Ainus, kelle puudumine oli ilmselge, oli peremees, kes väideti olevat raamatukogus, kus ta töötab oma suurteose kallal Vene kohtusüsteemi ajaloost.
Tegelikult oli kõigile teada, et uurimistöö asemel sõidutas Tema Ekstsellents oma landooga ühte talupreilit. Aga et tõestada selle suhtlemise sündsust, oli ta järelevaatajaks kaasa võtnud oma hoolealuse Darja Mirvoda. Nende tütre.
See provokatsioon pidi solvama seda, mis oli Rästiku jaoks kõige hinnalisem – uhkus oma päritolu üle.
Ettekäändega, et kunagine ori on naine nagu iga teinegi – ja palju enam lugupidamist väärt kui mõni tuttav suurilmadaam –, sõidutas Zakrevski oma armukese koju, aitas ta landoost viisakalt välja, pakkus talle kätt, et astuda paar sammu naise hütini, ning võttis siis naise ukse ees õhtuse hüvastijätu märgiks kübara peast, olles enne seda naisel demonstratiivselt kätt suudelnud.
Selline käitumine oli mõistetamatu nii mõisarahvale kui ka külaelanikele, kes ei teadnud, kuidas seda austusavalduste tulevärki tõlgendada.
Ei siin ega seal ei julgenud keegi protestida. Mõlemal pool aga kommenteeriti Ignati Platonovitši suhtumist ühtemoodi. Asjatult võis ta väita, et on reformimeelne kohtunik, kes saadab mässajaid Siberisse üksnes põhjaliku kaalumise järel, et on üdini humaanne härrasmees – liberaalne aristokraat, nagu tol ajal Berjozovajas öeldi –, aga ta kasutas ikkagi oma esimese öö õigust nagu ta esivanemad.
Samal ajal püüdis ta abikaasa jõe kaldal oma närve taltsutada, kõndides haalamisteel oma favoriidi, kõikvõimsa Ivan Logginovitš Goremõkini käevangus. Nende väljasõit metsa pidi teenima just seda eesmärki: pakkuma võimalust kaevata abielu puuduste üle sõbrale, kelle kohta räägiti, et temast saab peagi siseminister.
„Teie kannatuste rada ei kesta kaua,” rahustas Ivan Logginovitš Maria Nikolajevnat.
Eraldatud kohas suvitades oli tulevane minister vahetanud oma univormi linasest riidest ülikonna vastu. Tuul, tolm ja kõik muud maaelu hädad sundisid teda pidevalt siluma põskhabet, mis kujutas endast kahte kolmnurkset moodustist, mis täitsid täishabeme aset.
Vargsi patsutas ta oma kaaslanna kätt, mille naine oli talle usaldanud.
„Uskuge mind, kullake, ei möödu nädalatki, kuni meie uus tsaar teie õnnetust leevendab. Tema Majesteet on noor. Tema Majesteedil on tarvis enda kõrvale kõiki säravaid vene hingi, keda ta suudab õukonda kokku kutsuda. Mul on teile väike üllatus varuks.”
Pisut eemalt kostis kaldanõlvalt kära ja saginat, sest metsas sõitis üks ratsanik galoppi. Juba kaugelt nägi Maria Nikolajevna, et mees vehkis väljasirutatud käes paberiga.
„Püha taevas, telegramm! Midagi on juhtunud … Issand jumal, ma loodan, et keegi ei ole ära surnud!”
Veidi kaugemal olid kõik kohalolijad püsti tõusnud, jättes üheskoos tee ja võileivad piknikulinadele. Maria Nikolajevna tõttas koos kaaslasega nõlvakust üles teiste juurde lagendikule.
Vürstinna Kotšubei ja krahvinna Engelhardt lõid juba risti ette. Mõlemad kujutlesid, et nende mõisad põlevad. Nad mõtlesid oma vanimatele poegadele ja vendadele: kas keegi on pidanud duelli?
Tänu taevale ei olnud sõnum aga neile, vaid majaperemehele.
Maria Nikolajevna kõhkles. Otsis pilguga senaatorit. Too noogutas julgustavalt: „Tema puudumisel, Maria Nikolajevna, langeb vastutus teile.”
Värisevi sõrmi avas Maria Nikolajevna pitseri. Isegi Bobik, isegi Alla ja Anna jäid tasa. Valitses vaikus.
Maria Nikolajevna luges. Telegramm oli pikk.
Kaksikud olid Duckyl käest kinni võtnud ning vaatasid ema poole. Üksinda puude alla jäetud Babydear oli püsti tõusnud. Oma suurte mustade silmadega vaatas ta täiskasvanuid, kuid ei püüdnud nende tähelepanu enesele tõmmata.
Viimaks tõstis Maria Nikolajevna pilgu ning pöördus juuresolijate poole imestunud näol, madonnaliku ilmega, ta nägu säras nii kaunilt, et Ducky polnud teda varem sellisena näinud.
Otsekui pimestatuna lausus Maria Nikolajevna lihtsalt: „Tema Keiserlik Majesteet annab mu abikaasale Püha Vladimiri ordeni. Tema Keiserlik Majesteet nimetab mu abikaasa senati prokuröriks. Tema Keiserlik Majesteet nimetab ta senati täieõiguslikuks liikmeks.
Tema Keiserlik Majesteet kutsub meid õukonda. Me peame lahkuma Ukrainast ja minema elama Peterburi.”
Läbisegi kostsid õnnitlused. Kõikide käed sirutusid Maria Nikolajevna poole, et teda emmata, ja igaüks konkureeris häälekalt teistega, et pääseda teda õnnitlema. Kõikidest valjemini kostis Bobiku kile hääl.
„Me peame siit ära minema?” hüüatas ta.
Teda näis uudis jahmatavat. Berjozovaja oli talle armsam kui kõik muu.
„Me peame praegu ära minema? Igaveseks?”
„No mis sa ise arvad, vaene poiss?”
Pojaga rääkis Tema Ausus samal toonil kui ammustel aegadel.
Murotškaga rääkides, kes üleüldise juubeldamise käigus oli unustatud ning kes klammerdus ema kleidi külge, muutus ta väga õrnameelseks.
„Siin sa oledki, mu imearmsake,” vidistas ta tüdrukut sülle võttes, „meie kõigi imearmsake, kelle me paneme kiiresti-kiiresti mehele mõnele suurhertsogile!”
Maria Nikolajevna pöördus senaatori poole, näitas talle tüdrukut ja ütles juuresolijaid jahmatava lause: „Ta sarnaneb nii palju teiega, Ivan Logginovitš … Sama elujõuline, sama intelligentne. Juba praegu on ta kõik teilt saanud! Ja mu väike kavalpea teab seda! Vaadake, kuidas ta tahaks teid kallistada. Kas teie ei arva, armas Ivan Logginovitš, et ta sarnaneb teiega?”
Mees kummardas ning suudles taas galantselt naise kätt: „Annaks jumal, armas sõber, et see võluv lapsuke oleks minult.”
Isegi Ducky, kes hoidus lobale tähelepanu pööramast, rehmas heitunult käega.
Mis oli see side, mis ühendas Maria Nikolajevnat ja senaator Goremõkinit? Mõte, et nad võisid olla juba aastaid armukesed, ei olnud Duckyle seni pähe tulnud. Siiski oli ta tunde ajel Babydeariga kaasa läinud ka ta ema buduaari, kui seal oli olnud Goremõkin või mõni teine senaator. Seda ei olnud samas lihtne teha, sest vastupidi igasugustele ootustele nõudsid härrased lapse juuresolekut ning näisid tema seltskonda nautivat.
Ducky haaras tüdruku Maria Nikolajevna käte vahelt, kes andis nagu tavaliselt tütre vähimagi vastupanuta tema hoolde. Tulevase ministri käevangus ronis Tema Ausus tõlda. Ühtlasi lasi ta sinna istuda Duckyl ja oma kolmel tütrel: „Sõidame tõelist elu elama, armsad kullakesed!”
3. peatükk
IGNATI PLATONOVITŠ ZAKREVSKI PÄRAND
Hiilgav.
19. sajandi viimastel aastatel andis senaator Zakrevski oma lastele hariduse, mis oli just nimelt hiilgav. Kuigi Bobik oli kõva peaga, oli ta poisi pannud õppima Peterburi keiserlikku lütseumisse. Kaksikud aga aadlipreilide instituuti, kuni neil oli aeg ellu astuda. Noorimat tütart aga lahutas õdedest-vendadest suur vanusevahe – Bobik oli temast kolmteist aastat vanem, õed seitse aastat vanemad –, mistõttu jättis isa ta esialgu guvernandi hoole alla.
Kuueaastasena rääkis Babydear ladusalt kolme keelt. Ta mõistis vene, prantsuse ja inglise keelt. Õppis saksa ja ladina keelt. Ja vastupidi tavadele, vastupidi kõikidele reeglitele lasi isa tal sukelduda kõigi rahvaste klassikalistesse teostesse, mida tüdruk raamatukogust leidis. Vanemad olid jõudnud jahmatavale üksmeelele: tüdruk võis kõike näha, kõike