Selle asemel, et tüdruk kuradile saata, patsutas minister tal pead ja ohkas: „Vaene väikseke, sa ei tunne elu! Kui sa vaid teaksid …”
Ime oli sündinud – Ivan Logginovitš rääkis rahulikul häälel. Vahejuhtum oli läbi.
Ometi olid minister Goremõkin ja senaator Zakrevski sunnitud koos ametist tagasi astuma.
Häbi üle elatud, ei muutnud see üpriski talutav saatuselöök laste jaoks pea seitsme aasta jooksul midagi. Talved veetsid nad Peterburis, suved Berjozovajas. Ignati Platonovitši isiklik varandus võimaldas neil endiselt luksuslikku elu elada. Sõidud Šveitsi, reisid Inglismaale, puhkused Roomas … See oli kõigile hingetõmbeajaks.
Tõeline tragöödia sündis hiljem, mõni päev enne Murotška 13-aastaseks saamist.
Nad said katastroofist teada järjekordsest telegrammist. Ignati Platonovitš oli surnud. Ta oli saanud Egiptuses infarkti. Ta oli siitilmast lahkunud Kairos 9. mail 1906, kui ta oli parasjagu koos Alla ja Annaga Lähis-Ida maid külastanud. Ignati Platonovitš oli kaksikute jaoks korraldanud täisealiseks saamise puhul reisi Niiluse jõe orgu, mida ta ise väga armastas. Tema jaoks oli see omamoodi võimalus tähistada tütarde 18-aastaseks saamist kaugel õukonnast ja kodukoldest.
Huvireis vaaraode maale pöördus aga tragöödiaks.
Senaator Zakrevski kirst laskus aegamisi püramiidikambrisse, mille ta oli veidi aja eest lasknud Berjozovaja Rudkasse püstitada. Otsekui Cheops oli ta endale ette valmistanud igavese puhkepaiga.
Madala häälega papid lugesid palveid ning viibutasid viirukipanne. Küla nutunaised, vanad lapsehoidjad ja endised teenijad halasid häälekalt nagu kombeks.
Puude alla kogunenud talupoegade trobikond ei väljendanud end kuidagi. Seda ei teinud ka kodakondsed, sugulased ja sõbrad, kes olid hauakambri ukse ette kogunenud. Isegi Tema Ekstsellentsi hoolealune, kelle ta oli ühele prantslasele mehele pannud ning kes oli matuste puhuks kohale sõitnud, seisis kuivade silmadega. Ainult noorim tütar väljendas kaotusvalu nuuksete ja pisaratega.
Mura oli oma isa armastanud. Sellest päevast peale, kui ta oli kuulnud ministri suust solvanguid, oli ta imetlenud oma isa lausa piiritult. Ta oli juba tuttav Ignati Platonovitši töödega Vene õigussüsteemi saladustest ning edumeelsest kreedost. Ta teadis isa artikleid peast … 13-aastasenaunistas Mura, et saaks isa ideid kaitsta ja hoida alal ta mälestust.
Mõistagi oli isa figureerinud ta elus vaid kaugel. Ometi oli ta Murat teistele oma lastele eelistanud. Mura teadis seda. Ta tundis seda. Isa küll ei väljendanud eriti tundeid, aga oma sümpaatiat tütre vastu ei olnud ta kunagi varjanud.
Bobikuga oli isa olnud karm ja põlglik, too vihkas isa.
Kaksikute vastu oli ta olnud ükskõikne … Kuni viimaste jõuludeni, mil ta oli korraga märganud nende ilu, aga see avastus ei jäänud kauaks püsima. Selle asemel, et Niilusel pidu pidada, olid õnnetud tüdrukud pidanud isa põrmu Venemaale toimetama. Kairost Ukrainasse, enam kui kaks tuhat kilomeetrit kohutavalt rasket sõitu.
Maria Nikolajevna näis olevat pigem hämmingus kui liigutatud ega võtnud vaevaks oma hingevalu ilmaasjata välja näidata.
Kuigi 67-aastase Ignati Platonovitši surm oli abikaasat üllatanud, ei olnud ta ometi veel kõige hullemat näinud. Testamendi ettelugemine põhjustas talle elu suurima šoki.
Mees jättis kogu varanduse vabamüürlastele ja eraldi pärandiosa loožile, mille ta oli Šotimaal esimese omataolisena asutanud.
Perekonnale pärandas ta võlad ja suure korteri Peterburis. Ja Berjozovaja Rudka, mida kurnasid arvukad hüpoteegid. See surmajärgne reeturlik hoop sundis Tema Ausust loobuma linnaelu rõõmudest ning tõmbuma taas maaelu rüppe, mida ta vihkas.
Reisid ja suurilmaelu olid nüüdseks läbi. Peterburi tõid teda vaid müügitehingud, kui õnnestus midagi müüa.
Asjata küsis Maria Nikolajevna lähikondsetelt nõu, mõtiskles probleemi üle üht- ja teistpidi, vastus oli alati üks ja seesama: talle ei jäänud muud valikut kui piirata oma teenijate hulka ning piirduda vähem kuluka eluga.
Ikka veel võitles ta selle mõttega: Ukrainasse? Kas on ikka mõistlik sinna naasta? Kas ta mitte ei kuulnud, et talupoegade hordid oli põletanud möödunud aastal maha mitu maavaldust Kiievi lähedal? Ja tapnud nende omanikud? Räägiti isegi revolutsioonist! Kes teab, äkki tulevad need bandiidid tagasi?
Ka nüüd oli vastus üksmeelne: sõjavägi oli piirkonnas rahu taastanud. Rahutused olid lõplikult maha surutud ning mässujuhid küüditatud.
Kuna Maria Nikolajevna soovis oma rahanduslikku olukorda parandada, oli ta lausa sunnitud Berjozovajasse naasma. Ja ta pidi selleks oma tütreidki sundima. Nende eksiil ei kestaks kaua. Nad jääksid sinna vaid seniks, kuni mõis on taas kindlalt ohjesse saadud, kuna vahepeal olid nad oma valduse liiga kauaks hooletusse jätnud.
Ja pealegi, kes teab, võib-olla tõstab Bobik perekonna vapi taas au sisse, kui võtab naiseks mõne jõuka pärija?
Häda selle Bobikuga! Ta oli 26-aastane, aga karjäär ei edenenud tal kuidagi. Temast peaks saama perekonnapea? Tal tuleb oma lodevus maha raputada ja pingutusi teha, et õed mehele panna.
Iseasi, kuidas leida sealtkandist mehed, kes oleksid nõus võtma naise ilma kaasavarata …
4. peatükk
ALLA JA ANNA
„Hämmastav, milline anne tal on hävitada kõik, mida ta puudutab,” pomises Alla oma õele kõrva.
„Ta pole mitte rästik, vaid koletis!”
„Naabrimehed tulevad külla ju meie pärast, et meile armastust avaldada …”
„Ja sellepärast on ta meid vihkama hakanud.”
„Kui ta saaks, hoiaks ta meid siin elu lõpuni!”
Kaksikud pikutasid rohul ning varjasid end pargi lõpus põldmarjapõõsa juures kättemaksuhimulise ema eest. Nad teadsid, et Maria Nikolajevna istub mõisavalitsejaga arveraamatute taga ega tuleks neid sealt otsima. Teadsid, et Ducky ja Murotška, kellele nende peidupaik oli teada, ei annaks neid välja. Aga ikkagi täielik naeruväärsus! Loota veel nende vanuses oma guvernandi diskreetsusele ja väikeõe abile. Nad olid 20-aastased, aga pidid käituma nagu tited, et pisutki omaette olla. Jajah, muidugi, Rästik võis ju küll öelda, et näeb vaeva perekonna rahaasjade kordaseadmisega, et tütardele kaasavara saada ja nad Peterburis mehele panna, aga nii rumal ei olnud siin ometi keegi. Isegi mitte Murotška, keda Rästik väitis oma vanemate õdede riivatu eeskuju eest kaitsvat, jättes ka tema ees mõisa värava suletuks. Isegi mitte Ducky, kes teadis väga hästi, mida tähendab see demonstratiivne vooruslikkus, millega Tema Ausus end ehtis.
Mura oli tulnud põldmarjapõõsa juurde, kus kaksikud lebasid käsipõsakil, pilgud taevasse suunatud, ning sosistasid ägedalt.
Suurt kasvu nagu õedki, aga väga tõmmu naha, tugevamate lihaste ja sportlikuma olekuga Mura puges okste vahel õdedele nii lähedale kui võimalik. Tol 1908. aasta suvel oli ta saanud 15-aastaseks ning hoolimata oma lapselikust ausameelsusest oli temas kübeke vanemate õdede küpsust. Nende kolm ühesugust valget kleiti torkasid roheluses hästi silma. Oli lausa ime, et neid ei nähtud.
Kaksikute hääletoonist sai Mura aimu, kui intiimsed on nende pihtimused. Anna ja Alla keelasid tal pidevalt vestlustesse sekkuda, öeldes, et ta on liiga noor, et nende saladusi teada saada.
Võib-olla. Aga kuulamast ei saanud nad teda takistada. Berjozovajas oligi Mura lemmikmeelelahutus kuulamine … Üle kõige armastas ta kaasa lüüa oma õdede põgenemisplaanides, unistustes, et nad ära röövitaks, kõigis nende vandenõudes, et Peterburi naasta.
Mitte et Mura ise Ukrainat vihanuks, aga ta tundis puudust tegevusest, inimestest, pidudest.
Köögis