Küll aga tundis Zakrevski uhkust selle üle, et sai oma järeltulijatele pakkuda Peterburis kõike kõige paremat. Marionetietendused ja jalutuskäigud Suvepalee aedades. Uisutamistunnid Fontanka kanalitel ja Tauria palee suurel tiigil. Rõivaproovid tüdrukuterätsepate juures, kes olid saanud väljaõppe Pariisis Worthi juures. Poseerimisseansid Nadari kunagise õpilase Hélène de Mrozovskaja fotostuudiotes.
Kogu seda askeldamist juhatas Ducky, kes korraldas kõike ülitäpselt. Reed, kalessid, trammid: juba varavalges kavandas ta minutipealt preilide lugematuid tegevusi.
Õhin, millega Babydear kõigisse seltskonnategevustesse suhtus, oli Ducky jaoks jahmatav ja kurnav. Tüdruk tahtis teha kõike, mida õedki. Hirm selle ees, et ta võib mõnest väljaskäimisest ilma jääda, oli ainus, mis teda üldse endast välja viis. Teda ei olnud võimalik veenda loobuma ainsastki ettevõtmisest. Mõte sellest, et ta võib näida liiga noor, liiga väsinud või liiga haige, et ühes või teises meelelahutuses kaasa lüüa, tegi ta kurdiks oma sisehääle suhtes, sundis teda kasvama väga kiiresti ja ennast ületama. Tänu sellele hirmule oli tal suurepärane tervis.
Tantsutunnid masurka, poloneesi, kadrilli ja valsi harjutamiseks kuulsa meistri Troitski käe all, kes õpetas tantsima kõiki tulevasi debütante. Klaveritunnid – Glinka, Schubert, Chopin – Maria teatri klaverisaatja madame Prabonneau juures. Laulutunnid Fräulein von Kischkeliga Salzburgi ooperiteatrist. Rühi hoidmise tunnid mademoiselle Violette’i juures Saint-Cyris asuvast Saint-Louis’ kuninglikust tütarlastekoolist.
Rääkimata meelelahutustest, mida korraldasid Nende Ekstsellentsid. Külaskäigud Mummy sõbrannade juurde, kaksteist külastust päevas kella kahe ja viie vahel, üks visiit kestis kümme minutit. Sõjaväeparaadid keiserlike ministrite tribüünil Daddy kolleegide ees. Lasteeined Talvepalees rahvarõivastes. Noorteballid suurhertsoginnade sünnipäevade puhul.
Kuidas küll kirjeldada seda, kui maagilist elu elasid noored Neeva jõe kaldapealsel rikaste villades?
Nüüd olid aga jalutuskäigud ja vaatemängud Murotška jaoks läbi. 1899. aasta septembrikuus langesid Zakrevskid keiserliku viha alla. Ja minister Goremõkini sajatused panid lühtrid värisema.
„Kuidas võis Ignati Platonovitš, Vene keisririigi senaator, Tema Majesteedi esindaja välismaal, lasta end haarata kirest inimkõntsa, juutide ja vabamüürlaste vastu, jättes täiesti tähelepanuta selle võimalikud tagajärjed?”
Maria Nikolajevna kössitas toolil, nina taskurätis, vangutas uskmatusest pead ja tihkus nutta.
Ducky suureks meelepahaks osales selles stseenis ka Babydear. Ema oli nõudnud tema kohalolekut. Tahtnud, et tüdruk oleks raskel hetkel tema kõrval, tahtnud teda enda juurde, enda ligi: ainult Murotška, kes oli alati nii rõõmus, nii tundeküllane, suutis ema rahustada ja abikaasa eksimuste eest kaitsta. Isegi tema armas foksterjer Petit Chéri ei tulnud sellega enam toime.
See ei meeldinud Duckyle. Nii ta jäi ise asjal silma peal hoidma.
Väga hoogu läinud Goremõkin vehkis Timesi artikliga, mis oli ta raevuhoo põhjustanud. Selleks ajaks oli artikkel talle juba pähe jäänud ja ta tsiteeris peast kõige skandaalsemaid lõike.
„„Prantsusmaa (kes väidab end kõrgel hoidvat tsivilisatsiooni tuleleeki) on õige madalale laskunud!” Kuulete, mida teie abikaasa väidab? „Venemaa mahitusel on Prantsusmaal muidugi tekkinud juudivastasus, valitsuse omavolitsemine, ühesõnaga kogu Dreyfusi afääri jõledus …” Kui ma saan Ignati Platonovitši sõnadest õigesti aru, mõtleb ta seda, et Venemaa on Prantsusmaad nakatanud ja et just meilt on pärit kõik Prantsusmaa hädad. Selliste ideede eest pannakse teid vangi! Kui ta jätkab samamoodi, läheb teie abikaasa oma sõbrakeste juurde Siberisse!”
Goremõkin vaikis ja vaatas naist süüdistava pilguga: „Kas tahate, ma ütlen teile, Maria Nikolajevna, miks ta selle kõntsa Londonis avaldas? Sest ainult Inglise ajaleht võib Prantsusmaad sedasi rünnata! Ja tema liitlast, Venemaad! Teate, mis? Teie abikaasa on agitaator! Reetur välisriigi palgal, provokaatorist agent Inglismaa teenistuses!”
Minister raevutses. Isegi Maria Nikolajevna üritas protestida. Jah, ta teadis, et ta abikaasa on taktitundetu. Muidugi ülbe. Ja kindlapeale ei anna ta endale oma tegudest aru. Aga agitaator? Olge nüüd!
Ta jalge ees istuv Murotška ei liigutanud. Ta oli pannud pea ema põlvedele, vaadates kindlalt ühte kohta. Ei ühtki pisarat. Ei mingit häält. Tüdruk tahtis, et ta kohalolu unustataks. Ometi tundis Ducky, et Murotška on pinges ja kargab kohe varsti ministrile kõrri.
Siis pani Maria Nikolajevna käe tütre pea peale.
Ducky ei saanud last ära viia.
„Aga ikkagi,” haukus minister, „ma ei saa aru, ma ei saa aru, ma ei saa aru, mis huvid Ignati Platonovitši selles afääris mängus on! Ei ole võimalik, et ta ei olnud kursis kaubandusleppega, mille üle me peame Prantsusmaaga läbirääkimisi. Ja just nüüd, kui Prantsusmaa oli valmis alla kirjutama, põhjustab senaator Zakrevski sellise diplomaatilise intsidendi, mis ajab kõik luhta … Selle artikliga kahjustab ta rängalt oma riigi huve, ta laimab Venemaad teadlikult! Teate, mis ma ütlen? Tema karjäär on läbi!”
Maria Nikolajevna puhkes veel valjemini nutma. Murotška tõusis püsti ja vaatas vihasel pilgul ministrile silma. Tüdruk seisis ema ees. Nüüd arvas Ducky, et on õige aeg vahele astuda. Ta hakkas isegi tüdrukule lähenema.
Goremõkinil oli aga ükskõik kõigi kohalolijate reaktsioonidest ning ta luges oma hauatagusel häälel kiiresti ette artikli pärle: „„Aga jätame õige selle armsa Prantsusmaa, jätame ta suurtele armeejuhtidele, vaimulikele, kes puhuvad lõkkele pärtliöö leeke, jäledale ajakirjandusele, mis puistab pilgates valede ja solvangute voogusid! Ütleme sellele šovinistlikule ja Dreyfusi-vastasele Prantsusmaale, et kõik, mis seal toimub, tekitab välismaal ainult iiveldust! Ja ennekõike, ennekõike ärgem kiirustagem tema järgmise aasta maailmanäitusele, sest me võiksime seal sattuda väga delikaatsesse olukorda. Me kuuleksime seal nagu tavaliselt õõnsaid lauseid Progressist, Vabadusest ja Õiglusest. Mida me siis teeksime? Me puhkeksime naerma!” Teie abikaasa ei puhke naerma, vaid nutma! Ja mina, kes ma toetasin sellise idioodi nimetamist senatisse, kaotan oma koha koos temaga. Zakrevskitega on kõik läbi! Ja sama hoobiga on kõik läbi ka minu ministeeriumiga!”
Minister tabas naelapea pihta. Vaenlased olid juba nõudnud tema tagasiastumist.
Maria Nikolajevna jaoks tähendas aga Goremõkini põlu alla sattumine lõppu tema sidemetele võimu-, äri- ja poliitikaringkondadega. Kõige sellega, millesse ta suhtus elus kirglikult.
Sedagi mõistis Maria Nikolajevna kohe. Veidral kombel mõistis seda ka Murotška.
Aga vastupidi Ducky murele – ta oli aina kartnud, et laps läheb agressiivseks – valitses tüdruk end hästi. Kaugel sellest, et ta tormanuks isa ründajale kallale, nagu ta varasemast ilmest võis välja lugeda! Ta haaras hoopis ministri käe ja silitas sellega oma põske otsekui väike kass. Murotška hellitas Goremõkinit.
Ducky tundis oma noort hoolealust piisavalt, et teada, et selle liigutuse eesmärk on kõigest suunata Ivan Logginovitši raev mujale, suunata see emalt tema, Murotška, peale. Ja teha nii, et raev muutuks teisteks tunneteks: usalduseks, õrnuseks, armastuseks, mida ta ise mehe vastu tundis. Muuta ministri meelt ja põigata mööda raskustest, et saavutada taas rahu, mida ta ise igatses.
Nii oli see ikka olnud.
Mura oli alati vältinud otseseid lahinguid endast vanematega, vältinud vaidlusi, mossitamist, igasugust konflikti. Ta suutis selleks kasutada hämmastavat energiat, et harmooniat säilitada. Ta püüdis vaid armastada ja olla armastatud. Et seda saavutada, ei lubanud ta enesele ei tigedust ega kättemaksu, kui ta mõne lahingu kaotas. Ja võib-olla just see, mõtiskles Ducky, see tüdruku tõmme õnne