Nagu isa, nii õppis ka Clemenceau arstiks; kuid, jällegi isa jälgedes käies, ta seda ametit ei pidanud. Õpingud oli tal alati teisel kohal kirjatöö, poliitika ja armulugude järel. Nagu ka teisi teraseid noori mehi, tõmbas teda Pariisi ning radikaalsete intellektuaalide, ajakirjanike ja näitlejate maailma. 1860. aastate lõpus viibis ta mõnd aega Ühendriikides, mida vabariiklased imetlesid vabaduse maana. Tänu reisidele omandas ta sujuva inglise keele vanamoodsa New Yorgi slängi elementide ja aktsendiga, kus jänkide tehtult venitatud rääkimisviis segunes prantsuse põriseva ja kõratava r-iga. Ta sai sealt ka naise, Mary Plummeri, võluva, rumalavõitu ja väga tavalise Uus-Inglismaa tüdruku, kellega ta kohtus sel ajal, kui õpetas tütarlaste koolis prantsuse keelt.131 Ta tõi naise endaga Prantsusmaale kaasa ja andis pikemateks ajavahemikeks hoiule vanemate ja vanatüdrukutest tädide juurde Vendées. Abielu ei jäänud kestma, kuid Mary Plummer elas Pariisis edasi, täiendades oma tagasihoidlikku kord aastas makstavat summat Ameerika turistide muuseumigiidina. Pärast lahutust nägi ta Clemenceaud harva, kuid kogus ustavalt tema ajaleheväljalõikeid. Õnnetuseks ei suutnud ta neid lugeda, kuna ei õppinudki prantsuse keelt selgeks. Pärast tema surma 1917. aastal väljendus Clemenceau kahetsevalt: „Milline tragöödia, et ta üldse minuga abiellus.”132
Clemenceau perekond hoidis abielust sündinud kolme last; Clemenceau uuesti ei abiellunud. Ta eelistas elus üksi edasi purjetada. Naisi tal muidugi oli, sõprus- ja intiimsuhteis. „Mitte kunagi oma elus,” ütles ta, „pole ma pidanud naistele meeldida püüdma.”133 Ja see oli üldiselt tõsi. 1919. aastal kaebas ta sardooniliselt, et just nüüd, kui ta on liiga vana juhust ära kasutama, heidavad naised end talle kaela.
Poliitika ja üle kõige Prantsusmaa oli tema kirg. Napoleon III impeeriumi kokkuvarisemisega 1870. aastal ja kolmanda vabariigi tekkega avanes temale ja teistele radikaalsetele poliitikutele võimalus avalikus elus osaleda. Clemenceau tegi endale nime vaheda ja vaimuka oraatori ning sitke oponendina, kes oli õnne tipul, kui ta ründas valitsusi, keda pidas liiga konservatiivseks. Koos oma vana sõbra Émile Zolaga aitas ta muuta süüdimõistvat otsust Alfred Dreyfusi, juudi päritolu armeeohvitseri vastu, keda süüdistati ebaõiglaselt Prantsuse saladuste müümises sakslastele. Kuid isegi vasakpoolsed ei usaldanud teda; ta elus oli liiga palju hämara taustaga finantsiste, kahtlase reputatsiooniga naisi, oma raha nõudvaid võlausaldajaid.134 Tema kahevõitlused tekitasid kujutluse Dumas’ romaanide kangelasest. Pidevates rünnetes võimu vastu oli ta võidu saavutamiseks valmis kõigeks. „Ta pärineb huntide perest,” ütles üks teda hästi tundev isik.135 Clemenceau rikkus oma elu põlgusega juurdunud kommete ja kivinenud tavade vastu ja oma panetunud küünilisusega. Lloyd George ütles kord tema kohta: „Ta armastas Prantsusmaad, kuid vihkas kõiki prantslasi.”136 Alles 1906. aastal, kui ta oli juba kuuekümnendates eluaastates, sai ta valitsuse ministriks.
Tema lähedased nägid tema teist poolt. Clemenceau oli lojaalne sõpradele ja need temale. Ta oli lahke ning helde jagama oma aega ja raha. Ta armastas oma aeda, kuigi ühe külalise sõnutsi „oli see segamini aetud ja laialiloobitud seemnetest tärganud taimede segapuder”.137 Aastaid oli Clemenceaul maakoht Giverny ja oma suure sõbra Claude Monet’ lähedal. Pariisis astus ta sagedasti Monet’ juurest läbi, et näha tema „Vesiroose”. „Nad panevad mul hinge kinni, kui ma sellesse ruumi astun.” (Ta ei kannatanud Renoir’ maale: „Need panevad teid armastust jälestama. Selliseid tagumikke, nagu ta neile neidudele on külge maalinud, ei tohiks lubada.”138)
Clemenceau oli ka erakordselt julge ja kangekaelne. Kui sakslased 1914. aastal Pariisi peale liikusid, arutas Prantsuse parlament lahkumist. Clemenceau, kes oli 1909. aastal tagasi astunud ja oli tagasi oma tuttavas rollis opositsioonis, nõustus: „Jah, me oleme rindest liiga kaugel.”139 1917. aasta süngetel päevadel, kui Prantsuse armee olid läänerindel lüüa saanud ja räägiti tagala kokkuvarisemisest, sai Clemenceau, võidu isa, nagu prantslased teda nimetasid, viimaks tuule korralikult tiibadesse. Peaministrina hoidis ta Prantsusmaad koos lõpliku võiduni. Kui sakslased tegid oma viimase suure katse liikuda Pariisi peale 1918. aasta kevadel, kuulutas Clemenceau, et taganemist ei tule. Kui sakslased oleksid linna vallutanud, kavatses ta jääda kohale viimase hetkeni ja siis lennukil pageda.140 Kui ta kuulis, et sakslased olid nõustunud tegema vaherahu, oli ta esimest korda elus kõnetu. Ta võttis pea käte vahele ja valas pisara.141 11. novembri õhtul jalutas ta läbi Pariisi oma armsaima õe Sophiega. „Sõda on võidetud,” ütles ta, nähes, et rahvasumm hakkab Saksa trofeekahureid lammutama. „Andke need lastele mängimiseks.”142 Hiljem rääkis ta Mordacqiga eelseisvast tööst: „Jah, me oleme sõja võitnud ja mitte raskusteta; kuid nüüd tuleb meil võita rahu, ja see on võib-olla veelgi raskem.”143
Prantsusmaal oli suurriikide hulgas Saksa rahutingimustega seoses kõige rohkem mängus. Suurbritannia oli juba saanud enamiku soovitust, Saksa sõjalaevastik ja suuremad Saksa kolooniad olid tal juba kindlalt käes, ning Ühendriigid, keda Saksamaa eest kaitses Atlandi ookean, olid valmis asjad kokku pakkima ja koju pöörduma. Prantsusmaa ei olnud mitte ainult kõige enam kannatanud; tal oli ka enim karta. Mis ka ei juhtuks, Saksamaa jääks ikka idapiirile püsima. Maailmas oleks ikka rohkem sakslasi kui prantslasi. Oli kurjakuulutav, et isegi Prantsusmaal 1919. aastal suveniirina müüdavad sulenoad graveeringuga „Foch” ja „La Victoire” olid valmistatud Saksa tehastes. Prantsusmaa soovis kättemaksu ja kompensatsiooni, kuid üle kõige julgeolekut. Peaminister oli sellest ülimalt teadlik.
Clemenceau oli veendunud, et ainus ohutuse tagatis Prantsusmaale oli sõjaaja alliansi alalhoidmine. Nagu ta ütles saadikute kojale 1918. aasta detsembris: „Selle kolmikkokkuleppe püsimajäämiseks olen ma nõus kõike ohverdama.”144 Rahukonverentsi käigus jäi ta sellele avaldusele truuks, isegi halvimate lahkhelide puhul. „Prantsuse avalikkus ei tohi unustada,” ütles ta oma lähedastele nõunikele, „et ilma Ameerika ja Inglismaata ei suuda Prantsusmaa võib-olla kaua püsida.”145 Nagu ta täheldas Lloyd George’ile, kui kaks meest olid järjekordselt tülis: „Minu poliitika konverentsil, nagu te loodetavasti tunnistate, on üksmeel Suurbritannia ja Ameerikaga.”146
Clemenceau poliitika oli üks asi; veenda Prantsuse reaametnikke seda järgima teine. „Nad on valmis igasugusteks intriigideks ja mahhinatsioonide korraldamiseks,” kaebas Hankey, Briti sekretär konverentsil, „ja neil pole ettekujutust mängureeglitest.”147 Möödunud suursugususe mälestused, veendumus Prantsuse tsivilisatsiooni ülimuslikkuses, anglosaksi õitsengu põlastamine ja Saksamaa kartmine ei teinud prantslastega asjaajamist kergeks. „On tunne,” kirjutas üks Briti ekspert, kui ta külastas Prantsuse okupatsioonivägesid Reinimaal, „et ühe hetkega on kõik viimase 50 aasta jooksul juhtunu minema pühitud; Prantsuse sõdurid on tagasi kohal, kus nad olid monarhia ja revolutsiooni ajal; enesekindlad, heatujulised ja armastusväärsed, nobedad ja tunnevad end täiesti kodus oma ajaloolises ülesandes sakslastele kõrgema tsivilisatsiooni toomisel.”148 Ameeriklasi, nagu ka britte, ärritasid prantslased vahetevahel üliväga. „Põhimine probleem Prantsusmaaga,” kirjutas Ameerika ekspert oma päevikus, „on see, et selles, mis Prantsusmaad puudutab, oli võit täiesti fiktiivne; riik aga püüab toimida nii, nagu oleks see olnud tõeline, ja sunnib end seda ka uskuma.”149 Ameerika ohvitserid sattusid aina kokkupõrgetesse oma Prantsuse kolleegidega ning reamehed laamendasid tänavatel ja kohvikutes.150
Õnnetuseks ei rajanud Clemenceau ise häid isiklikke suhteid kummagi riigi juhiga. Samal ajal kui Wilson ja Lloyd George astusid rahukonverentsi ajal tihti teineteise juurde sisse ning kohtusid lõunaootel või lõunasöögil, eelistas