Ta oli loomuldasa optimistlik ja seega kindel, et raskeimalegi probleemile leidub lahendus. „Lloyd George’ile,” ütles üks tema laste sõber, „pole iga hommik mitte ainult uus päev, vaid uus elu ja uus võimalus.”185 Vahel riskis ta oma võimalustega tugevasti ja sattus kaheldavatesse tehingutesse – kaevandus Argentinas või aktsiate omandamine seal, kus tal oli siseinfot –, kuid teda motiveeris nähtavasti enam rahaline sõltumatus kui ahnus. Oma eraelus oli ta niisama hooletu. Seal, kus Clemenceau armuafäärid kasvatasid tema mainet, oli Lloyd George mitmel korral huku äärel, kui pahased abielumehed ähvardasid teda lahutusmenetlusel nimetada. Tema abikaasa, tugeva iseloomuga naine, toetas teda, kuid paar hakkas lahku triivima. Naine eelistas jääda Põhja-Walesi tegelema oma aiaga; Lloyd George harjus oma osaajajabieluga. 1919. aastaks oli ta end püsivalt, sedavõrd, kuivõrd loomus tal seda lubas, sisse seadnud üheainsa armukese, noorepoolse naisega, kes oli omal ajal tulnud tema majapidamisse noorima tütre koduõpetajana. Frances Stevenson oli haritud, pädev ja intelligentne naine, kes andis talle oma armastuse, võimaldas intellektuaalset seltsi ja hästi toimivat bürood.
Inimesed kaldusid Lloyd George’i tihti oportunistiks pidama. Clemenceau nimetas teda kord tühipaljaks inglise nõuandeadvokaadiks: „Temale kõlbavad kõik argumendid, kui ta soovib asja võita, ja kui see osutub vajalikuks, siis kasutab ta järgmisel päeval argumente, mida oli eelmisel päeval tagasi või ümber lükanud.”186 Wilson, terane siis, kui asi puudutas teiste puudusi, mõtles, et Lloyd George’il pole põhimõtteid; ta soovis, et tal oleks tegu „vähem libeda selliga kui LG, kuna viimane püüab alati aega võita ja teeb järeleandmisi”.187 Tegelikult oli Lloyd George põhimõtetega mees; kuid ta oli ka pragmaatiline.188 Ta ei kulutanud aega donkihhotlikele ristiretkedele. Ta astus välja Buuri sõja vastu, kui Suurbritannia pidas selle väikese Lõuna-Aafrika vabariigi vastu sõda, sest ta pidas sõda valeks ja kulukaks. Tema jonnakas avalik vastuseis nõudis julgust ja läks talle peaaegu elu maksma, kui vihane rahvajõuk ründas Birminghamis poodiumi, millel ta esines. Kuid poliitiliselt tasus see end ära. Samal ajal kui Briti valitsus komberdas raskelt võidetud rahu poole, kerkis Lloyd George esile rahvusliku liidrina.
Esimese maailmasõja puhkedes oli möödapääsmatu, et tema kanda jääb oluline osa Briti sõjalises ponnistuses. Nagu kirjutas Churchill, kelle sõprus Lloyd George’iga ajapikku tugevnes: „LG-l on enam tõelist sisekaemust ja julgust kui kellelgi teisel. Ta ei takerdu millegi taha – ainuski meede pole liiga kauge perspektiiviga, ükski abinõu pole liiga uudne.”189 „Ma vihkan sõda,” ütles Lloyd George leiboristide delegatsioonile 1916. aastal, „aga kui te kord sellesse satute, tuleb läbi rühkida, muidu langevad ära ajendid, mis sõltuvad edukast lõpust.”190 Tark vana konservatiiv Arthur Balfour oli näinud juhtide esilekerkimist ja kadumist. „Ta on impulsiivne,” ütles Balfour Lloyd George’i kohta, „enne sõda ei mõelnud ta kunagi militaarsetest asjadest; seetõttu ei oska ta võib-olla adekvaatselt hinnata oma asjatundmatust; ja tal on teatud omapärad, mis teevad töö temaga ajuti raskeks.” Kuid Balfouri arvates polnud kedagi teist, kes suutnuks Suurbritanniat edukalt juhtida.191
Kuigi Lloyd George oli teinud läbi pika tee oma külast Põhja-Walesis, ei muutunud ta kunagi inglise kõrgklassi liikmeks.192 Ei temale ega ka ta naisele meeldinud käia suurtes maamajades ja talle ei meeldinud sugugi olla koos kuninga ja kuningannaga. Kui George V tegi talle austuse märgiks ettepaneku kanda riigimõõka parlamendi avamisel, ütles Lloyd George eraviisilises vestluses: „Ma pole lakei” ja vabandas end välja.193 Enamik tema sõpru olid samamoodi nagu tema end ise üles töötanud. Balfour, kes oli Cecil, vanast ja kuulsast perekonnast, oli harv erand.194 Ja Balfour oma sõbraliku valmidusega asuda teisele kohale sobis talle välisministrina hästi.
Pariisis ignoreeris Lloyd George välisministeeriumi igal võimalusel ja kasutas oma noortest meestest koosnevat meeskonda. Bürokraadid panid eriti pahaks tema erasekretäri, suurelise, religioosse ja upsaka Philip Kerri käitumist. Et Lloyd George ei armastanud märgukirju lugeda, oli Kerr see, kes tegeles suurema osaga tema kirjavahetusest, oli n-ö suure mehe vahimees.195 Isegi Balfouri puudutas natuke, kui ta küsis Kerrilt, kas peaminister on teatud dokumenti lugenud, ja talle öeldi, et ei ole, aga tema on. „See pole ju päris sama, eks ju, Philip – siiski?”196 Elukutselised diplomaadid pomisesid omavahel laitvalt ning Balfouri ja Lloyd George’i Pariisis oleku ajal Londonisse bürood pidama jäetud lord Curzon oli hämmelduses. Peaminister ei pööranud sellele aga tähelepanu.
Kas see oli Suurbritanniale halb? Tal puudus selgelt selline haare välisasjade üle, kui oli olnud tema eelkäijal lord Salisburyl või järeltulijal Churchillil. Tema teadmistes haigutasid suured lüngad. „Kes on slovakid?” päris ta 1916. aastal. „Ma ei suuda neid leida.”197 Ta geograafiateadmised olid samuti ähmased. Kui üllatav, ütles ta ühele oma alluvale 1918. aastal, on avastada, et Uus-Meremaa on Austraaliast ida pool. 1919. aastal, kui Türgi väed taganesid Vahemerel ida poole, rääkis Lloyd George dramaatiliselt nende põgenemisest Meka poole. „Ankara poole,” ütles Curzon rangelt. Lloyd George vastas muretult: „Lord Curzon noomib mind siin lahkelt tühiasja pärast.”198 Kuid ta tuli siiski tihti mõistlikele järeldustele (isegi kui tema vastumeelsus professionaalide vastu ja tema enda entusiasm viisid ta eksiteele, näiteks toetus taastatud Suur-Kreekale). Saksamaad, ütles ta ühele sõbrale sõja keskel, tuleb lüüa, aga mitte hävitada.199 See ei teeks Euroopale ega Briti impeeriumile midagi head ja jätaks tandri vabaks tugevale Venemaale. Ta mõistis, kus on Briti huvid: kaubandus ja impeerium, domineerimine merel viimaste kaitsmiseks ja jõudude tasakaal Euroopas, mis takistaks suurriikidel neid huve kahjustada.
Ta tunnistas, et Suurbritannia ei suuda enam püüda neid eesmärke oma jõududega saavutada. Selle sõjaväeline võim, kuigi suur, kahanes kiiresti, kui riik liikus tagasi rahuaja alustele. 1919. aasta kestel pidi armee suurus eeldatavalt langema kahe kolmandiku võrra, sel ajal kui Britannia võttis endale üha rohkem vastutust alates Balti riikidest kuni Afganistanini, ja seisis silmitsi aina suuremate murekohtadega oma impeeriumis – Indias, Egiptuses ja omaenda lävepakul Iirimaal. „Me ei saa endale lubada rohkem väeüksusi,” laekus korduvate nõuete peale peastaabist hädaldav vastus.200 Võimukoorem oli ülemäärane samuti majanduslikus mõttes. Suurbritannia ei olnud enam maailma finantskeskus; Ühendriigid olid. Ja Suurbritannia oli Ameerikale võlgu suuri summasid, nagu oli peaministrile hästi teada. Oma tavalise optimismiga uskus ta, et suudab ehitada Ühendriikidega üles head suhted, mis aitavad kompenseerida Briti nõrkusi. Võib-olla võtavad ameeriklased endale vastutuse strateegiliselt tähtsate alade eest nagu väin Konstantinoopoli all.
Suurbritannia läks rahukonverentsile suhteliselt heade kaartidega, kindlasti parematega kui Prantsusmaa või Itaalia. Saksa merelaevastik, mis oli vastu seisnud Briti võimsusele maailmas, oli ohutult brittide käes, pealveelaevad Scapa Flow’s Orkney saarestikus ja enamik allveelaevu Harwichis Inglismaa kagurannikul. Selle kivisöejaamad, sadamad ja telegraafijaamad olid haaranud endale Jaapani või Briti impeerium. „Kui te oleks ütelnud Briti inimestele 12 kuud tagasi,” sõnas Lloyd George Pariisis, „et nad saavad selle kõik oma valdusse, oleks teid välja naerdud. Saksa sõjalaevastik on üle antud; Saksa kaubalaevastik on üle antud ja Saksa kolooniatest on loobutud. Üks meie peamistest kaubanduskonkurentidest on rivist välja löödud ja meie liitlased muutuvad selle suurimateks kreeditorideks. See pole sugugi väike saavutus.”
Sellega aga saavutused ei piirdunud: „Me oleme hävitanud ohu meie India valdustele.”201 Venemaa, kelle lõunasuunaline surve oli kogu 19. sajandi kestel teinud Briti riigimeestele meelehärmi, oli suurriigina kadunud, vähemalt lühiperspektiivis, ning piki selle lõunapiire Pärsias ja Kaukaasias olid Briti väed ja Briti mõju.