Kui aasta oli möödunud, kartsid kõik temalt küsida, kas ta plaanib Iirimaale naasta, nagu lepingus kirjas. Maria Nikolajevna ei vaevunud seda küsimagi. Tema jaoks oli iseenesestmõistetav, et Wilson kuulub tema majakondsete hulka.
Ducky veetis aga unetuid öid. Igatses oma laste järele.
Kas minna või jääda? Mida otsustada?
Raha eest, mida ta lähetas Iirimaale, sai ta poeg Sean minna õppima sõjakooli. Temast pidi saama mereväeohvitser, nagu noormees ise soovis. Eileen aga kasvas villas, mille ta poolõde oli Pariisis Bois’ avenüül ostnud. Nende kirjadest võis välja lugeda omamoodi rahulolu.
Kui nende ema naaseks Dublinisse, asuksid nad kõik kolmekesi elama äärelinna slummi. Aastapalk, mille nad oleksid juba pansionikuludeks maksnud, ei võimaldaks neil kaua vastu pidada.
Kuidas minna teadlikult tagasi viletsusse, tundmata, et sa eksid ja et tulevik ei too midagi?
Ducky hakkas kartma. Väljavaade, et ta peab taas kord end lahti rebima – lahkuma Babydearist, lahkuma Allast ja Annast, isegi Bobikust –, viis ta kuristiku äärele.
Ühel hommikul nägi ta oma olukorda selgesti: tal pole valikut, ta maksab edasi Seani õpingute eest, teenib Venemaal tütrele kaasavara. Ja alles siis läheb koju tagasi.
Langetanud otsuse, sai Ducky veidi hingerahu tagasi.
Ta nautis kõrvetavaid suvepäevi, aega, mil kõik majakondsed lõunauinakut tegid, kui ükski askeldus vaikust ei häirinud. Ta tundis mõnu neist hetkedest, kui sai üksinda kontrollimas käia, et kõik kardinad oleks korralikult ette tõmmatud. Ta astus läbi esindusruumidest, ballisaalist, läbi pikast ruumide rivist, mis viis teise trepi ja mõisa laste-tiivani. Tema teele jäid vaasid liiliate ja roosidega, mis täitsid ruume joovastava aroomiga, mis saatis teda veel teiselgi korrusel. Seal jagasid kaksikud valgusküllast ja avarat tuba, mille seinad kiirgasid säravvalgelt, sama säravvalged olid ka suured fajanssahjud ning musliinkardinad, mida ei liigutanud vähimgi tuuleõhk. Hiljem teejoomiseks kaetud laud nursery’s, mis oli samuti säravvalge, meenutas talle hõberiistade ja kuldse samovariga Dublini kiriku altarit ja armulauakarikaid. Ducky võttis seal istet kerge rahuloluohkega ning ootas kannatlikult, kuni teed serveeritakse. Alla kööki polnud mingit tarvidust minna: terve teenrite armee tõi guvernandi hoolealuste maiustused kohale. Ei, mitte et Ducky tegutsemistahe oleks raugenud. Ta toimetas innukalt. Kontrollis voodipesu, luges taskurätte, sättis raamatuid ritta, koristas mänguasju. Teades, et käelistes töödes ei ole ta kuigi andekas, valvas ta korra üle viimses kui üksikasjas. Tema väsimatu energia ka kõige kuumematel tundidel andis õhtul ainest naljatlusteks: Wilson on igatahes ainuke, keda Berjozovaja kuumus kannatama ei pane!
Ometi oli tal äärmiselt keeruline taluda tülisid, mis tekkisid suvel järjepanu lõuna- ja õhtusöögilauas.
Neil puhkudel muutusid ta sammud põrandaplaatidel plaksuvamaks, hääl tuhmimaks, toon kannatamatuks. Ja ta jutus oli kuulda kokni murrakut. Jõulisus, millega ta lükkas oma tooli laua äärest eemale, kui ta jättis salvräti kokku voltimata või viskas selle laudlinale, näitas ilmselgelt tema arvamust: ta ei kiida üldse heaks seda, kuidas pererahvas käitub.
Oli kombeks, et kõik majalised söövad koos. Laua ühes otsas istus Tema Ekstsellentsi mõjupiirkonnas härrasrahvas, Zakrevskite sugulased ja naabrid. Keskel istusid Tema Aususe juhtimisel daamid, koduõpetajannad ja tema usaldusalused. Laua teises otsas istusid lapsed koos ammede, õpetajate ja suur hulga teenijatega, kes kõik olid Ducky hoole all. Kolm maailma rangelt eraldatud jututeemadega.
Ja Ducky vihkas seda, kui Maria Nikolajevna pöördus korraga noorema põlvkonna poole ning katkestas kõik nende vestlused, et asuda tema hoolealuse Darja Mirvoda kallale, et kritiseerida tema väljanägemist ja teda alandada. Kõik muidugi teadsid, et see võluv 15-aastane neiu oli Ignati Platonovitši vallaslaps. Teadsid, et tegu on tütrega, kelle mees oli saanud ühe naaberküla talunaisega. Teadsid, et mees õrritab temaga iga päev oma abikaasat. Teadsid, et mees käib tüdruku emaga endiselt läbi … Sundida aga seda vaest lapsukest pisarate saatel saalist välja jooksma oli häbiväärne! Ja Tema Ekstsellents ei astunud vahele!
Ducky pidi paratamatult mõtlema oma tütre saatusele. Kes teab, võib-olla alandab kolonel Gonne’i perekond Inglismaal Eileeni samamoodi, kuigi väidab, et koolitab ja kasvatab teda? Kes teab, kas tedagi ei sunnita nuttes minema jooksma?
Ühtlasi vihkas Ducky just õhtuid, kui kurku niisutati liiga palju, mille peale Maria Nikolajevna saatis ta nursery’sse Babydeari järele, lasi tal tüdruku keset ööd üles äratada, panna talle selga kõige kaunima kleidi, tuua ta söögituppa ning tõsta ta lauale … Maria Nikolajevna näitas oma last nagu tarka sülekoera keset likööriklaase ja pudeleid. Digestiivina, külalistele meelelahutuseks. Tüdruk oli armas nagu nukk oma suurte mustade silmade ning pruunide lokkidega, väga peen oma valgete pükste ja kellukesekujulise pitskleidiga. Otse looduse ime. Maria Nikolajevna palus, et Murotška esitaks armastusluuletusi, mille suur kunstnik Tarass Ševtšenko oli kirjutanud tüdruku vanaemale.
Kui vaid kohtuda veel saaksime …
Ševtšenko – rahva vabaduse laulik, kes oli Ukrainas kuulsamgi kui Puškin – oli eelmise põlvkonna ajal olnud armunud Tema Ekstsellentsi emasse. Armunud poeet oli temast isegi portree maalinud. Ja Anna Zakrevskaja nägu, mida raamistasid ta säravmustad juuksed, kaunistas nüüd saali seina. Uskumatu, hämmastasid külalised, suguvõsa noorim laps sarnaneb juba praegu oma vanaemaga.
Tuletage peres uues,
peres vabas, suures
siis mind veel te lahkelt meelde
vaikse jutu juures.5
Tüdruk tundis end kui kala vees. Häbelikkust polnud temas grammigi. Ta polnud veel nelja-aastanegi, aga juba näis ta mõistvat värsse, mida esitas. Imepärane mälu. Täiuslik etlemisoskus. Ta võttis enesele rolli, mida jäi eluajaks kandma. Ühtaegu kirglikult, loomutruult ja võluvalt.
Nukk oskas publikut köita. Talle meeldis võluda. Tõtt-öelda ta lausa jumaldas valgust, jumaldas tähelepanu, jumaldas kiiduavaldusi.
Võib-olla just seda Ducky kartiski. Babydeari vajadus meeldida liigutas teda ning pani teda muretsema.
Et hoida oma inglikest kõrkuse eest, pealiskaudsuse ja koketsuse eest, kõigi nende nõrkuste eest, mis ohustasid sealseid lapsi, kes sündisid, hõbelusikas suus, et kaitsta oma õrna väikest tüdrukut ülbuse, lodevuse, egoismi ja üldse kõigi ohtude eest, mis varitsesid liiga suures külluses kasvavaid lapsi, pidi Margaret Wilson olema valvel nagu lõukoer.
1895. aasta augustikuus ei tulnud taevasse ainsatki vihmapilve puhastama õhku, mida täitis õietolm ja liiv. Õhk lämmatas. Lapsed ei saanud isegi õhtu eel minna murule kroketit või tennist mängima … Tolm ei hajunud ning tõi neile aina kriidimaitse suhu.
Ducky otsustas seetõttu, et täna ei serveerita teed mitte nursery’s ega kõlakoja kupli all ega ka hiinapärase paviljoni võlvide varjus. Teejoomiseks minnakse hoopis koos Tema Aususe Maria Nikolajevnaga jõeäärsesse metsasalusse. Tehakse väljasõit ja piknik nii, nagu need Margaret Wilsoni meelest käivad.
Mähituna pikkadesse linastesse jakkidesse, mille kapuutse katsid täielikult õlgkübarad, näo ees kaitseks paks valge rätt, istusid daamid esimeses rakendis. Nende suur tõld sõitis kõige ees, et pääseda teiste järel tekkivast tolmupilvest. Üksteise kõrval istusid seal proua perenaine, tema auväärne ema, tema auväärne õde, tema auväärne nadu, nõbu Vera, nõbu Katja ning senaator Ivan Logginovitš Goremõkin … ainsa mehena esimeses tõllas. Majakondsete armas külaline, Tema Ekstsellentsi kolleeg kohtusüsteemis, advokaat, kes juba kolmandat aastat oli Berjozovajas suvitamas. Maria Nikolajevna oli võtnud ta istuma enese kõrvale, sest Ivan Logginovitš oli Tema Keiserliku Majesteedi Nikolai