Unistuste raamatupood. Katarina Bivald

kärbikpüssiga eemal.”

      „Võib-olla kujutas ta sinu jaoks muud ametit ette?” küsis Sara. Ta piilus üle kohvitassi närviliselt Grace’i poole, et näha, kas ta pole liiga kaugele läinud.

      Kuid Grace nägi lihtsalt rahulolev välja.

      „See pole mingi amet. See on perekonna traditsioon,” ütles ta. „Minu suguvõsa naised on alati sitked olnud, nad on alati teistele napsi kallanud, nende nimi on alati olnud Grace.”

      Ta viskas kotleti nii dramaatilise käeliigutusega taldrikule, et Sara arvas, et see liugleb üle teise serva maha. Siis tõstis ta sinna suure portsjoni friikartuleid ja lükkas kõik üle leti teele. Taldrik klirises, kuid jõudis Sara ette õigesse kohta.

      „Mu ema armus mehesse, kellel oli väike farm paar kilomeetrit linnast väljas,” jätkas Grace. „Ja mida see rumal naine sinu arvates tegi?”

      Sara ei hakanud oletama ja Grace jätkas kohe:

      „Ta abiellus. Mina sündisin kenasti teisel abieluaastal. Grace, kes polegi vallaslaps. See pani kuulujutud käima, selles olen ma kindel. Vanaema oli ikka veel elus ja hoolitses baari eest, nii et ema ei peetud täiesti vastuvõetavaks. Mis on minu meelest ükskõik.”

      Grace süütas sigareti. Sara lõikas ettevaatlikult tüki oma kotletist.

      „Ema püüdis ennast vastuvõetavaks teha. Oled sa kunagi seda proovinud?”

      Sara mõtles järele, enne kui vastas. „Ma ei tea,” ütles ta, ehkki arvas, et kõik on seda kunagi teinud.

      „Sellel pole mõtet,” ütles Grace. „Kui sa mängid nende mängureeglite järgi, võidavad nad sind alati. See on nagu vanasõna: ära vaidle kunagi idioodiga, sest ta tõmbab su oma tasemele ja lööb sind siis kogemusega. Sama kehtib ka selle kohta, kuidas oma elu elada.” Ta kustutas sigareti juba niigi liiga täis tuhatoosis. „Ära ela kunagi idiootide reeglite järgi. Sest nad tõmbavad su oma tasemele, võidavad sind ja sinu elu on samal ajal kuradima igav.”