Kaksikud tasandasid veelgi häält.
Mura teadis väga hästi, millest nad räägivad! Nad rääkisid armastusest. Rääkisid nägusast noorest krahvist Vladimir Jonovist, kes oli Anna kätt palunud, aga Mummy oli ei öelnud. Miks? Mõistatus. Mummy ütles, et noormehe tervis ja varandus on liiga viletsad. Ühtlasi väitis Mummy, et tal on Annale keegi teine välja vaadatud.
Tüdrukud rääkisidki sellest sundabielust Peterburis, mida Mummy Annale parasjagu ette valmistas.
„Aga ikkagi,” prahvatas Alla, „ma ei saa aru, miks ta ei lase mul sinu pulma tulla selle jõleda parun von Bülowiga.”
„Selleks, et sulle närvidele käia,” torkas Anna. „Mummy ei taha sind enda kõrvale: sa jätaksid ta Iisaku katedraalis varju … Aga ära muretse, mina ei tule ka sinna kohale!”
Harkovi ja Kiievi pankades kandsid Maria Nikolajevna pingutused päranduse haldamisel ehk isegi vilju, aga ta kibestus sellest tööst kohutavalt. Ettekäändel, et ta ise on pidanud oma seisusliku väärikuse taastamiseks loobuma tualettidest, vastuvõttudest, flirtimisest, väitis ta nüüd, et hoiab tütreid samal teel. Õigel teel.
Ema õnnetuseks olid aga Anna ja Alla maiseid rõõme juba maitsnud ning olid neid lausa sihikindlalt harrastanud. Kuna mõlemad neiud olid sünnipäraselt elegantsed ja ebaharilikult elujõulised, oli nii õukond kui ka linnaelanikud neid nimetanud Peterburi kõige kaunimateks debütantideks. Nende tutvustamine keisrinnale oli olnud triumf.
Emad teadsid rääkida, et nende viie aasta jooksul, mil Zakrevskid Peterburis olid elanud, olid kadettide ja paažide kooli koridorid lausa kajanud luuletustest, mis kiitsid värsivormis nende neiude arvukaid võlusid.
Räägiti, et senaator Zakrevski tütred olid noorte õhtusöökidel ja ballidel alati köitnud sõbrannade kavaleride pilke. Ja et nende pärast oli mitu pulma ära jäänud.
Need kaks suurt kasvu punaste juustega vormikat tüdrukut olid tõeliselt kombekate meeste jaoks liiga varaküpsed. Ja liiga kerglased. Ja liiga haritud. Ja liiga auahned.
Härrad – noorte isad – mõistsid poegade kirge Alla ja Anna Ignatjevna Zakrevskaja vastu. Mõlemal oli nende sõnutsi temperamenti. Vähem varakate ja vähem kõrget päritolu preilide puhul olnuks temperament igatahes puudus. Nemad olid aga kaunid, koolitatud ja peale selle varakad. Mida veel tahta? Öelgu daamid, mida tahavad, aga need tüdrukud on suurepärane partii.
Mitte keegi ei kõhelnud, et nad leiavad endale abikaasa õukonna kõige peenemast seltskonnast. Sosistati isegi kõige kõrgemate tiitlitega meeste nimesid.
Need võidud, need õnnelubadused olid jäänud minevikku. Ja tulevik, vähegi sobiva abikaasa leidmine, näis olevat sajandite kaugusel.
Nüüd oli neil hirm. Kui jumalik ettehooldus asjasse ei sekku, jäävadki nad samasugusteks tühikargajateks, kes ema ümber tiirlevad, nagu koduõpetajannad, naissugulased … Nagu kõik Berjozovaja vanatüdrukud.
Seepärast püüdsid Alla ja Anna hoida sidet oma Peterburi noorte tuttavatega ja ise suunata oma saatust.
Põrgu.
Maria Nikolajevna korraldas üha uusi draamasid ja hoidis kõiki hirmuvalitsuse all. Kokkupõrked muutusid lausa katastroofiliseks, kui ta otsis kaksikute asju läbi, muukis lahti nende kirjutuslauasahtleid, luges nende kirjavahetust, viskas minema nipsasjakesi nende varasemast elust, põletas kõiki neid jälgi, mis võinuks Allale ja Annale tuge pakkuda: luuletusi endistelt kavaleridelt, kirju kunagistelt sõbrannadelt Obolenski instituudi päevilt, fotosid, värvilisi paelu … Ema püüdis hävitada kõiki jälgi kaksikute halvast käitumisest.
Tõtt-öelda mõistis Maria Nikolajevna alles nüüd kodumajandust õppides, kui palju ta oli jätnud majapidamise 20 aasta jooksul hooletusse. Nüüd püüdis ta kaotatud aega tagasi teha, tütred olid aga kindlapeale sõlminud ta selja taga kahtlasi suhteid.
„Ta mõistab meie üle kohut oma mõõdupuu järgi,” märkis Anna põlglikult.
„Goremõkin kompromiteeris ikkagi teda. Mitte meid!”
Maria Nikolajevna jäi oma käitumisviisile truuks ning püüdis kaksikute jõude lahutada ja tüdrukuid eraldada, saates kummagi elama mõisa eri tiiba.
Ta oli leidnud viisi, kuidas teha lõpp kaksikute kõigile väikestele saladustele: ta lasi neil iga nädala tagant tuba vahetada. Kolimise käigus kontrollis ta üksipulgi tüdrukute kõiki isiklikke asju.
Selle tulemusena unistasid Alla ja Anna rohkem kui kunagi varem meheleminekust abikaasale, kes vabastaks nad ema türannia alt, mehele, kes neid armastaks ja viiks nad kaugele ära.
Esimene kaksik Alla, kellel oli suuremad kunstikalduvused ja hapram olek, püüdis unustust leida muusikast. Mida enam kasvasid temas mässumeelsus ja mured, seda meisterlikumalt mängis ta klaverit. Tüdruk lootis lausa, et hakkab elukutseliseks, et teenida raha ning pääseda ema viha alt.
Vale suund. Maria Nikolajevna silmis olid väljavaated elukutsele alandavad ning ta seisis vastu mõttele, et tütar võiks mingitki karjääri teha.
„Väikseke, sellest ei piisa, et sa oled kõrget päritolu. Sa pead ka käituma aristokraadina. Sa pead oma positsiooni hoidma, pead jääma aadlikuks.”
„Aadlikuks, aadlikuks, aadlikuks!” torkas Alla. „Muust te ei räägigi. Mis kasu sellest on? Te püüate lämmatada kõike elavat. Te hävitaksite siinses jubedas õhustikus isegi muusika! Küll on hea, et te olete oma põlvkonnast viimane! Küll on hea, et teie maailma ei ole enam olemas!”
Anna oli osavam ja pragmaatilisem, püüdis emast kiirem olla ning valmistus põgenema koos noore krahvi Jonoviga, kes oli äsja saanud saatkonna atašeeks Berliinis.
Ka sellistes oludes pääses Murotška endistviisi Maria Nikolajevna vihast. Tüdrukuga ei kiskunud keegi tüli. Otse vastupidi, öeldi, et teda imetletakse! Tema on ainus, tema on ainus normaalne laps: rõõmus, tundeküllane ja spontaanne tüdruk.
Tüdrukul läks korda oma lähedastele mitte pettumust valmistada. Ta jäigi favoriidiks.
Imekombel ei pannud ei Bobik ega õed seda Murotškale pahaks, et teda ebaõiglaselt ja alailma eelistati teistele. Lastest vanim, Bobik, kes töötas ebamäärasel ametikohal saatkonna sekretärina Jaapanis, ei tõstnud oma kaotatud paradiisi enam jalga. Vanuselt järgmised kaksikud teadsid, et noorem õde on neile lojaalne ning nende armsamate suhtes samavõrd uudishimulik kuivõrd diskreetne. Nad teadsid, et Murotška neid ei reeda.
Alla ja Anna andsid tema kaudu Duckyle teateid edasi, Maria Nikolajevna juures kasutasid nad teda saadikuna ning läkitasid teda üldse kogu aeg tule alla. Diplomaatlik Murotška püüdis teravaid seisukohti pehmendada, kaitses õdede huve ja suutis mõnikord ka harmoonia taastada.
Ta imetles Allat ja Annat liiga palju, tundis neile liiga palju kaasa, mõistis neid liiga hästi, et neid mitte toetada ja kaitsta. Ta armastas neid.
Kuidas aga võis ta armastada samal ajal ka oma ema? Mõistatus.
Kuna aga Mura tundis vastandlikke tundeid ning oli teadlik rõhuvast õhustikust, ei saanud ta üldse rahu. Temagi mõtiskles oma elu üle Berjozovajas, mõtiskles oma tuleviku üle selles maailmas. Isegi usk Jumalasse ei andnud talle enam vastuseid: tüdruku 15. sünnipäeval jäi Issand tema palvetele kurdiks, tummaks ja pimedaks.
Ainsaks pääseteeks olid raamatud.
Üksindus oli teinud Murast apla lugeja. Berjozovaja raamatukogus oli hulganisti originaalväljaandeid, mille Ignati Platonovitš oli oma parimatel aegadel lasknud köita punasesse safianisse. Seal oli kõiki žanre. Kõiki keeli. Corneille, Racine, Zola, muidugi Shakespeare, Tolstoi, Dostojevski. Ja klassikalised kreeka ja ladina autorid: Herodotos, Vergilius, Ovidius.
Ilukirjandus. Ja füüsiline trenn.
Mura