„Mida te seal tegema hakkate?”
„Lugema.”
Mees vangutas pead.
„Puhkuseks,” täpsustas Sara.
„Eks me näe,” ütles Hank pahaendeliselt.
Autoaknast avanev vaade muutus Sara silme all. Muruplatsidest said põllud, läikivad autod kadusid ja hoolitsetud majad asendusid kahel pool teed kõrguva võimsa maisimüüriga. Tee suundus uinutava ühetaolisusega otse edasi. Aeg-ajalt ristus see teiste, samuti täiesti sirgete teedega, nagu oleks keegi kunagi üle tohutute põldude vaadates nende vahele joonlauaga teed tõmmanud. Sama hea meetod nagu iga teinegi, mõtles Sara. Aga mida kaugemale nad sõitsid, seda vähemaks jäi teisi teid, kuni tundus, et nende ümber on kilomeetrite viisi ainult mais.
„Seal ei saa linnast kuigi palju alles olla,” ütles Hank. „Üks mu sõber kasvas seal üles. Praegu on ta Des Moinesis kindlustusagent.”
Sara ei teadnud, mida selle peale öelda. „Väga tore,” kohmas ta.
„Talle meeldib seal,” nõustus mees. „Tunduvalt parem kui üritada Broken Wheelis perefarmi pidada, see on kindel.”
Pärast seda ei öelnud ta midagi.
Sara kallutas end akna poole, nagu otsinuks ta Amy kirjadest pärit linna. Ta oli Broken Wheelist nii palju kuulnud, et tundus peaaegu, nagu ilmuks iga hetk nähtavale oma kastiga mopeedil sõitev preili Annie või teeservas värske ajalehega lehvitav Jimmy. Natuke aega võis ta neid peaaegu reaalselt näha, kuid siis muutusid nad ähmaseks ja lendasid auto taga tolmu sees keereldes minema. Nähtavale ilmus üks päevinäinud kuur ja kadus siis jälle maisi sisse, nagu poleks seda seal kunagi olnudki. See oli ainus maja, mida Sara veerand tunni jooksul nägi.
Kas linn näeb välja nii, nagu ta on seda ette kujutanud? Nüüd, mil ta pidi lõpuks ometi linna näha saama, unustas Sara isegi mure selle pärast, et Amy telefonile ei vastanud.
Ent Broken Wheeli jõudes oleks ta võinud kogu linna maha magada, kui Hank poleks kiirust maha võtnud. Nii ootamatult ilmus linnake laia, peaaegu kolmerealise tee äärde. Majad olid nii madalad, et tundusid kogu selle asfaldi sisse kaduvat.
Peatänav koosnes kahel pool teed paiknevatest vähestest majadest. Enamik paistis olevat viimase õhtupäikese käes pimedad ja kasutamata, hallid ja masendavad. Mitme kaupluse aknad olid katki või kinni naelutatud, kuid üks söögikoht oli endiselt lahti.
„Mida te siis teete?” küsis Hank ükskõikselt. „Kas viin teid tagasi?”
Sara vaatas ringi. Söögikoht oli igatahes lahti. Sõna Diner punased neoontähed helendasid nõrgalt ja aknaaluse laua taga istus üksik mees. Sara raputas pead.
„Nagu soovite,” ütles Hank sama tooniga, millega oleks öelnud „süüdistage siis iseennast”.
Sara tuli autost välja, avas tagaistme ukse ja tiris oma pagasi välja, pehmekaaneline raamat kaenla alla surutud. Hank sõitis samal hetkel minema, kui Sara ukse sulges. Linnakese ainsa valgusfoori juures tegi auto järsu tagasipöörde.
Foor rippus tänava keskpaigas terastrossi küljes ja näitas punast.
Sara seisis söögikoha ees, kohver vastu jalga, seljakott üle õla ja raamat kõvasti vastu rinda.
Kõik läheb hästi, ütles ta endale. Kõik saab korda. Mingeid katastroofe ei… Ta sõnastas ümber: mingeid täielikke katastroofe ei saa juhtuda, kuni on raamatuid ja raha. Tal on piisavalt raha, et hostelisse elama minna, kui seda peaks vaja olema. Ainult et ta oli kindel, et Broken Wheelis ei ole ühtegi hostelit.
Ta lükkas uksed lahti – ehtsad saloon᾿i uksed, milline absurdne detail – ja läks sisse. Söögikoht oli tühi, välja arvatud mees akna all ja naine leti taga. Mees oli kõhn ja sooniline ning kogu ta kehakeel ja olemus justkui palusid andeks, et ta olemas on. Ta ei vaadanud isegi üles, kui Sara sisse tuli, vaid jätkas kohvitassi keerutamist, aegamööda, kord ühele, kord teisele poole.
Naine seevastu suunas kohe kogu tähelepanu uksele. Ta kaalus vähemalt 150 kilo ja ta tohutud käsivarred puhkasid kõrgel letil. Kas oli lett spetsiaalselt tema jaoks ehitatud või siis oli ta seal nii kaua töötanud, et oli selle järgi kohanenud. Lett oli tumedast puust ja näis kuuluvat pigem baari juurde. Aga seal, kus oleksid pidanud seisma õlleklaasialused, olid hoopis roostevabast terasest hoidikud pabersalvrättide jaoks ja kiletatud menüüd ebaloomulike piltidega kõigist pakutavatest eri sorti rasvastest roogadest.
Naine süütas sigareti samasuguse endastmõistetavusega, nagu oleks see tema keha pikendus.
„Teie oletegi vist see turist,” ütles ta. Sigaretisuits tabas Sarat otse näkku.
„Sara.”
„Küll oskasite ikka tulekuks kuradima päeva valida.”
„Kas te teate, kus Amy Harris elab?”
Naine noogutas. „Kuradima päeva.” Sigareti otsast kukkus natuke tuhka ja maandus letile.
„Minu nimi on Grace,” ütles naine. „Või ausalt öeldes on mu nimi Madeleine. Aga selle nimega pole mõtet mind kutsuda.”
Sara ei kavatsenud teda üldse mingi nimega kutsuda.
„Ja nüüd olete te siin.”
Saral tekkis teatav tunne, et Grace-kes-polegi-Grace naudib hetke. Naine venitas seda pikemaks. Noogutas kolm korda iseendale, tõmbas sigaretist sügava mahvi ja laskis suitsul aeglaselt suunurgast välja imbuda. Siis painutas ta end üle leti.
„Amy on surnud,” ütles ta.
Sara mälus hakkas Amy surm edaspidi seostuma päevavalguslampide liiga ereda valguse, sigaretisuitsu ja toidulõhnadega, kuid tol hetkel tekitas see lihtsalt tunde, et kõik oli ebareaalne. Ta seisis ühe Ameerika väikelinna söögikohas ja teda informeeriti sellest, et naine, keda ta polnud kunagi kohanud, on surnud. Kogu situatsioon oli selleks liiga unenäoline, et seda kohutavaks pidada, liiga imelik isegi selleks, et olla õudusunenägu.
„Surnud?” ütles ta, mis oli isegi tema suust tavatult rumal kommentaar. Ta vajus baaritoolile. Tal polnud aimugi, mida nüüd peale hakata. Talle meenus naine Hope’ist ja ta mõtles, kas ei peaks siiski sinna tagasi sõitma.
Amy ei saa surnud olla, mõtles Sara. Ta on ju minu sõber. Ta armastab raamatuid.
See, mida Sara tundis, polnud lein, kuid talle tuletati meelde, kui ajutine on elu, ja sürreaalsuse tunne muutus tugevamaks. Ta oli tulnud Rootsist Iowasse, selleks et elust puhata või isegi elust pääseda, mitte selleks, et kohtuda surmaga.
Kuidas Amy suri? Osa Sarast tahtis küsida, teine osa ei tahtnud teada saada.
Grace jätkas, enne kui ta jõudis otsustada: „Matused on ilmselt täies hoos. See pole tänapäeval kuigi pidulik sündmus. Minu arvates on seal liiga palju religioosset loba. Kui minu vanaema suri, oli asi teisiti.” Ta vaatas kella. „Aga te peaksite nüüd küll sinna minema. Keegi, kes teda paremini tundis, teab kindlasti, mis me teiega peale hakkame. Mina katsun mitte lasta end linna probleemidesse kiskuda ja teie olete kindlalt üks nendest.”
Ta kustutas sigareti. „George, kas viid Sara autoga Amy maja juurde?”
Akna all istuv mees vaatas üles. Hetkeks nägi ta välja niisama halvatud, nagu Saragi end tundis. Siis aga tõusis püsti ning viis pooleldi vedades, pooleldi kandes Sara pagasi auto juurde.
Kui Sara oli mehe järel välja minemas, haaras Grace tal küünarnukist. „See seal on Vaene George,” ütles ta peaga mehe selja suunas osutades.
Amy Harrise maja oli selleks piisavalt suur, et esimese korruse köök ja elutuba tundusid suhteliselt ruumikad, kuid küllalt väike, et pärast matuseid sinna kogunenud väike rühm tekitas mulje, et maja on täis. Laual ja köögikappidel seisid ahjuvormid toiduga, keegi oli kaussidega välja pannud salatit ja leiba ning torganud joogiklaasidesse noad-kahvlid ja salvrätid.
Sara sai endale