli väga armastatud, nagu sa mõistad. Meil on hea näha, et tema maja ei seisa tühjalt ja mahajäetult. Muide, kas sa vajad midagi? Kas sul süüa on?”
„Ilmselt mitmeks nädalaks.”
„Hästi, hästi. Ja midagi muud? Oletan, et sul on autot vaja.”
„Mul ei ole juhiluba.”
Mees võpatas. „Ah nii, ahah. Ja, hmm, jah… Pean sellest lihtsalt Caroline’iga rääkima.” Ta paistis kergendust tundvat, et otsuse langetas, ja ütles head aega, enne kui Sara selgusele jõudis, kas peaks kohvi pakkuma.
Ta polnud ikka veel kohviprobleemile lahendust leidnud, kui saabus järgmine külaline. Kuid seekord polnudki sellel tähtsust.
Proua Jennifer – „Ütle mulle Jen” – Hobson oli Ameerika koduperenaine, kes väärinuks asepresidendi tooli. Tal olid täiuslikult lõigatud tumedad juuksed, mis näisid justkui olevat omaette, ja niisuguse inimese pisut liialdatud naeratus, kes tegeleb palju väikelastega. Ta marssis otse kööki, pani veekeetja käima ja võttis lahustuva kohvi jaoks välja kaks lusikat.
„Ma olen Broken Wheeli infolehe vastutav väljaandja,” ütles ta üle kohvitasside ja lusikate klõbina.
Ta avas ühe alumise kapi ja leidis suhkru. Juuksed hõljusid tema ümber, kui ta alla kummardus. „Me kirjutame kõigist siinsetest suurtest sündmustest. Alles mõni aasta tagasi oli siin külas üks mees Jerseyst. Mingisugune vabakutseline. Ta tuli ennast otsima, aga kolis ainult kahe nädala pärast Hope’i ja keeldus intervjuud andmast.”
Jäi selgusetuks, mis oli olnud hullem, kas Hope’i kolimine või intervjuust keeldumine.
„Üks mu sõber Spencerist tegeles suguvõsauuringutega,” ütles naine üle õla. „Olen Spencerist pärit. Kolisin siia, kui abiellusin.”
Ta näkku tekkis midagi otsustavat.
„Aga jah. Ta tegeles suguvõsauuringutega. Leidis sugulasi Rootsist. Ta oli sellega väga rahul. Palju parem kui sugulased Iirimaalt või Saksamaalt, nagu ma talle ka ütlesin. Kõikidel on seal sugulasi. Rootsi on palju eksootilisem.”
Ta vaatas Sarale otsa ja raputas siis kiiresti pead, arvatavasti ahastusest, et Sara oli nii tavaline.
„Mis su perekonnanimi on? Võib-olla olete sugulased. On imelikumaidki asju juhtunud ja Rootsis ei ela ju väga palju inimesi?”
„Üheksa miljonit.”
„Kas teil tammesid on?”
„Tammesid?”
„Iowa rahvuspuid. Meil siin on fantastilised tammed.”
„Jah, meil… on tammesid.”
„On