Sõnum katkes taas ja järgmine oli salvestatud alles kolm tundi hiljem. Ema jälle:
„Sara! Miks sa vastu ei võta, kui me sulle helistame? Kas Amy on massimõrvar? Mina tean küll, kuidas seal USAs asjad on. Kui sind on kusagil tükkideks lõigatud, siis ei anna ma sulle kunagi andeks. Kui sa meile silmapilk ei helista, helistan ma CIA-sse.” Taustal pomises isa hääl midagi. „FBI-sse. Whatever.”
Ema ei olnud maha rahunenud, kui Sara ta ükskord kätte sai.
„Mulle ei meeldi üldse see väikelinna asi,” ütles ema. Nad olid selle üle varemgi vaielnud.
Sara hõõrus otsaesist ja vajus tagasi voodile. Tuba, kus ta lamas, oli väike, võib-olla kolm korda viis meetrit. Seal oli voodi, tugitool akna all, öökapp ja väike kummut. See oli kõik. Tapeet oli hele, lilleline ja paistis olevat vähemalt paarkümmend aastat vana. Kardinatel oli hoopis teistsugune lillemuster ja näis, et need olid üles riputatud alles enne tema tulekut. Kardinad olid selle akna jaoks kindlasti kümmekond sentimeetrit liiga lühikesed.
„Väikelinnad on nii… igavad. Sa oleksid võinud sõita ükskõik kuhu üle kogu maailma.”
See oli tegelikult irooniline. Ema oli talle alati korrutanud, et tuleb reisida, ja kui ta nüüd seda tegi, käitus ema nii, nagu oleks ta pidanud pigem koju Haningesse jääma.
„Ja ohtlikud. Kes teab, millised hullud ennast seal peidavad?”
Polnud selge, mis oleks halvem, kas igavus või oht sattuda mõne hullumeelse massimõrvari otsa, kes igas kuuris peidus on. Need sõnad äratasid millegi Sara mälus.
„See tuleb sellest, et inimesed saavad väikelinnades üksteisega lähedasemaks,” ütles ta.
„Kui aus olla, siis mida tead sina inimestest? Kui sul poleks nina kogu aeg raamatus…”
Seda vaidlust oli neil samuti olnud palju kordi.
Võib-olla polnudki nii imelik, et ema nägi oma vanemas tütres proovikivi. Sara noorem õde Josefin töötas Södertälje maakohtus juristina. Ajapikku pidi temast saama advokaat, mis on sotsiaalselt mõjukas amet, kus töötajad kannavad hästiistuvaid kalleid kostüüme. Aga Sara. Raamatukaupluses. Kusagil äärelinna ostukeskuses. See oli ainult õige vähe parem kui olla töötu endine raamatupoe müüja, mida ta nüüd oli. Ja kui ta kord sõitiski välismaale, siis kuhugi väikesesse urkasse kusagil Ameerika kolkas, elama ühe vanema naisterahva juurde.
Tavaliselt ei hoolinud Sara sellest, et ema teda nii ilmselt igavaks pidas. Ema arvamuses oli tõetera. Kogu elu jooksul polnud ta teinud mitte midagi, mis oleks olnud vähimalgi määral seikluslik. Kuid pidevad rünnakud Amy vastu olid hakanud talle juba enne ärasõitu närvidele käima ja nüüd, traagilised matused värskelt meeles, vastas ta seetõttu ema kommentaaridele lühidalt ja ühesilbiliselt.
Ema näis tajuvat, et on liiale läinud, sest ta ütles: „Nojah, vähemalt ei ole sa tapetud ja tükeldatud.” Hääletoon oli nii teesklematult pessimistlik, et tal polnud vaja isegi lisada „veel”. „Kuidas siis Amy on? On ta sinuga lahke?”
„Amy on…” Sara takerdus. „Ta on kena.”
Seda ta oli. Ainult et ta oli ka surnud.
Sara hiilis oma toast välja ja läks läbi pimeda koridori nagu närviline murdvaras. Kohe tema toa ees oli kitsas koridor, mis viis ka vannituppa ja Amy tuppa. Caroline oli seda näidanud, kui teda külalistuppa juhatas. Ta möödus kiiresti, püüdes mitte vaadata rangelt suletud ust. Ta mõtles, kas keegi seda veel üldse kunagi avab. Temal igatahes polnud mõtteski seda teha. Trepiotsal jäi ta seisma ja kuulatas. Siis läks aeglaselt trepist alla.
Iga uue toa juures kõhkles ta ja vaatas ettevaatlikult uksest sisse. Ta ei teadnud, mida ta tegelikult ootas. Elutoa diivani taha peitunud linnaelanikke. Amy vihaseid sugulasi esikus, kes süüdistavad teda, et ta elab majas ilma üüri maksmata, või Amy vaimu köögis. Ent kõik oli tühi ja mahajäetud.
Ta kõndis Amy majas ringi, puudutas käega pindasid, mida Amy oli katsunud, tubades, kus Amy oli elanud. Maja vaikus hirmutas teda, silme ette kerkisid pildikesed tardunud igapäevaelust, kui ta selleks kõige vähem valmis oli.
Köögis oli keegi valmis pannud keedukannu, purgi lahustuvat kohvi ja pudeli piima. Eilsest oli järel leiba ja külmikut avades avastas ta, et seal oli külluses toitu, korralikult kilesse pakitud, peale märgitud, mis roog see on, ja eilne kuupäev.
Ta sõi paljast leiba ja pani vee keema, enne kui lipsas vannituppa, et duši all käia. Dušš ise oli vanaaegne, väikese ovaalse vanni kohal. Ta võttis kõik riided seljast, voltis kokku ja pani korraliku kuhjana WC-poti vastas nurgas seisvale kulunud järile. Ta lootis, et need jäävad seal kuivaks, ehkki äravooluava ega dušikardin ei näinud kuigi usaldusväärsed välja.
Torudest tuli vinguvat kaeblikku heli ja vesi ei läinudki soojemaks kui vaid hädavaevu leigeks.
Tegelikult ei pidanud see niiviisi minema, mõtles Sara. Ta oli vannitoast leitud käteräti pea ümber mähkinud, oma pagasi lahti pakkinud ja tagasi kööki kolinud. Siiani polnud ta viibinud üheski toas rohkem kui kakskümmend minutit, välja arvatud külalistuba, kus ta oli maganud. Kuidagi kindlam tundus ringi liikuda.
Lahtipakkimine oli võtnud kolmteist minutit, nii et nüüd oli kell pool üksteist ja tal polnud üldse mitte midagi teha. Väljas hakkas juba palavaks minema. Lahtisest köögiuksest tuli kuiva mulla ja lämmatava roheluse lõhna. See võistles majas sees oleva umbsuse, puidu ja vanade vaipade lõhnaga.
Ta vajus köögitoolile ja otsis mingisugust märki sellest, et Amy oli seal elanud, kuid nägi ainult kulunud kapiuksi ja surnud potililli aknalaual.
See siin oleks pidanud olema tema seiklus. Nemad Amyga oleksid pidanud siin istuma, võib-olla täpselt samadel toolidel, ja rääkima raamatutest, linnast ja inimestest, keda Amy oli tundnud, ning see oleks olnud kena.
„Amy,” ütles ta. „Mida paganat sa oled teinud? Me pidime ju päriselt sõbraks saama.”
Verandale viiva köögiukse kõrval seisis kaks paari eri suuruses kummikuid. Rohi oli kõrge ja suvepäikesest kolletunud ning köögiviljaaed ammu umbe kasvanud. Ilmselt leidus seal paljugi, mida polnud võimalik kogu selle rohu tõttu näha, kuid Sara suutis tuvastada kaks kõverat õunapuud, mis näisid olevat aastaid kärpimata, rohtunud lapikese maitsetaimedega, mis sarnanesid väga umbrohuga, ja paar tohutu suurt tomatitaime.
Ta läks majja tagasi ja kulutas tund aega sellele, et oma raamatud kogu majas laiali paigutada, püüdes maja koduseks muuta. Kuid kolmeteistkümnest raamatust ei jätkunud kuidagi kõigisse tubadesse.
Kodus oli tal peaaegu kaks tuhat raamatut ja kolm sõpra. Kui endisi raamatukaupluse kolleege võis sõpradeks pidada.
Ta oli raamatukauplusse tööle läinud, kui oli seitseteist, algul jõulude, allahindluste ja suvepuhkuste ajal, seejärel täiskohaga. Ja sinna oli ta jäänudki. Poole tunni kaugusele kohast, kus ta oli sündinud. Midagi sellest põnevamat ei olnud juhtunud.
Üks kaupluse naistest oli kord väitnud, et kõik jutustused algavad sellega, et keegi saabub või lahkub. Josephssoni raamatukauplusse ei olnud kunagi kedagi saabunud ja kindlasti ei olnud kedagi saabunud Sara kahetoalisse Haninge korterisse. Mitte midagi peale kirjade, ilusti käsitsi kirjutatud kirjade. Mõnda aega oleks Sara võinud vanduda, et kirjad tõid endaga kaasa tükikese Iowat, nõrga, kuid selgesti tajutava seikluste, võimaluste, teistsuguse, ajatuma elu tunde.
Kuid siia jõudes lõhnas siin ainult umbselt puidu ja vanade vaipade järele.
„Võta end kokku, Sara,” ütles ta. Oli rahustav inimhäält kuulda, isegi kui see oli tema enda oma. Ainsad muud heli tulid liiga pikaks kasvanud puuokstelt, mis peksid ülakorrusel vastu akent, ja torudest, mis vahetevahel ilma põhjuseta korisesid.
Kuidas on võimalik maha sõita tuhandeid kilomeetreid ja kohale jõudes olla ikka seesama inimene? Sara ei saanud sellest aru.
Kui muidugi see välja arvata, et nüüd oli tal kolmteist raamatut ja null sõpra.
„Võta